"SUVESÕDA" PÄRNUMAAL

Murranguliseks päevaks metsavendluse tekkimisel Pärnumaal oli 14. juuni 1941. Peale massiküüditamist oli inimeste esimeseks kaitsereaktsiooniks metsa põgenemine. Seal, kus mehi kogunes kokku rohkem ja kus oli mõni ohvitser või kaitseliitlane, formeeriti võitlussalgad. Puuduliku relvastuse tõttu aga astuti esialgu NKVD jälitajate ja punaväelastega lahingusse vaid hädakorral või juhul, kui need asusid rüüstama kodusid.

Järgmiseks oluliseks daatumiks metsavendluse kujunemisel oli 22. juuni 1941, mil Saksamaa alustas sõjategevust N. Liidu vastu. See sündmus kiirendas nende meeste metsaminekut, kes peale 14. juunit olid olnud veel kõhkleval seisukohal. Samal ajal algas väiksemate metsas olnud gruppide ühinemine. Suuri metsavendade baaslaagreid Pärnumaal ei tekkinud. Suuremaks metsavendade koondumise kohaks oli Tali vald. Lõuna-Pärnumaa oli üks esimesi Lõuna-Eesti aladest, kus veel enne Saksa relvajõudude saabumist Eestisse nõukogudelt võim üle võeti.

27. juunil alustati Pärnus hävituspataljoni organiseerimist. Kuu lõpuks oli selle koosseisus umbes 400 nõukogude režiimi toetajat ja kommunistlikku noort. Pataljoni komandöriks sai major I. Smirnov, staabiülemaks piirivalve kapten M. Starõhh ja komissariks Venemaa eestlane Arnold Raud. Hävituspataljoni tarbeks hakati elanikelt ja asutustelt autosid ja mootorrattaid rekvireerima. Vastavalt ENSV rahvakomissaride nõukogu poolt määratud numeratsioonile kandis Pärnu hävituspataljon numbrit IB-15 1).

3. juulil pidas J. Stalin oma kurikuulsa raadiokõne, kus ta püstitas “paljaks põletatud maa” loosungi. Selle loosungiga anti hävituspataljonidele piiramatud õigused vara hävitamiseks ning kuulutati lindpriiks kõik kodanikud, keda hävituspataljon võis ilma kohtuotsuseta “diversandi” või “salakuulaja” pähe kohapeal maha lasta. Kui süüdlast kätte ei saadud, hävitati tema perekond. Kuna kontrolli puudumise tõttu sattus hävituspataljonidesse palju kriminaalse minevikuga tegelasi, panid need koos elanike mõrvamistega toime ka metsikuid piinamisi.

Suleti Pärnu sadam

Juuli esimestel päevadel saabus Rohuküla sadamast Pärnu miinidega lastitud hüdrograafialaev “Nord”, kaasas eriülesannetega mereväeohvitserid – 2. järgu kapten Boris Ptohhov ja vanemleitnant Pavel Volski. Viimaste ülesandeks oli täita admiral Tributsi käsk – teha kõik selleks, et muuta Pärnu sadam kasutamiskõlbmatuks, et saksa relvajõud ei saaks siin maale saata dessanti ja kasutada sadamat oma vägede transportimiseks ja varustamiseks.

3. juuli lasi torpeedokaater TKA-67 muulide suudmes torpeedoga põhja Riiast mõned päevad varem Pärnu saabunud kaubalaeva ”Everiga”. See oli suur, meie “Eestiranna” mõõtu kaubalaev. Selle kõrvale uputati veel Pärnu laevaomaniku Juhan Kulli kahemastiline mootorkuunar “Alma” ja kuunar “Tursk” ning kaks merepraami. 7. juuli hommikul uputati muulide vahele põhja veel umbes 15 kividega lastitud Pärnu ja Kihnu kalurite väikepurjekat. Alused seati muulide vahele ritta ja nende põhjad purustati sügavveepommidega. Seejärel sulgesid mereväeohvitserid muulide suudme kaasa toodud miinidega.

