EESTI VABADUSSÕDA
EESTI VABADUSSÕDA

 

VABADUSSÕJA ALGUS


  • Kaitseväe taastamine    

    Kui enamlased 1918. a. novembris alustasid pealetungi Narvale, ei olnud äsjamoodustatud Kaitseliit suuteline neid piiril kinni pidama. Järjest ähvardavamaks muutuva olukorra tõttu otsustas Eesti Ajutine Valitsus kiiresti taastada kaitseväe. Kuid kaitseväge ei hakatud looma mitte mobilisatsiooni abil, vaid seda otsustati teha vabatahtlike värbamise teel. Kuigi sõjaväelaste ringkonnad soovitasid valitsusel välja kuulutada mobilisatsiooni, jäi Ajutine Valitsus oma otsuse juurde. Küll aga pandi sundmobilisatsioon kehtima ohvitseride ja sõjaväeametnike suhtes, kes pidid ilmuma oma endistesse väeosadesse ja Tallinnas asunud ohvitseride reservi.

    Larka
    Polkovnik Andres Larka
    Tõnisson
    Polkovnik Aleksander Tõnisson
    Laidoner
    Polkovnik Johan Laidoner

    Ajutise Valitsuse otsusel pidi kaitseväkke värvatama 25 tuhat vabatahtlikku, kuid tegelikult tuli kokku napilt tuhat meest. Moodustatava kaitseväe rahuaegne kava oli kindralite A. Larka ja A. Tõnissoni poolt koostatud Soomes maapaos olles juba 1918. aasta suvel. See kava nägi ette ühe jalaväe diviisi moodustamise, mille kooseisus oli kuus jalaväe polku, üks suurtükiväe polk, üks ratsapolk ja inseneriväe polk.

    Selle kava kinnitas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus 21. novembril 1918. Diviisi ülemaks määrati kindral A. Tõnisson. Polkude asukohtadeks määrati: 1. polk –Tallinna, 2. polk – Tartu, 3. polk – Võru, 4. polk – Narva, 5. polk – Rakvere ja 6. polk – Pärnu. Suurtükiväe, ratsaväe ja inseneriväe polkude asukohaks määrati Tallinn. Samal ajal alustati ka Sõjavägede staabi formeerimist, kuid selle tegevus jäi esialgu kesiseks. Täie hooga alustas staap tegevust alles peale alampolkovnik Joh. Laidoner kodumaale saabumist, kelle Ajutine Valitsus nimetas 23. detsembril Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks.

    1918. aasta novembri lõpuks oli Eesti sõjaväes ainult veidi üle 2000 mehe. Peale selle Kaitseliidu salgad. Ohvitsere aga oli rohkem, kui neid väeosades vajati.

    Tallinna ohvitseride reservi määratud ohvitserid käisid koos Kaitseliiduga linna tänavatel patrullimas. Ühe sellise patrullkäigu ajal avastas patrull Kopli jaamas mõned vagunid, mille kahekordsed seinad olid täidetud liivaga ja mille külgedel olid laskeavad. Kahel vagunil olid peale monteeritud 3-tollised suurtükid ja need olid teraskilpidega soomustatud.

    Irv
    Kapten Anton Irv
    Parts
    Kapten Karl Parts
    Pitka
    Kapten K. Johan Pitka

    Kaptenid Karl Parts ja Anton Irv leidsid, et neid vaguneid saab kasutada soomusrongi koostamisel. Sellest infor- meeriti ka kapten Johan Pitkat ja nii sai teoks soomurongide ehitamise mõte. Soomusrong nr. 1 valmis 29. novembril 1918, mis kapten A. Irve juhtimisel kohe Narva suu- nas välja sõitis. Soomusrong nr. 2 valmis 12. detsembril ja nr. 3 nädala võrra hiljem.

    Soomusrongide ehitamine oli peamiselt Joh. Pitka teene ja ta võttis Vabadussõja alul kogu soomusrongide juhtimise enda kätte, ehkki tal vastavat väljaõpet polnud. Teda hakati hüüdma soomusrongide isaks.

    Johan Pitka suuri teeneid arvestades määras Sõjavägede ülemjuhataja ta vabariigi merejõudude juhatajaks, ülendades ühtlasi mereväe kapteniks. Soomusrongide üldjuhiks määrati kapten K. Parts. Soomusrongi nr. 1 ülemaks sai kapten A. Irv, soomusrongi nr. 2 ülemaks kapten J. Lepp ja soomusrongi nr. 3 ülemaks kapten O. Luiga.

    Soomusrongide meeskonnad, nii ohvitserid kui sõdurid, olid moodustatud vabatahtlikest, kus ohvitserid olid arvulises ülekaalus. Sellest ka sõja algusest peale soomusrongide edukas sõjaline tegevus. Võib julgesti öelda, et soomusrongid olid Eesti Vabadusõja edu pant.

    Samaaegselt kaitseväe moodustamisega toimus ka välisabi taotlemine. Siin omasid nimetamisväärset osa meie välisdelegatsioonid. Vabariigi rajamisel osutasid Eesti välisesindused hindamatu teene. Nii nagu polnud iseseisva riigi loomine võimalik ilma kaitseväeta, nii polnud see võimalik ka ilma välisesindusteta. Nende tegevus ei seisnenud mitte ainult memorandumi esitamises Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta, vaid ka abi taotlemises sõjalise toetuse saamiseks.

    Esimesed välisdelegatsioonid otsustas Maanõukogu 1918. aasta jaanuaris saata Inglismaale, Prantsusmaale, Rootsi, Saksamaale ja Itaaliasse. Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia valitsused tunnustasid Eesti Vabariiki de fakto, olgugi, et algul vaid ajutiselt, juba 1918. aasta mais. Eesti tutvustamine lääneriikidele oli siis äärmiselt vajalik, seda enam, et maa oli veel Saksa sõjaväe poolt okupeeritud.

    Naaberriikide välisabi    tagasi

    20. novembril 1918 otsustas Inglise valitsus Eestit abistada ja saatis admiral E. A. Sindlairi juhtimisel Liibavist Tallinna poole teele oma sõjalaevad. Õnnetuseks sattus aga üks laevadest miini otsa ja hukkus. Admiral pöördus Liibavisse tagasi.

    Lembit
    Suurtükilaev "Lembit"

    Tol ajal oli Vene laevastik, ehkki see oli korrastamata, reaalne jõud Soome lahes. Eestil polnud aga vene laevastikule midagi vastu panna. Ehkki sakslastelt võeti üle suurtükilaev “Bobr”, mis nüüd kandis nimetust “Lembit”,vajas see põhjalikku remonti. Sakslastelt saadi küll ka veel vahilaev “Laine”, mis oli sõidukõlbulik, kuid sellest polnud vene laevadele vastast. Seetõttu oli Inglise laevastiku tagasipöördumine suur löök.

    Sõjavägede ülemjuhataja Joh. Laidoner sõitis otsekohe Liibavi, et selgitada olukorda ja veenda inglasi Tallinna tulema. Londonis asunud Eesti esindaja A. Piip kordas sama palvet Inglise valitsuse ees ja selle tulemuseks oli, et Inglise laevastik saabus 12. detsembril 1918 Tallinna reidile. Teade inglaste saabumisest Tallinna levis kulutulena üle kogu maa, tõstes märgatavlt nii rindel olevate sõdurite kui rahva meeleolu. Ka saadi inglastelt suures koguses laskemoona.

    Lennuk
    Miiniristleja "Lennuk""
    Vambola
    Miiniristleja "Vambola""

    Inglaste tulek

    Kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoneri meenutus

     

    Inglise laevastiku tuleku tähtsusest said väga hästi aru küll sõjaminister, küll ka staap, aga aktiivselt ei olnud seks midagi tehtud. Paistis, et meil kõikide silmad lihtsalt olid pööratud idapoole ja unustusse oli jäänud vana tõde – kui tahad kedagi omale appi saada, siis katsu temaga kõige pealt luua sidet. Mulle paistis, et kõige pealt oleks tarvis saata lootse otsekohe Liibavisse Inglise laevastiku juurde, aga mitte passiivselt neid oodata lasta Osmussaarel. Seda mõtet avaldasin ka hr. Pätsile ja kindral Larkale, kusjuures hr. Päts temale omase kiire olukorra hindamise ja otsustusvõimega asjast väga hästi aru sai ja mulle täiesti ootamatult ettepaneku tegi ja mind tungivalt palus isiklikult Liibavisse Inglise laevastikule vastu sõita.

     

    Pähklikoortega tormisel merel

    Samal öösel (8. detsember 1918) sõitsin välja meie väikese laeva "Loodiga". Kõige pealt sõitsime Osmussaarde, et seal ootavate lootsidega kohata. "Loodil", millel pidin reisi tegema Liibavi, oli kaks väga halba omadust. Esiteks ta oli väga pikaldane; teiseks hirmus must, räpane ja täis lutikaid. Kolmandaks halbtuseks oli, et möllas suur torm. Jõudsime 9. detsembri hommikul Osmussaarde, kus kohtasin meie lootse kapten Stammiga eesotsas puksiirlaeval "Reval". Otsustasime saata "Loodi" Tallinna tagasi ja sõita "Revaliga", sest viimane oli veidi kiirem, olgugi väiksem. Torm läks veelgi tugevamaks ja meie väiksel laeval oli väga raske võidelda. 9. detsembri õhtul muutus seisukord nii halvaks, et kapten ei riskeerinud edasi sõita, kartes, et suur laine laeva ümber viskab. Jäime kuskile Hiiu- või Saaremaa ranna vahele ankrusse.

    Vaatamata tormi edasikestmisele, otsustasime 10. detsembril siiski edasi sõita. Mulle isiklikult oli sõit kaunis vastik, sest ma ei ole suur meresõidu harrastaja, eriti suure tormiga, ja kannatasin kogu aeg merehaigust.

    Meie kõige suuremaks mureks kogu teel oli küsimus, kas leiame Liibavis ees Inglise laevastiku, või on see Balti merelt lahkunud.

     

    Laidoneri info admiral Sinclairile

    11. detsembril enne lõunat jõudsime Liibavi ja meie suuremaks rõõmuks oli Inglise laevastik seal. Juhtisime oma laevukese Eesti lipu all otsekohe admiralilaeva kergeristleja "Cardiffi" külje alla. Viibimata sain Inglise laevastiku juhataja admiral Aleksander Sinclairi jutule. Seletasin jutuajamises admiralile meie seisukorda üldse, eriti seisukorda merel ja väerindel, niipalju kui ise tundsin. Loomulikult pidin vaikima sellest, mida mulle teatati staabis, et meie halvasti organiseeritud väeosad taganesid pea ilma mingi vastupanuta. Ühtlasi jutustasin admiralile ka seisukorrast Venes, mida ma võrdlemisi hästi tundsin, ja teatasin, et meie seisukord ei ole mitte lootusetu, arvesse võttes Vene korraldamata olusid. Kriipsutasin aga kindlasti alla, et ilma mere poolt abita meie vastu panna ei suuda. Sellepärast palusin Eesti Ajutise Valitsuse nimel, et admiral oma laevastikuga tuleks Tallinnasse meile appi. Teatasin, et mul lootsid on kaasas. Mäletan, et üks esimestest küsimustest, mis admiral mulle esitas, oli, kus ma teenisin suure sõja aegu Vene sõjaväes. Paistis, et tema tahtis teada saada minu sõjaväelist staashi.

     

    Eesti loots jättis parima mulje

    Admiral kutsus välja meie lootside vanema kapten Stammi, kes temale selgelt ja kindlalt ära seletas kõik navigatsiooni võimalused miiniväljade vahel. Näis, et meie lootside ülema seletused jätsid admiralile kõige parema mulje ja et admiralil ei jäänud kahtlust, et meie lootside abil laevastik võib Tallinna sõita. Juba peale seda ütles admiral, et ta siiski asja omapead otsustada ei saa, vaid telegrafeerib kohe Londoni ja kui sealt saab jaatava vastuse, siis sõidab laevastik homme hommikul, see on 12. detsembril Tallinna suunas välja.

     

    "Printsess Margaretil

    Kuni 11. detsembri õhtuni jäin miinipaatide emalaevale "Printsess Margaretile". Umbes kella 8–9 aegu laskis admiral teatada mulle täiesti ootamatult, et tema on Londonist vastuse saanud, terve oma laevastikuga sõidab veel täna õhtul välja ja homme, 12. dets. on Tallinnas.
    Nagu admiral teatas, nii ka sündis. Samal õhtul sõitis laevastik vaatamata tugevale tormile täie kiirusega Tallinna suunas välja. Meie lootsid osutusid tublideks asjatundjateks omal alal. Meie "Revali" võttis üks Inglise laev puksiiri, teel jätsime ta aga siiski maha, sest ta takistas laevastiku sõidu kiirust. Sõidu ajal oli mul võimalus näha, milline kord, puhtus ja distsipliin valitses Inglise laevastikus, selle peale vaatamata, et nad olid läbi teinud suure sõja. Mulle paistis see eriti kontrastina, sest olin tulnud Venemaalt, kus valitses äärmine korralagedus, mustus ja demoralisatsioon.

     

    Inglasteta olnuks Eesti Vabariigil lõpp

    12. dets. 1918 kella 3 paiku jõudis Inglise laevastik Tallinna reidile. Poleks Inglise laevastik tulnud meile appi, siis oleks vist küll 26. detsembril 1918, tähendab – päeval, mil Vene punalaevastik ilmus Tallinna alla, olnud lõpp Eesti iseseisvale riiklusele. Sest ilma kaitseta mere poolt oleks meil võimata olnud organiseerida kaitset maa rindel, niisama ka korraldada end sisemiselt.