Päeval, mil Pärnu sadamas uputati laevu, alustasid metsavennad Pärnumaa valdades nõukogudelt võimu üle võtma. Selleks andis tõuke Helsingi ja Königsbergi raadio eestikeelsed saated, kus teatati, et Saksa relvajõud on asunud Eestit vabastama ja et peagi helisevad üle kogu vabastatud Eestimaa kirikukellad…

Ajavahemikul 3.- 8. juulini võeti kohalike metsavendade ja külameeste poolt võim üle Tali, Saarde, Tihemetsa, Abja, Laiksaare, Häädemeeste, Orajõe, Tõstamaa, Seliste, Soontaga, Rajangu, Vändra ja Audru vallas ning Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla linnas. Kohalikud punategelased arreteeriti ja osa neist saadeti Talile, kus nad suleti magasiaita luku ja riivi taha. Vallamaja hoonetele tõmmati üles sini-must-valged lipud. Mõnel pool saadi vallamajade ülevõtmisel juurde relvi. Relvi ja laskemoona saadi ka punaarmeelaste õhuvaatluspostide ülevõtmisel. Seega oli Pärnumaa metsavendade tegevus mitmeti erinev teiste maakondade omast, kus see jäi kuni sakslaste tulekuni poolillegaalseks.

Ülestõuse saadeti maha suruma hävituspataljon

Teated laiahaardelisest rahvasõja algusest Lõuna-Pärnumaal jõudsid Pärnu võimumeesteni 4. juuli hommikul. Kiiresti formeeriti hävituspataljoni 150-meheline löögiüksus, mis kahel autobussil, kolmel veoautol ja kahel sõiduautol ning mootorratastel Kilingi-Nõmme poole teele saadeti.

5. juulil umbes kella 14 paiku helistati Kilingi-Nõmme metsavendadele Surjust ja teatati, et Kilingi-Nõmme suunas liigub hävituspataljoni autokolonn. Metsavendade üldjuht major Paul Lilleleht (VR-II/2) otsustas neid Liivamäe männikus vastu võtta lahinguga. Kahele poole maanteed paigutati umbes 70 mehest koosnev varitsus, kelle relvadeks olid peamiselt jahi- ja väikekaliibrilised püssid ning püstolid.

Hävituspataljoni autokolonn lasti läheneda umbes 100 m kaugusele ja seejärel anti selle pihta kogupauk. Algas lahing, mis vältas ligi kolm tundi. Otsustaval hetkel, kui vastane alustas tugevat survet, sai major Lilleleht haavata ja juhtimise võttis üle leitnant Helmut Nirk. Sel kriitilisel hetkel saabusid linna kaitsjaile appi Voltveti metsakooli õpilased ja Mõisaküla ning Jäärja piirivalve kordonitest 17-meheline piirivalvurite rühm kapten Villem Raidi juhtimisel. Siitpeale võttis lahing otsustava pöörde ja hävituspataljoni üksus löödi põgenema. Linn oli päästetud.

Vastane jättis lahinguväljale 68 surnut ja 16 haavatut. Kümme hävituspataljoni meest võeti vangi. Kaitsjate poolel said surma kaks ja haavata kaheksa meest.

Tagasi Pärnu põgenenud teatasid hävituspataljonlased, et neil olevat Kilingi-Nõmmes olnud vastas saksa langevarjurite ja metsavendade tugevad jõud. Nüüd otsustati ära hirmutatud Pärnu Linna Täitevkomitee ja Punaarmee komandöride ühisel nõupidamisel kiiresti asuda Pärnu linna piirile kaitsekindlustusi rajama. Uulu-Vaskrääma joonele saadeti pataljon punaväelasi koos kerge välipatareiga ja Kilingi-Nõmme suunas kümmekonna tankist koosnev tankiüksus, mis jõudis sinna järgmise päeva hommikul. Omakaitselased, olles soomusmasinate vastu võimetud, olid sunnitud taanduma Talile.

Kilingi-Nõmme jõudnud punaväelased vabastasid Liivamäe lahingus vangi langenud hävituspataljonlased. Linna kammimisel avastasid nad haiglas Liivamäe lahingus haavata saanud Edgar Renneti, Erich Joonsaare ja Heinrich Jakobsoni, kes mõrvati. Major Lillelehel õnnestus haiglast põgeneda. Edasi panid punaväelased süütepudelite ja leekkuulidega põlema Kiriku tänava majad ja Saarde segatööstuse hooned. Maha põletati ka palju Laada, Turu ja Pärnu tänava elamuid ja hooneid. Linn oli peaaegu tühi, kuna selle elanikud olid põgenenud metsa varjule.

Liivamäe lahingu järel Talile koondunud metsavendade juhtimise võttis üle kapten V. Raid, kes otsustas teha luureretke Lätti. Saanud seal kontakti Läti kaitseliitlastega, saadi teada, et ka Lätis on paljudes valdades kohalike poolt nõukogudelt võim üle võetud ning Lemsalu (Limbaži) ümbrus ja sellest lääne poole jäävad alad on täielikult lätlaste kontrolli all. Lätlastelt saadi 27 vintpüssi, 2 kergekuulipildujat, paar täpsuspüssi, 7 kasti padruneid, käsigranaate ja vähemal määral muud sõjavarustust. Lätis kohtas kapten Raid ka üht sakslaste luuregruppi, kelle juhiks oli Tartust pärit Valter Daugull. Tema abiga saadi raadioühendus Riias asunud Saksa armee staabiga, kellele teatati Lõuna-Eesti vabastamisest punarežiimi alt ja siin valitsevast olukorrast. Kapten Raidi palvele - saata meie omakaitsele relvi - vastasid sakslased eitavalt. Relvi lubati vaid juhul, kui Eestist neile auto Riiga järele saadetakse. Tagasiteel võttis kapten Raid kaasa ka Daugulli luuregrupi ja tõi selle Eestisse. 6. juuli õhtul sõitis lipnik Ecbaumi ühe sõiduauto ja suure veoautoga Riiga sakslastelt relvi tooma.

Lahingud Rannametsas

4. juuli varahommikul satuti juhuslikult pealt kuulama telefonikõnet, kus Orajõe vallamajast paluti saata kiiresti Pärnust abi "natsionalistide" ülestõusu maha suruma.

Siin asus vastupanu korraldama Orajõe abimetsaülem Karl Ollino, kes koos endiste Kaitseliidu juhtidega otsustasid Rannametsa liivaluidetel välja panna varitsuse. 5. juuli hommikuks oli Rannametsa kogunenud umbes 50-60 meest, kelle relvadeks olid põhiliselt jahipüssid, mõned vintpüssid ja kaks Kaitseliidu likvideerimisel ära peidetud kergekuulipildujat.

Esimene kokkupõrge toimus 6. juuli varahommikul. Pärnu poolt lähenes punaarmeelastega täidetud veoauto, mille pihta avati luidetelt püssituli. Lühikeses lahingus kaotasid punaarmeelased seitse meest surnutena ja kaks said haavata. Ülejäänud soldatid võeti vangi. Nendega kaasas olnud politruk pääses aga põgenema. Saagiks saadi veoauto ja relvi. Nagu selgus, oli neid saadetud Pärnust maanteesildu, postkontoreid, vallamaju ja teisi ühiskondlikke hooneid hävitama.

7. juuli hommikul tegi Häädemeeste lähistel hädamaandumise üks Pärnu lennuvälja kohal vigastada saanud sakslaste pommitaja. Kohalike omakaitselaste abiga saadeti lennuki meeskond veoautol Riia poole teele, kus Saksa üksused tol hetkel puhkepeatust tegid. Kuna lätlased olid Läti läänepoolsed alad Eesti piirist kuni Riiani punaste võimu alt vabastanud, jõudsid lendurid õnnelikult Riiga. Neid paluti Saksa väejuhatusele teatada, et Lõuna-Eesti on nõukogude võimu alt vabastatud ja täielikult eestlaste kontrolli all, kuid vajatakse kiiresti relvaabi. Lendurid jätsid eestlastele maha kaks pardakuulipildujat koos laskemoonaga.

7. juuli hommikupoole ründas Rannametsa liivaluidetel positsioonidel olnud omakaitselasi umbes 80-100-meheline Pärnu miilitsatest, vangivalvuritest ja Sindi vabriku komnoortest koosnev hävituspataljoni üksus, mida juhtis Pärnu miilitsa ülem. Poolteist tundi kestnud lahingu järel vastane taandus, viies kaasa oma surnud ja haavatud. Kaitsjate poolel sai surma üks mees. Sama päeva pärastlõunal tulid Rannametsa võitlejaile appi lätlased. Siinkirjutaja kohtas neid Jaagupi külas. Lätlaste suur Renau veoauto kast oli täis vintpüsside, granaatide ning kahe kuulipildujaga relvastatud läti kaitseliidu vormis mehi.