    Kui Inglise laevastik ei oleks 1918. a. detsembris tulnud Tallinna, oleks meie maa ja rahva saatus kujunenud küll sootuks teisiti, kui ta praegu on, – meie oleksime sattunud enamluse keerisesse. Ja ma arvan, et ka teiste Balti maade saatusekäik oleks siis olnud teine, kui nüüd."

     

    Samal ajal saabus Tallinna alla vene laevastik ja 27. detsembril langesid kaks vene miiniristlejat inglaste kätte vangi. Inglased kinkisid mõlemad laevad Eesti vabariigile ja need hakkasid kandma nimesid “Lennuk” ja “Wambola”.

    Meie põhjanaaber Soome on meid alati abistanud. Nii oli see ka Eesti riigi sünni kriitilisel hetkel. Meie abipalve leidis Soomes väga sooja vastuvõttu. Ja kuigi Soome valitsus ei saanu mitmel põhjusel oma sõjaväge Eestisse saata, andis Soome noorele Eesti vabariigile relvi, laskemoona ja rahalist laenu, ning lubas värvata vabatahtlikke.

    Ekström
    Major M. Ekström
    Kalm
    Ooberst H. Kalm

    Vabatahtlike värbamiseks moodustati Soomes Eesti Abistamise Peakomitee. Soome vabatahtlikest oli ette nähtud formeerida kaks iseseisvat väeosa – üks major M. Ekströmi, teine ooberst H. Kalmi juh- timisel. Nimetatud väeosad olid ette nähtud formeerida kolme nädala jooksul.

    Kuid sündmused arenesid oodatust kiiremini. Kuna punaväed olid jõudnud Tallinna alla, kutsus major M. Ekström oma väeosa esimese kompanii kiiresti kokku ja 30. detsembril 1918 saabus see Tallinna.

    Samal ajal valitses rahva hulgas veel pessimistlik ja eesti kaitseväe võimetes kahtlev meeleolu. Oma pahempoolse ilmavaate tõttu ja parteipoliitilistel kaalutlustel oli sõjategevuse vastu ka osa riigi juhtivtegelastest, mis omakorda avaldas mõju kogu rahvale. Soomlaste tulek tõi aga rahvale lõplikult usu tagasi.

    1919. aasta jaanuri keskel saabus Soomest Eestisse major Ekströmi pataljon, mille kooseisus oli umbes 600 meest. Ooberst Kalm andis oma rügemendile, mille kooseisus oli umbes 2000 meest, nimeks Põhja Poegade rügement.

    Borgelin
    Kolonelleitnant R. G. Borgelin

    Ka Rootsist tuli üks kompanii vabatahtlikke. Kuid erilist ditsiplineeritust see üles ei näidanud ja Mai keskel kompanii likvideeriti. Osa rootslasi siirdus kodumaale tagasi, osa asus teenima eesti üksustesse ja ka Põhjakorpusesse.

    Abi saabus ka Taanist. Taanis oli palju vabatahtlikke, kuid Taani vasakpoolne valitsus lubas neist Eestisse tulla ainult paarisajal mehel. Ka viibis taanlaste tulek majanduslikel põhjustel, ehkki inglased andsid neile varustuse 1000 mehe jaoks. Taani kompanii kolonelleitnant R. G. Borgelini juhatusel jõudis Eestisse alles aprillis. Taanlased olid head sõdurid ja pälvisid oma lahingulise tegevuse eest korduvalt kiitust. Nad võtsid lahingutest osa septembrini 1919.

    Aastaid hiljem kirjutas [siis juba kolonelleitnant] Richard G. Borgelin oma mälestustes Danneborgi lipu all Vabdusõja võidukale lõpule viinud eesti ohvitseride kohta järgmist:

    "Sel korral, kuid ka hiljem on mul olnud võimalus imetleda, kuidas eesti ohvitserid olid osanud kohaneda sõja tingimustega ja väikeste jõudude ning vahendite juures mõistsid täita kõiki moodsa sõjatehnika nõudeid. Nendel oli pilku ja arusaamist maastiku jaoks, nii et ainustki kuulipildujat ega kahurit ei asetatud strateegiliselt valele kohale. Iga toetuspunkt väikesel mäendikul oli nii õieti valitud, et sealt täielikult võis ümbrust valitseda.

    Ja kui hiljem läbi Läti marssisime, oli mul juhus imetleda polkovnik Mutti hulljulget plaani, samuti rittmeister Jonsoni ratsapolgu julget manöövrivõimet ja näha, kuidas kapten Roska oma kahuritest nii täpselt põmmutas nagu vilunud püstolilaskja, kes otse esimese lasuga märki tabab.

    Mina olen küll vist olnud ainus välismaine ja võõras eriteadlane, kellel on olnud võimalus sõjas ja rahus pikemat aega koos töötada eesti ohvitseridega, ja olen rõõmus, et mul siin avaneb eesti rahvale jutustada, et Eesti Vabadussõjaaegne ohvitser tegi oma sõjaväelise töö selliselt, et ta oma paenduva ja kaalutletud taktikaga päästis hukkumisest paljud inimelud. Ja tema teeneks peab lugema seda, et see sõda nii ruttu ja õnnelikult lõpule viidi.

    Sündinud eestlasena, sõjaväelise kasvatuse saanud vene sõjaväes ja sõjaakadeemias, kus ta üksnes ei õppinud strateegiat ja taktikat, matemaatikat ja võõraid keeli, vaid kõige selle juures oli omandanud ka suure ja avara silmaringi. Maailmasõjas kasvanud oma ala meistriks ja revolutsiooni ajal õppinud rahvast mõistma. Mina arvan, et ilma sellise ohvitserita ei oleks loodud Eesti vabariiki."

    Vabadussõja algpäevil ei olnud meil selle sõna otsese mõttes veel oma sõjaväge. Valitsuse poolt oli antud küll käsk polkude formeerimiseks ja mobilisatsioon tõi kokku ka mõnituhat meest, kuid lühikese aja tõttu ei jõudnud mehed korralikuks üksuseks veel kokku sulada. Üksuste juhid ei jõudnud mehi ja need omakorda oma juhte tundma õppida. Puudus oli relvadest ja muust vajalikust varustusest.