7. juuli öösel vastu 8ndat tõi vastane lisaks Rannametsas olnud hävituspataljonile juurde veel ühe Punaarmee tegevüksuse ja kergetanki. Samal ööl ilmus lahingupaiga kohale üks venelaste “metsavaht” ja avas pardarelvadest ahelikus lamanud punaarmeelaste pihta tule, pidades neid metsavendadeks. Öösel tuli kaitsjate poole üle üks hävituspataljoni mees, kes teatas, et lennuki kuulipildujatules oli hukkunud ja saanud haavata mitu punaarmeelast.

Uuesti ründas umbes 60-mehelist vint- ja jahipüsside ning nelja kergekuulipildujaga relvastatud omakaitselaste võitlusgruppi 350-400 meheline üksus Haapsalu hävituspataljoni staabiülema, piirivalveohvitseri Kornei Golovenko üldjuhtimisel 8. juuli varahommikul. Kohe lahingu alguses lahkusid eestlastele appi tulnud lätlased koos relvadega Rannametsast, kutsudes eesti mehi vastu panema Eesti-Läti piiril…

Vaenlase esimene rünnak löödi tagasi, kuid teise rünnaku ajal, mida toetas üks kohale toodud kergetank, olid kaitsjad sunnitud taanduma lõuna poole Timmkanali jõge. Sel hetkel saabus Kilingi-Nõmmest Rannametsa kapten Raid, kellel oli kaasas kümme sõjapüsside ja kuulipildujatega relvastatud piirivalvurit.

Kuna Timmkanalil olnud maanteesillalt olid juba varem katteplangud pealt ära võetud ja venelaste kergetank ei saanud jõe kõrgetest kallastest üles, siis tungida üle Timmkanali vastane ei üritanud ja suurem osa Punaarmee regulaarüksusest pöördus Pärnu tagasi. Kergetank koos grupi hävituspataljonlaste ja punaarmeelastega hakkas aga Timmkanali paremkaldal olnud Rannametsa küla põletama.

Sellel traagilisel juulihommikul põletas hävituspataljon Rannametsa külas maha 18 talupidamise hooned ja Rannametsa koolimaja. Võistes põletati maha kirik ning mitu elamut ja abihoonet

6. juulil moodustas kapten V. Raid Tali valda kogunenud Lõuna-Pärnumaa metsavendadest Pärnumaa Omakaitse 1. pataljoni. Pataljoni isikkooseis oli 427 meest, mis jagunes kaheks kompaniiks ja need omakorda kaheks rühmaks, mõlemas 100 meest. Pataljoni juhtkond koosnes kolmest ohvitserist. Pataljoni ülemaks oli kapten Raid, ülema abi operatiivalal lipnik Eckbaum ja ülema abi administratiivalal lipnik Nirk. Samuti moodustati piirivalvureist ja Voltveti metsatehnikumi õpilastest 24-meheline lööksalk.

Tänastes kooli ajalooõpikutes, kus leidub veel teisigi valefakte, kirjutatakse, et Omakaitse organisatsioon Eestis loodi 1941. aastal sakslaste käsul, mis ei vasta tõele. Esimesena võtsid “Omakaitse” nimetuse kasutusele Pärnumaa metsavennad. Kapten Raidi arvates oli selle põhjuseks mingi mõtteline analoogia 1918. aastal sakslaste okupatsiooni ajal loodud Eesti Omakaitsega. Metsavendade üksused teistes maakondades kandsid algul teisi nimetusi. Nii nimetasid Tartumaa metsavennad end partisanideks ja harjumaalased malevlasteks. Võrumaa metsavennad aga kandsid nimetust “Roheline Armee”. Üle-eestiliselt võeti Omakaitse nimetus kasutusele peale nende üksuste allutamist ühtsele juhtimisele.

Lahing Tõitojal

Pärnu vallutamine oli tehtud ülesandeks Saksa 18. armee 217. jalaväediviisile. Selle üks võitlusgrupp ooberst W. Ullersbergeri juhtimisel ületas 7. juuli pealelõunal Kiisa piiripunkti juures Eesti piiri ja liikus edasi Kilingi-Nõmme suunas, jäädes sinna ööbima. Teade Saksa relvajõudude saabumisest jõudis peagi Talil baseerunud omakaitselasteni ja 8. juuli varahommikul asus Pärnumaa Omakaitse 1. pataljon teele Kilingi-Nõmme. Seal kohtus kapten Raid Pärnu suunas liikuma hakanud sakslastega. Küsinud ooberst Ullersbergerilt, kas see vajab Pärnu sõjakäigul omakaitselaste abi, vastas viimane eitavalt. Küll aga soovis ta, et omakaitse pataljon võtaks enda peale julgestuskatte tegemise ja korra hoidmise tagalas.

8. juulil toimus lahing Tõitoja silla juures. Öösel vastu 8ndat sõitis koos miilitsameestest hävitusgrupiga Pärnust Kilingi-Nõmme suunas välja NKVD Pärnu osakonna ülem Johann Tamm, kes pidi välja selgitama, kas Tõitoja teeristilt saab sõita läbi metsa Häädemeestele, et see Timmkanali kaitsjate selja taga olnud “mässajate pesa” maha põletada. Saksalste saabumisest Kilingi-Nõmme polnud neil veel aimu. Samal ajal saatis kapten Raid Tõitoja maanteesillale oma valvetõkke, kes seal nende miilitsameestega kohtus. Algas tulevahetus, mida toetas üks Tõitojale saabunud saksa mootorratturite luuregrupp.

8. juuli hommikul tõi vastane Tõitoja lahingusse mitu autotäit lisaväge. Kohale toodud madrused hargnesid ahelikku ja tungisid üle Reiu jõe. Samal ajal jõudis Kilingi-Nõmmest Tõitojale sakslaste põhiüksus ja punaväelased löödi põgenema. Üks Tõitoja majade juurde jäetud venelaste autodest tulistati tankitõrje kahurist põlema, ülejäänud põgenesid Pärnu suunas.

Lahing Tahkurannas

8. juuli keskpäeval jõudis sakslaste väegrupp Uulu teeristi, kus selle põhiosa liikus edasi Pärnu suunas. Väiksem mootorratturite grupp pööras vasakule ja liikus sealt Tahkuranna-Häädemeeste suunas. Sama päeva õhtupoole ületas Iklas Eesti piiri teine Pärnu suunas liikunud sakslaste jalaväe autokolonn. Selle väegrupi mootorratturitest eelsalk jõudis Rannametsa umbes kella kahe paiku. Saanud külaelanikelt teada, et hävituspataljoni ja punaväelasi külas enam pole ja et need liiguvad hooneid põletades Pärnu suunas, taastati külaelanike abiga kiiresti Timmkanali silla kate ja Saksa mootorratturid asusid põletajaid jälitama. Ikla poolt tulnud sakslaste eelsalk kohtas Rannametsa küla põletanud venelaste kergetanki Võiste külas ja lasid selle mootorratta haagises olnud suurtükist põlema. Seejärel asuti jälitama Rannametsa lahingut pidanud hävituspataljoni mehi. Viimastega olid liitunud ka Tahkuranna küla põletajad. Tahkuranna kiriku juures püüdsid need sakslastele vastupanu organiseerida, kuid samal ajal saabus sinna Uulu poolt tulnud sakslaste mootorratturid ja toimunud lühikeses lahingus hävituspataljonlaste grupp hävitati. Kolm punaväelast langes sakslaste kätte vangi ja need anti üle eesti omakaitselastele. Paar hävituspataljoni meest pääses siiski põgenema. Nende hulgas Pärnumaa NKVD osakonna ülemal Alfred Kikas, kellel õnnestus koos paari kaaslasega paadiga mööda merd Valgeranda sõuda.

Kui omakaitselased hiljem langenud hävituspataljonlaste dokumente kokku kogusid, selgus, et tegemist oli Sindi vabriku ja Keila komnoorte ning Pärnu miilitsate ja vangivalvuritega. Nende taskutest leiti põletatud taludest röövitud väärtesemeid ja dokumente.