    Halvavalt mõjusid ka rahva hulgas levinud pessimistlikud meeleolud. Mõned juhtivad tegelased, kelle otseseks ülesandeks oli mobilisatsioon läbi viia, tegid selle läbiviimisel takistusi, kritiseerides valitsuse korraldusi ja ironiseerides, et – milleks meil üldse sõjaväge? Ega ometi Venemaa vastu! Küll meid kaitsevad teised riigid, kes meist huvitatud on…

    Vabariigi valitsuse ja sõjaväe kõrgema juhtkonna õlul lasus ränkraske koorem – riik ja sõjavägi tulid luua mitte millestki…Kuigi riigi piiri kaitsesid veel Saksa okupatsiooniväed, oli nende lahkumine vaid päevade küsimus. Kuna Põhja-Eestis asunud Saksa vägedega olid suhted paremad, saadi neilt mõnisada vintpüsse ja laskemoona, kuid mitte suurtükke ja transpordivahendeid. Lõuna-Eestis olid seevastu suhted sakslastega teravamad, mistõttu Pärnus ja Viljandis võeti neilt relvi jõuga.

    Samal ajal ei kaotanud Nõukogude Liit lootust Baltimaade tagasivallutamiseks, oodates vaid soodsat juhust. Eestist põgenenud kommunistid olid juba 1918. aasta märtsis moodustanud 1. kommunistliku eesti pataljoni, mis rakendati võitlusse eesti väeosade vastu. Veidi hiljem moodustati Tartu-Jamburgi pataljon, mis võitles põhjarindel. 1918. augustis, kui Saksamaa arvati sõjas kaotavat, formeeriti 1. Tallinna kommunistlik kütipolk, 2. Viljandi kommunistlik kütipolk ning Tartu-Jamburgi pataljon nimetati ümber 3. Tartu kütipolguks.

    Kuid Saksamaa kokkuvarisemine ei tulnud nii kiiresti. Samal ajal vajas Venemaal käiv kodusõda abiväge, mistõttu osa formeeritud üksustest idarindele viidi.

    Peale Saksamaa kapituleerumist ja seal toimunud revolutsiooni toodi eesti kommunistlikud väeosad kiiresti Narva alla tagasi.

    Samal ajal toimus Narvas polkovnik A. Seimani juhatusel meie 4. polgu formeerimine. Selle koosseis oli koos ohvitseridega kasvanud 600 meheni. Kohalikus Kaitseliidus oli 150 meest. Eesti idapiiril seisid saksa väed, kellega läbisaamine oli üldiselt hea ja kes lubasid tagada Eesti piiri puutumatuse seni, kuni oleme ise seda suutelised tegema.

    Nõukogude väejuhatus suunas Eesti vastu 7. armee, kelle Narva lõigus võitlevas laskurdiviisis oli umbes 7 tuhat meest, 22 suurtükki, üks soomusrong, kaks soomusautot, kaks lennukit ning kolm sõjalaeva.

    Esimene punaüksuste rünnak Narvale toimus 22. novembril 1918, mis aga sakslaste poolt tagasi löödi. Kuid vastupidi antud lubadustele tõmmati sakslaste peajõud Saksa kõrgema väejuhatuse käsul Narva jõe äärest Iisaku-Kurtna joonele mistõttu Eesti looduslik piir – Narva jõgi jäi valveta.

    Kuigi vastmoodustatud 4. polk polnud veel lahinguvõimeline – olles varustatud vaid vintpüsside ja mõne kuulipildujaga, hakkas see taganevatelt saksa eelvägedelt järk-järgult kaitserinnet üle võtma. Piiri kaitse- ja valveteenistusse rakendus kapten H. Laretei juhatusel ka Narva Kaitseliit.

    Sakslaste evakueerimine lõi eesti väeosades meeleolu alla. Mobiliseeritute hulgas oli palju ebakindlaid sõdureid, kellele ei võinud kindel olla. Kindel võis olla vaid ohvitseridele.

    Sakslased Narvas punavägede vastas    tagasi

    Nõukogude Vene väejuhatus, olles informeeritud Saksa vägede peatsest evakueerimisest Narvast ja arvates, et Saksa üksused on oma revolutsioonist samal määral lagunenud ja võitlusvõimetuks muutunud kui Vene väeosad 1917. aastal, andis 6. jalaväediviisi üksustele käsu Narva ründamiseks. 

    18. novembril alustas Vene põhjarinde juhatus pealetungi eeltöid. 21. novembril ilmus N. Vene põhjaarmee ülema poolt järgmine operatiivkäsk:

     ,,PoliitiIine olukord nõuab, et meie väed kohe vallutaksid Narva ja Pihkva. Saabunud teadetel on sakslased evakueerumas, kuid samal ajal organiseeritakse valgekaartlaste salku. Narva on tugevasti kindlustatud. On olemas traattõkked elektrivooluga. Positsioonidel seisavad neli patareid, helgiviskajad ja kuulipildujad.
    Käsin:

    1. Jamburgi salk: 46. kütipolk, Viljandi eesti polk, meremeeste salk, 2 patareid, 2 eskadroni, 2 soomusautot — kokku 2200 meest.

    2. Oudova salk, 3 roodu — 520 meest — 22. novembril kell 05.00 üle piiri minna. Narva ära võtta ja eelväe osad asetada Narva-Jõesuu, Utria, Auvere jaama ja Kulgu joonele.

    3. Reserv: 54. polk, 47. polk (I pataljon), soomusrong, 2 eskadroni — kokku 685 meest — jääda Jamburgi ja olla täieliselt lahinguvalmis.

    Peale Narva võtmist suurtükiväge mitte Narva linna sisse viia, vaid sisse võtta positsioonid Narva jõe idakaldal Jamburgi salga ülema näpunäidete järgi."  

     

    Nähtavasti võttis Vene väejuhatus viimasel momendil ette muudatusi Jamburgi salga koosseisus, sest 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi asemel võttis pealetungist osa vene 47. kütirügement.

    Ööl 21. - 22. novembril märkasid Saksa valvepostid, et venelaste väesalgad on tulnud rindejoone erapooletule joonele. 22. novembril kella 6.30 paiku alustasid Narvale rünnakut Vene 46. ja 47. kütirügemendid ja 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi 1. pataljoni osad. Pealetungi toetasid 1-2 patareid, mis avasid tule Narva linna pihta. Pealetungi suunaks oli Jamburgi-Narva kivitee. Vene jalaväe ahelikud liikusid linna poole mõlemal pool teed. Venelaste suurtükivägi avas tule Jaanilinna-Jamburgi kivitee ja Jaanikindluse piirkonda.

    Sakslased juhtisid oma suurtükitule Vene patareide pihta,  lastes Vene jalaväeosadel tulla traattõkete lähedusse ja avasid siis nende pihta tugeva kuulipilduja- ja suurtükitule. Ägedam laskmine toimus kella 8.00 ja 10.00 vahel. Sakslased korraldasid vasturünnaku ja venelased löödi põgenema. Venelased kaotasid selles lahingus surnutena ja haavatutena umbes 200 meest. Sakslased võtsid 25 venelast vangi, nende hulgas ühe sõduririides naise ja said saagiks 4 raskekuulipildujat. Lahing lõppes kella 11.00 paiku. Eestlased sellest lahingust osa ei võtnud.