Tahkuranna kiriku juures peetud lahingus kaotas hävituspataljon langenutena 57 meest. Rannametsa lahingus osalenud Punaarmee väeosa kaotused pole teada, kuna see jõudis 8. juuli varahommikul oma surnud ja haavatud autodel Pärnu toimetada. Kaitsjate poolel sai neis lahingutes surma kaks ja haavata kolm meest.

Rannametsa luidetel koos ümberkaudsete valdade meestega vastupanu organiseerinud Orajõe abimetsaülem Karl Ollino kirjutas aastaid hiljem siinkirjutajale Rannametsas toimunu kohta:

"Meie seljataha jäid suured rannakülad ja asulad ja neid oli vaja kaitsta. Rahvas uskus meisse ja mõistis, et vaenlasele vastu astudes päästame me need rannakülad ja tuhandete inimeste kodud mahapõletamise ohust." (v.t.kaart )

Sündmustest Pärnus

Samal ajal möllas Pärnus punane terror. Linnas sagenesid arreteerimised ja inimeste kadumised. Sagedased õhuhäired ja öine liikumiskeeld, mil tänavad olid inimestest tühjad, aitasid NKVD-l teostada arreteerimisi ja arreteeritute transportimist varjamatult. Vastmoodustatud hävituspataljoni hävitusgrupid sõitsid pidevalt linnast kuhugi välja ja nende tagasi tulles võis nende asukohast, Kalevi tänaval asunud Kooliseltsi õuelt kuulda kogupauke, kus likvideeriti kinni võetud metsavendi, metsavendluses kahtlustatavaid ja nõukogudevastast “elementi”. Seda mõrvatööd püüti summutada automootorite müraga. Inimesed olid šokis, paljud põgenesid linnast.

4. juuli õhtul said kõik töövõimelised elanikud käsu – minna Raeküla männikusse kaitsevööndit ehitama. Senine liiklemiskeeld tühistati ja keskööks kogunes määratud paika umbes 3000 linnaelanikku, kes seal tööle pandi. Paljud aga hoidusid kõrvale.

Kindlustustööde üldjuhiks oli tollal Pärnus viibinud Ametiühingute Kesknõukogu esimees Voldemar Sassi. Tööde juhatajaks määrati 1937. a. Mõisaküla piirikordoni ülemaks olnud kapten August Orgussaar. Viimane alustas punaarmeelaste ja kohalike punaste rahustuseks küll kaitsekraavide kaevamist, kuid tegi seda vaid silmakirjalikult, lubades inimestel sihilikult niisama metsas ringi jalutada. Kapten Orgussaar oli järgnenud kolmel aastal Pärnu prefekt.

7. juuli keskpäeval ilmusid Sauga lennuvälja kohale Saksa pommitajad. Nende pihta avas tule venelaste õhutõrje, mille aga sakslased pommide ja pardarelvade tulega kohe vaikima sundisid. Enamus lennuväljal olnud venelaste lennukeid hävitati ja ainult paaril hävitajal õnnestus õhku tõusta ja madallennul üle mere loode suunas kaduda. Peale saksa pommitajate lahkumist ilmusid need küll veel tagasi ja tiirutasid ähvardavalt linna kohal.

Sakslaste õhurünnaku tulemusel muudeti Sauga lennuväli kasutamiskõlbmatuks ja venelased olid sunnitud selle maha jätma. Juba sama päeva õhtul lahkusid lennuvälja meeskonnad ja personal veoautodel Tallinna suunas.

Teisipäeval, 8. juulil oli linnas tunda ärevust. Lõuna paiku kogunesid Vabadusväljakule ja Vanasse parki hävituspataljoni mehed, kes seal alul ahelikku hargnesid, siis aga autodele käsutati ja seejärel Ülejõele kihutasid. Kuninga tänaval asunud miilitsamaja juurest põgenesid miilitsad paaniliselt. Suutmata midagi kaasa võtta, süütasid nad miilitsamaja, mille keldrisse olid suletud 32 arreteeritut. Vaevalt olid miilitsate autod ületanud Suursilla, kui neile kihutasid järele autod punaväelastega. Mõni minut hiljem ilmus Pärnu tänavatele esimene sakslaste motoriseeritud eelüksus.