    Ootamatu tugev vastupanu ja rängad kaotused mõjusid demoraliseerivalt Vene 46. ja 47. kütirügementidele, mis koosnesid peamiselt venelastest. Kobõljaki küla rajoonis, kuhu rügemendid tagasi tõmbusid, tekkis venelaste väeosades üldine rahulolematus ja käärimine. Üldisele meeleolulangusele aitasid kaasa vilets toit ja kehv varustus. Rahulolematus oma väeosa juhtide tegevuse vastu tekkis kõige pealt 47. kütirügemendis.

    Sama päeva (21. novembril) kella 17.00 paiku saabus venelaste positsioonile Kobõljaki rajoonis saksa ratsanik valge lipuga. Parlamentäär andis punaväe rindestaabile adresseeritud kirja Narva Saksa ,,Soldatenrat’ilt". Kirja sisu oli järgmine:

     

    ,,Täna hommikul tungisid teie väeosad Narva all meile kallale. See on needmist vääriv kuritegu. Meie tahame elada teiega rahus. Lähemal ajal lahkume meie Eestimaalt. Teie oodake sissetungimisega. Kuni lahkumiseni aga lööme meie kõik teie kallaletungid veriselt tagasi.

    Saksa sõdurite suurnõukogu. (allkirjad)”

     

    See lühikene kuid sisult kategooriline kiri tekitas Vene poole rindejuhatuses ärevust. Juhid ja revolutsiooniline komitee arutasid olukorda. Sakslaste vastupanuvõime ja nende meelekindlus olid neile ebameeldivaks üllatuseks. Ootamine ei olnud kooskõlas Vene väejuhatuse plaanidega.  Neile oli teada, et eestlased on asunud rahvusliku sõjaväe formeerimisele ja et Eesti sõjajõud kasvavad iga päevaga, mistõttu pealetungi edasilükkamine võib tuua ainult raskusi. Eriti aktiivne oli nn. ,,eesti revolutsiooniline komitee", kelle liikmed ihaldasid võimuhaaramist ja kommunistliku korra maksmapanekut Eestis. Igasugune viivitus oli eesti soost kommunistidele talumatu.

    Veel samal öösel  (22. - 23. novembril) koostati ja saadeti Narva kolm vastust: üks eesti revolutsiooniliselt komiteelt, teine Vene väejuhatuselt, kuna kolmas oli saksakeelne kihutuskiri. Vastuse sisu oli kokkuvõetult üks ja sama: ,,meie ei taha oodata ja millegi ees ei peatu."

    Eesti revolutsioonilise komitee kirjas peegeldus selgesti enamlaste tegevuse eesmärk ja kavatsused. Kirja tekst oli järgmine:

     

    ,,Saksa soldatite saadikute nõukogule Narvas. 

    Kaheksa kuud tagasi surusid Eesti valgekaartlased keiser Wilhelmi sõjaväe toetusel Eestimaa töörahva orjusesse. Suur hulk Eesti revolutsionääridest rändas (emigreeris) Venemaale. Nüüd, kus saksa töölised ja soldatid suure revolutsiooni korda saatsid, kroonitud röövli Wilhelmi kukutasid ja võimu oma kätte võtsid, tuleb välja rännanud Eesti proletariaat tagasi, et ühes oma orjastatud seltsimeestega mõisnikkudelt ja kapitalistidelt võim ära võtta ja Eesti nõukogude vabariiki uuesti jalule seada.

    Seepärast ei saatnud mitte meie kuritegu korda, kui 22. novembri hommikul ilma ühegi püssipauguta Narvale lähenesime. Meie ei sõdi revolutsiooniliste saksa soldatitega, kellele meie vaba tagasiminekut Saksamaale kindlustame, vaid meie tungime Eesti valgekaardile peale. Kui osa saksa soldatitest - meie ootuste vastu — kodumaale tagasi tulevate Eesti tööliste, soldatite ja madruste pihta laskma hakkab, oleme meie sunnitud neid Eesti proletariaadi rõhujate abilisteks pidama. Meie hoiatame, et kui laskmist korratakse, olema meie sunnitud suurtükkidega Narva linna need punktid purustama, kust meie väesalkade pihta lastakse. Kuid meie usume, et tõsine saksa soldat, kes oma suure juhi Karl Liebknechti järele sammub, ei hakka oma seltsimeeste – Eesti proletaarlaste – vastu sõda pidama, vaid pöörab oma püssitiku oma klassivaenlaste – kodanluse ja mõisnikkude vastu.

    Eesti revolutsiooniline komitee.!

     

    Punaväeosade mäss    tagasi

     

    Olude sunnil pidi uus pealetung Narvale viibima. Seda põhjustasid kaks asjaolu: rahutused Vene 46. ja 47. kütirügementides ning värskete jõudude juurdetoomine Narva rindele, millele kulus aega. „Valge” Eesti vallutamisest pidid osa võtma ka punased eesti väeosad, mis olid formeeritud sunniviisil N. Venes elutsevatest eestlastest. Osa eesti kommunistlikke väeüksusi võitles Vene kodusõjas Uurali rindel admiral Koltšaki vägede vastu ja nende transportimisega Jamburki oldi parajasti ametis.

    Rindel asuvates Vene 46. ja 47. kütirügementides võttis maad sõjavastane meeleolu. Sügisene halb ilm, viletsad korteriolud ja veel viletsam toit põhjustasid rahulolematuse, mis muutus eriti teravaks pärast kaotusrohket 22. novembri lahingut. Oldi vihased väejuhatusele, kes neile maalinud pettepildi hädaohutust „jalutuskäigust sakslastelt mahajäetud Narva linna”. Üksikute kommunistidest komissaride miitingukõned ja ähvardused ei mõjunud enam, agitaatoreid ähvardati püssitääkidega.

    Öösel vastu 25. novembrit hakkasid rügemendid mässama. Osa komissare poodi üles, osa pääses pimeduse katte all põgenema Jamburgi. Rügementides valitud juhatus otsustas viibimata vallutada Jamburg ja karistada sealset väejuhatust.

    Võib endale ette kujutada ärevust Vene 6. diviisi staabis, kui sinna saabus teade 46. ja 47. rügementide vastuhakust ja nende marsist Jamburgi. Jamburgis oli parajasti käimas miiting, kus „Eestimaa revolutsioonilise komitee” liikmed J. Sihver ja J. Ikmelt pidasid kõnet seisukorra üle Eestis. Algul tekkis võimumeeste hulgas üldine paanika. Üks 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi tolleaegseid kompaniiülemaid (end. ohvitser) kirjeldab neid sündmusi järgmiselt:

    „ ... Anti üksteisele vastukäivaid käske ja tormati käsi laotades siia-sinna. Kord tehti juba korraldus varustus evakueerida Jamburgist, kuid see võeti varsti tagasi. Ainuke tasakaalukam mees oli komandör Ed. T e i t e r, kes kogus 1. pataljoni kokku ja asus lahingut ootama Jamburgi silla juures. Hiljem suudeti polgus siiski distsipliin maksma panna ja terve polk toodi jõe äärde positsioonile.