Sama päeva hommikul oli oma Maxim raskekuulipilduja Sindi teeristi üles seadnud Punaarmee poolel võidelnud lennuväekapten Evald Laasi. Veidi hiljem saabusid sinna kahe Vickers raskekuulipildujaga läti piirivalvurid. Umbes kella 10-11 vahel märkasid varitsejad mootorratastel lähenemas sakslaste luuregruppi ja avasid selle pihta tule. Sakslased aga pöörasid metsa alla ja kadusid. Hoidnud seejärel maanteeäärset metsa ligi kaks tundi kuulipildujate tule all, sõitis kapten Laasi koos lätlastega seejärel minema.

Sakslaste ootamatu ilmumine oli punategelastele üllatuseks. Nende teada Eesti territooriumil saksa üksusi polnud. Alles paar päeva tagasi olid ajalehed kirjutanud, et need on Lätis Düüna jõe taha löödud. Linna täitevkomitees käis parajasti nõupidamine, kui sinna helistas Raeküla kooli kooliteenija ja teatas, et sakslased on Raekülas. Täitevkomitee ja parteitegelased põgenesid Ülejõe Rääma koolimajja, kus kavatseti hakata Pärnu kaitsmist juhtima. Et takistada sakslaste edasiliikumist, otsustati õhkida Suursild.

Sündmused arenesid aga arvatust kiiremini. Sakslaste eelüksus läbis peatamata Raekülla rajatava kaitsevööndi, kus käisid veel ehitustööd. Alevi surnuaja kohal tekkis lühike tulevahetus ühe punaväe üksusega ja põgenevate punaväelaste kannul jõudis sakslaste üksus kesklinna ning Suursilla juurde. Kuigi sild oli mineeritud, ei jõudnud punaväelased seda enam õhkida.

Endise Puuturu kõrval asunud NKVD hoone juures tekkis sakslastel lühike tulevahetus sinna maha jäänud NKVD-lastega. Hoone tulistati tankikahurist põlema ja vastupanu likvideeriti. Hiljem, kui tuletõrje põlengule piiri pani, leiti hoone keldrist 20 end sinna peitnud punaväelast. Põlevast miilitsamaja keldrist päästeti ka sinna suletud arreteeritud. Nende hulgas ka hilisem Pärnumaa maavanem Peeter Siirmets.

Enne Pärnu jõudmist kohtus sakslaste kolonn Raekülas Sindi poolt tulnud veoautoga, kus olid peal hävituspataljoni mehed. Viimased olid pidanud sakslaste kolonni eksikombel taganevaks Punaarmee väeosaks. Sakslased pidasid auto kinni ja et mehed olid relvastatud ning erariides ja kandsid punaseid käesidemeid, lugesid sakslased neid punasteks bandiitideks. Üheksa meest lasti kohapeal maha. Ainult Julius Seljamaa, kes end esimeste laskude ajal maha kukutas, pääses eluga. Autojuht Asumets ja käskjalg Helene Tiidermaa jäeti ellu.

Lahing Pärnu pärast kestis vaevalt tund aega. Sakslaste poolel sai surma kaks soomusgrenaderi. Linn oli peaaegu puutumatult terve. Umbes tund aega hiljem saabus Pärnu Iklas Eesti piiri ületanud sakslaste jalaväe autokolonn.

Sakslaste edasiliikumist tähistasid sini-must-valged lipud, mis üksteise järel majadele kerkisid. Tänavatele kogunenud rahvas juubeldas. Rahvas kinkis saksa sõdureile lilli ja kostitas neid hea ja paremaga.

Vaevalt olid sakslased Suursilla ületanud, kui endisse Kaitseliidu majja hakkas spontaanselt kogunema endisi kaitseliitlasi, sõjaväelasi ja eesti ohvitsere. Kapten H. Kubo ja veel mõned ohvitserid hakkasid kokkutulnuid registreerima. Kohale saabusid ka kolonelid Ratiste ja Koern. Moodustati Pärnumaa Omakaitse, mille etteotsa asus kolonel Koern, kes allutas endale kõik Pärnumaal tegutsenud Omakaitse ja metsavendade üksused. Kõrgema sõjaväelasena markeeris kolonel Koern end Eesti Vabariigi esindajaks, võttes endale ka linna tsiviilasutuste juhtimise. Tööd alustas linnavalitsus ning korra- ja tsiviilkaitse organid.