    Kuna mässajad ei oodanud erilist vastupanu, tulid nad kolonnides lauldes lähemale. Neid lasti rahulikult läheneda paarisaja sammu peale ja siis avati nende pihta ootamatult suurtükkidest, kuulipildujatest ja püssidest marutuli. Selles metsikus tules langes aimamatult marssivaid vastuhakkajaid otse kui loogu.

    Kuna juba esimestest kuulipildujate valingutest langes suurem osa nende juhtidest, siis järeljäänud korraldasid vaid juhusliku, peatu vastulaskmise, valgudes ülemvõimu vastu väikesi lahinguid pidades salkadena laiali. Neid aeti punase ratsaväepolgu poolt mööda metsi ja välju taga ja tabatud lasti enamuses sealsamas maha. Saagiks saadi hobuseid, püsse, varustust ja 5 kuulipildujat. Järgmisel ööl hukati jõe ääres metsikul viisil veel mõned ellu jäänud mässujuhid. Hukkajateks olid peamiselt hiinlased. Nii lõppes selles punaväeosas 25. novembri mäss.”


    Enamlaste pealetungi ootel 1918    tagasi

     

    Sakslased
    Saksa okupatsiooniväed

    Pärast 22. novembri lahingut arvestas Saksa 405. jalaväerügemendi ülem vene- laste uue pealetungi võimalust Narvale ja seekord juba suuremate jõududega. Ettevaatuse abinõuna asetati alaline Saksa vaatluspost Hermani torni, kuna lennukite abil teostati pidevat luuret Jamburgi ja Oudova maanteede suunas.

    27. novembril kell 14.00 pidid sakslased Eesti väeosadel üle andma kuulipildujad ja miinipildujad, milleks kolonel A. Seiman saatis Jaanilinna, sinna 26. novembril saadetud 4-le ohvitserile ja 32 sõdurile, veel lisaks 4 ohvitseri ja 40 sõdurit  

    Samal päeval kella 12.00 paiku sattusid sakslased peale venelaste telefonikõ- nelusele, kust selgus, et Vene väejuhatus kavatseb raskesuurtükitule toetusel 28. novembri hommikul uuesti atakeerida Narvat, ning et venelased kavatsevad oma jõududega forsseerida Narva jõe ja Plüssa jõesuu ning pääseda Narvas olnud saks- laste selja taha.
    Selle peale tugevdas
    Oberst Goltz oma jala- ja suurtükiväe lahingulist valmisolekut. Saa- dud andmete tõttu tühistasid sakslased aga meile kuulipildujate ja miinipildujate üleandmise korralduse.

    Samal 27. novembril said Saksa väeosad käsu - olla kahe tunni jooksul pärast käsu saamist valmis Narvast lahkuma. Sakslased pidid jätma Narva vaid järelkaitseosad, kuni Narva rajoonist on lahkunud kõik Saksa väeosad ja asutised.

    27. novembril pärast lõunat tutvustas eesliinil olnud Saksa 405. jalaväerügemendi 2. kompanii ülem leitnant Köler meie ohvitsere kaitsesüsteemiga Jaanilinna ees. Samuti õpetasid sakslased eesti ohvitsere käsitama saksa kuulipildujaid. Õhtul pandi saksa vahipostide kõrvale välja ka eesti vahipostid.

    Rinde parema tiiva kindlustamiseks saadeti sama päeva õhtul kell 21.00 Kulgu rajooni 4. jalaväerügemendi 2. pataljoni ülem kolonelleitnant P. Kunnus 80 mehe ja ühe raskekuulipildujaga. Salga ülesandeks oli valvata ja kaitsta Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani (Narva jõe käär 4 kilomeetrit Kulgust lõuna pool, Plüssa suudme vastas).

    Kella 24.00-ks pani salk Kulgust kuni Piimaninani välja 4 valveposti, kuna Kulgu ja Kreenholmi vabriku vahel pandi käima  liikuv patrull. Piimanina ja Kulgu vahelise maa-ala valvamiseks saatsid sakslased omalt poolt välja 3-mehelise patrulli leitnant Pianka juhatusel, kellel oli kaasas üks kergekuulipilduja.

    Kokku oli Narva jõe joonel: eestlasi – 1000 meest 7 kuulipildujaga ja ilma suurtükkideta, sakslasi - umbes 1800 meest 63 kuulipildujaga, 12 miinipildujaga ja 8 suurtükiga.

    Jõudude asetusest selgus, et meil  oli peasuunas (Narva rajooni) koondatud 787 meest kolme kuulipildujaga, ehk 80% meeste üldarvust. Narva-Jõesuu rajooni, kuhu võis oodata venelaste dessanti, aga ainult 19 meest ilma kuulipildujateta, ehk 2% meeste üldarvust. Vasknarva—Poruni suunda aga 173 meest 4 kuulipildujaga, ehk 18% meeste üldarvust.

    Sakslased koondasid omad jõud kahte gruppi:

    Peasuunda (Narva rajooni) oli suunatud suurem osa jõududest,  kokku 1600 meest, ehk 89% jõudude koguarvust.  Narva-Jõesuu rajooni vähem, kuid küllalt tugev osa,  umbes 200 meest. ehk 11% meeste üldarvust. Narva jõe ülemjooksu jätsid sakslased aga hoopis tühjaks.

    Sakslaste paigutuse juures Narva rajooni kaitsel võime täheldada järgmisi iseloomustavaid asjaolusid:  

    Narva eelne kaitsepositsioon oli hästi kindlustatud, omas hea tulevõrgu (automaatrelvade flankeeriv tuli) ja pideva traattõkke kõrgepinge-elektrivooluga. Vaatlus oli hea. 5 km pikkuse kaitsepositsiooni garnison koosnes ainult ühest laskurkompaniist. Selle eest aga oli sinna paigutatud kaks  raskekuulipildujakompaniid ja üks miinipildujakompanii. Seega - minimaalne arv inimjõudu ja maksimaalne arv automaatrelvi ja miinipildujaid.  

    Samal ajal oli tugevad varud paigutatud kahele poole: Narva jõe idakaldal kaks  laskurkompaniid ja läänekaldal neli laskurkompaniid seega kokku varus 6 laskurkompaniid (eesliinil aga ainult üks). Varud asusid eesliini läheduses, mis võimaldas korraldada õigeaegseid ning kiireid vastulööke. Tugevate varude tõttu võis sakslaste kaitse kujuneda aktiivseks ja painduvaks.

     

    Enamlased alustavad pealetungi    tagasi

    Rinne
    Rindejoon

    1918. aasta 28. novembri vara- hommikul algas ägeda suurtükitule toetusel punaarmee rünnak Narvale. See toimus eesti poole kindlustatud kaitseliini vastu. Rünnakust võtsid peale 3. eesti kommunistliku polgu osa veel ka mitu vene polku. See rünnak tõrjuti saksa ja eesti üksuste poolt edukalt tagasi. Kuid enamlased ei leppinud veel kaotusega. Viljandi 2. kommunistliku kütipolgu üks pataljon ületas Plüssa jõe suudme lähedal valveta jäänud Narva jõe ja liikus läbi metsade Joala alla, ning ründas ühte sakslaste patareid selja tagant. Kuid sakslased pöörasid kahurid ringi ja külvasid pealetungijad üle kartetðitulega. Külgedelt avati ründajate pihta kuulipildujatuli. See oli punastele küttidele palju ja nad põgenesid tuldud teed tagasi, jättes lahingupaigale maha sajad hukkunud.

    Narva all toimunud lahingu järel ilmusid Narva-Jõesuu kohale Inglise lipu all sõitvad venelaste laevad ja saatsid seal maale dessandi. Neile astus vastu vaid mõnikümmend kaitseliitlast, kuna seal olnud sakslased ei avaldanud dessandile mingit vastupanu. Ka maale tulnud dessant ei tunginud rannast kaugemale. Kui siis venelaste dessandist teatati Saksa väekoondise juhtkonnale, teatas see, et neil pole võimalik enam kauemaks Narva jääda, ega ka dessanti tõrjuda. Sakslased lubasid lasta õhku Narva jõel olevad sillad ja seejärel asuda koduteele Saksamaale. Et vältida sissepiiramist, andis 1. diviisi juhataja kindral A. Tõnisson Narvas asunud eesti 4. polgule käsu sealt taanduda ja jätta Narva punastele.

    Seega oli Eesti Vabadussõda alanud meile edutult. Esialgu tõmbus polk Oru jaama joonele. Seal aga ilmnes kurb tõde – enamus polgus olnud sõdureid oli laiali jooksnud. Järele oli jäänud vaid umbes 350 meest. Neist pooled olid ohvitserid.

    Kuid ka punaste edasitung takerdus. Punaüksuste moraal polnud kuigi hea ja seda eriti vene polkudes. Eesti kommunistlikud polgud oleksid tahtnud küll heameelega edasi liikuda, kuid kaotusrohked lahingud pidurdasid ka neid.

    29. novembril 1918 kuulutati Narvas “Eesti Töökommuuni” nime all välja Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik. Sellega taheti välismaailmale näidata punaste vallutussõda kodusõjana. Selle retsepti järgi on toiminud Moskva mitmeid kordi ka hiljem.

    1.detsembril alustasid punaüksused edasitungi. Üks nende kolonn hakkas Narvast üle Jõhvi liikuma Tallinna suunas, teine kolonn Vasknarvast üle Mustvee ja Jõgeva Paide suunas.

    Reek
    Polkovnik Nikolai Reek

    Samal ajal korrastati Eesti poolel olemasolevaid ja formeeriti uusi polke. Rakveres formeeris polkovnik N. Reek 5. polku, mis vaevles, nagu kõik teisedki eesti polgud, meeste vähesuse, ebakindluse ja relvade puuduse käes. Komplekteeritud üksused saadeti otsekohe Narva poolt tulevate punavägede vastu. Soomusrong nr. 1 jõudis 1. detsembril Oru jaama ja andis seal vaenlasele vastulöögi, vallutades tagasi Vaivara jaama, kuid rindeolukorda see muutusi ei toonud.

    5. detsembril asusid punaväed, toetatuna merel olnud laevastiku kahuritulest, taas rünnakule. Eesti üksused olid sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase eest taanduma Jõhvi-Ontika joonele, kus algul osutati küll koos rindele saabunud 5. polgu roodudega visa vastupanu, kuid oldi seejärel sunnitud taganema Purtse-Püssi joonele.

    Rindele jõudnud 5. polgu sõduritega juhtus sama, mis oli toimunud varem 4. polgu meestega – nad jooksid laiali. Seni kuni polk oli paigal, võtsid kõik vapralt lahingust osa, kuid niipea kui asuti taanduma, kadusid pooled mehed teadmata kuhu. Selline olukord valitses kõikides polkudes.

    Taandunud Rakvere lähistele, otsustati Rägavere joonel vaenlasele vastupanu osutada. Siia oli koondatud 1., 4. ja 5. polk, Pärnu 6. Polgu kaks roodu, Lüganuse kaitseliitlased, ning eesti sakslastest koosnev raskekuulipilduja komando – kokku umbes 1300 meest 9 suurtüki ja 31 kuulipildujaga.

    12. novembril saabus rindele soomurong nr. 2. Selle koosseisus oli 30 meest, 10 kuulipildujat ja üks kolmetolline kahur. Soomusrongil nr. 1 oli samuti üks kahur ja 21 kuulipildujat.

    Eesti polkudel olid vastas 1. Tallinna kommunistlik kütipolk, 3. Tartu kommunistlik kütipolk, 46. vene kütipolk ja punamadruste dessandisalk, kokku umbes 2300 meest.

    15. detsembril algas Rägavere lahing. Soomusrong nr. 1 lõi Vaeküla metsa vahel küll puruks punamadruste dessandi, kuid meie 5. polgu üksused ei pidanud Rägavere all vastu ja tõmbusid paaniliselt tagasi. Isegi selle tagavaraüksus, kes polnud vaenlast isegi näinud, sattus paanikasse. See paanika maksis meie vägedele Rakvere, ning vaatamata sellele, et 4. polk ja soomusrongid olid lahinguvälja peremehed oldi sunnitud taanduma kogu rindel.

    See taandumine vähendas küll märgatavalt polkude koosseise, kuid tõstis nende kvaliteeti. Järelejäänud mehed olid ustavad ja kindlad võitlejad. Kuid nüüd võttis järele jäänud meeste hulgas võimust väsimus. Olles enam kui paar nädalat korralikult söömata, pidevalt väljas külma käes ning magamata, see kahandas ka kõige vaprama võitleja võitlusvaimu.

    Soomusrong 3
    Soomusrong "Onu Tom"

    Kuid eesti polkude taandumine jätkus. Raudtee piirkonnas lõid soo- musrongid küll vaenlase rünnakud tagasi, kuid jalaväe taandudes pidid ka nemad tagasi tõmbuma. Jõulu laupäeval, 24. detsembril langes Tapa. Rinne kulges nüüd mööda Jägala jõge Aegviidu alla. Kuid ka see kaitsejoon polnud viimane. Uueks aastaks saavutas taandumine kõrgpunkti ja rinne jäe peatuma Salmistu-Valkla-Vetla külade joonele. Tegelikult ei olnud mingit pidevat rinnet ja lahingud toimusid põhiliselt külade pärast. Vägede liikumine aga toimus vaid suuremaid teid pidi.

    Punavägede teine kolonni üksused, kuhu kuulusid ühe vene kütipolgu osad, Soome 3. punane polk ja rannakaitseüksused, kokku umbes 1000 meest nelja suurtükiga, ületasid 7. detsembril Vasknarva juures Narva jõe. Seda kolonni lahutas mööda Soome lahe rannikut edasliikuvast punasest kolonnist suured Alutaguse sood ja metsad. Vasknarva juures polnud sellele kolonnil peale kohaliku Kaitseliidu salkade kedagi vastas. Jõudnud nädala pärast välja Lohusoole, liikus kolonn edasi kahes suunas. Üks grupp, mille suuruseks oli ca 700-meest, suundus üle Avinurme-Rakke Paide suunas. Teine grupp liikus üle Mustvee-Jõgeva Põltsamaa peale. Neile mõlemale grupile oli vastu panna ainult 150-st mehest koosnev Kaitseliidu üksus ja sakslaste raskekuulipildujate komando, kus oli umbes 170 meest. Neile saadeti küll Tartu 2. polgust appi kaks roodu, umbes 260 mehega, kuid punaste kolonni peatada ei suudetud.

    Nüüd andis sõjavägede ülemjuhataja käsu kaitsepataljonide formeerimiseks, kuhu hakati koondama eeskätt haritlasi. Järvamaal formeeris leitnant K. Kanep Paide pataljoni, mille koosseisus oli 300 meest. See näitas üles head lahinguvõimet, kuid oli sunnitud lõpuks Paide alla taanduma. Ka 1. ratsapolk, mille kooseisus oli umbes 300 mõõka, oli sunnitud taanduma. Taandumisel toimus ratsapolgus sama, mis oli toimunud teistes polkudes – nimelt valgus osa mehi laiali.

     

    Lahingud Pihkva rindel    tagasi

     

    Punaarmee sissetung Eestisse toimus ka Pihkva kaudu. Pihkva linn oli saksa vägede poolt okupeeritud. Seal asus ka vene “valgestest” formeeritud Põhjakorpus, mille suuruseks arvati olevat umbes 1800 meest. Enamus korpusest asus Pihkvas, osa selle üksusi aga Ida-Lätis. Korpuse juhtkond koosnes enamuses baltisakslastest ja selle ülemaks oli baltisakslane plkovnik G. Neff. Sakslaste domineerimine korpuse juhtkonnas ei meeldinud venelastele, mistõttu väeosa ei omanud erlist lahinguvalmidust.

    25. novembril ründasid punaarmee üksused Pihkvat, mispeale saksa väeosad lahkusid rindelt, jättes nii eesliini kui Pihkva kaitseta. Linnas hakkasid mässama kommunistid ja kuna Põhjakorpus polnud suuteline mässu maha suruma, lahkus samuti Pihkvast. Korpuse juhtkonnas polnud üksmeelt taandumisuuna suhtes. Selle ülem liikus korpuse ühe osaga Riia suunas, kuna teine osa korpusest taandus Eesti suunas. Kuid Eestisse taanduv korpuse osa polnud enam mingi väeosa, vaid demoraliseerunud sõdurite jõuk, kes olid selle liikumisteele jäänud kohalikele elanikele lausa nuhtluseks. Erandiks oli vaid rittmeister Bulak-Balahhovitši salk, mis eraldus korpusest ja liikus Eesti suunas korraliku väeosana.

    Eesti valitsuse kutsel tuli polkovnik G. Neff Eestisse ja sõlmis lepingu, mille põhjal Põhjakorpus asus Eesti Vabariigi teenistusse, alludes otse sõjavägede ülemjuhatajale.

    1. detsembril alustas punaarmee ka Pihkvast edasitungi. Selle peajõud - punane 2. läti kütibrigaad - oli ette nähtud Lätimaa vallutamiseks. See liikus üle Petseri, Vastseliina, Valga ja Volmari Riia suunas. Eesti vallutamiseks oli siin Vene 29. kütipolk, mille kooseisus oli umbes 1600 meest, ning mõned ratsaväe ja suurtükiväe üksused, mis liikusid laiali pillutatuna mitmes erinevas suunas.

    Lõuna-Eesti vallutamine punaarmee poolt toimus peaaegu ilma lahinguteta. Ainult Vastseliina lähistel oli väike kokkupõrge Saksa üksustega. Siitpeale liikus punavägi edasi kokkuleppel sakslastega – esimene ootas seni, kuni sakslased jõudsid eest ära evakueerida. 8. detsembril hõivas punaarmee Võru ja 18. detsembril Valga.

    Võrus oli polkovnik E. Kubbo alustanud 3. polgu formeerimist. Selle koosseisus oli napilt sada meest ja sellise koosseisuga polnud mõeldav punaväele vastu asuda ja ta lahkus Võrust, minnes Puka ja Nõo kaudu Viljandisse. Tartu suunas liikuval punaarmeel oli vastas vaid Kaitseliidu salgad. Hiljem lähetati Tartust Põlva rajooni küll paar roodu, ning Tartu suunas liikus ka Bulak-Balahhovitši väekoondis, kus oli 600 meest, mitu suurtükki ja suur hulk kuulipildujaid, olles seega üsna tugev üksus, kuid punaarmeele vastuhakuks puudus juhtkonnal enesekindlus. Kui arvestada kokku kõik Tartu ümbruses olevad sõjalised jõud, siis oldi vastases suures ülekaalus, kuid Virumaal toimunud taandumised olid kõigutanud tublisti sõjaväe juhtkonna moraali, mistõttu ei söandatud vaenlasele julgelt vastu astuda. Sel põhjusel loovutati ka Tartu.

    Punaarmee jäi pikemaks peatuma Valka, et uusi jõude juurde tuua. Seejärel liikusid punaüksused edasi Viljandi ja Mõisaküla suunas.

    Puskar
    Polkovnik Viktor Puskar

    Mõisaküla kaitset korraldas Pärnus formeeritud 6. polk. 27. detsembril langes Mõiaküla küll punavägede kätte, kuid Voltveti all pandi selle edasitung lõplikult seisma. Punaste polgu üks osa jõudis tungida Viljandi suunas kuni Hallisteni, kus selle edasitung peatati.

    Sõiavägede ülemjuhataja korraldusel formeeriti 2. diviis, mille ülemaks oli energiline polkovnik Viktor Puskar, kes pani nii väeosas kui tagalas maksma kindla korra. Viljandis formeeriti Tartu ja Viljandi kaitsepataljonid. Samuti formeeris kapten F. Pinka seal kooliõpilastest Skautide üksuse, kes olid küll ilma väljaõppeta, kuid tulihingelised võitlejad. Viljandisse saabus vahepeal arvuliselt kasvanud 3. polk, mis koos skautidega punaste edasitungi Viljandi suunas lõplikult seisma pani.

    Järgmine