Kolonel Koern langes 19. juulil Audru lahingus ja maeti auavaldustega Pärnu Alevi kalmistule. Omakaitse ülema kohale asus kolonel Ratiste. Osutatud teenete eest Pärnumaa vabastamisel nimetati Possieti tänav 1942. aastal Viktor Koerni tänavaks.

Lahingud Põhja-Pärnumaal

Neil päevil toimusid lahingud Pärnumaal veel mitmes kohas mujalgi. 4. juulil pidas 18-meheline Sauga metsavendade üksus Mona talu juures maha lahingu punaväelaste ja miilitsatega. Seliste mehed ründasid 5. juulil Pootsis asunud punamadruste valveposti, kust saadi relvi ja võeti kaks vangi. Samal päeval toimus veel teinegi kokkupõrge Pärnu hävituspataljoni ja miilitsatega.

Ööl vastu 6. juulit toimus lahing Tõstamaa alevikus, kus 20-meheline metsavendade salk astus vastu Pärnu hävituspataljoni üksusele ja koos sellega sinna tulnud punaväe soomusmasinale. Relvastatud kokkupõrkeid ja lahinguid metsavendade ja hävituspataljoni ning punaväelaste vahel toimusid neil päevil veel mujalgi.

Raskem oli olukord Põhja-Pärnumaal, kuna saksa relvajõudude edasitung pärast Pärnusse jõudmist takerdus. Kuid sealgi toimusid mitmed väljaastumised. Suurim neist oli 11.juulil Tori-Jõesuus, kus kohalikud mehed otsustasid vastu astuda Vihtrast Jõesuu suunas liikuvale punaväeüksusele, mis rüüstas külasid. Ümberhaaramise ohu tõttu oldi aga sunnitud taanduma Navesti jõe taha, kus seejärel kaitsele asuti. Punaväelased avasid kuulipildujatest ja kahuritest ägeda tule, kuid omakaitselased suutsid abi saabumiseni vastu panna. Kohale saabunud Pärnu Omakaitse ja Tootsi briketivabriku omakaitselaste abiga suudeti ligi 300-meheline punaväe regulaarüksus taanduma sundida. Viimane kaotas langenutena 15 meest. Kaitsjatest langes üks ja haavata sai kaks meest.

Pärnumaa Omakaitse maleva arhiivist leitud andmetel langes 3.-8. augustini Pärnumaal peetud lahingutes kokku 185 võitlejat.

Pleeri “surmarong”

Hävituspataljonide verisest ja jõhkrast tegevusest annab iseloomuliku pildi 1941. aasta juunis-juulis Tallinn-Pärnu kitsarööpalisel raudteel tegutsenud raudteerong, mida rahva hulgas “Pleeri surmarongiks” kutsuti. Viimane koosnes endise Tallinn-Viljandi – “Mulgi ekspressi” nime kandnud rongi kahest liivakottidega vooderdatud mootorvagunist, kuhu oli paigutatud kuus raskekuulipildujat. Rongi meeskond koosnes hävituspataljoni kuulunud punaarmeelastest, miilitsameestest ja raudteelastest, kes terroriseerisid 1941. aasta juulis-augustis kitsarööpalise raudtee ääres olnud asulate elanikke, põletasid raudteejaamade hooneid ja mõrvasid raudteelasi.

Rongi ülemaks oli Türi raudtee NKVD osakonna ülem Pleer, kes rahvuselt oli lätlane ja kes noormehena oli olnud Pärnus tuntud vargapoiss ja jõhker pussitaja. Kommunistide võimuletulekul määrati ta Pärnu poliitilise politsei assistendiks. Sõja puhkemise järel aga Türi raudtee NKVD osakonna ülemaks.

2.-3. juulil toimus Pärnus ja Pärnumaal mobilisatsioon. Paljud kutsealused põgenesid metsa ja liitusid seal end küüditamise eest varjanutega. 3. juuli õhtul viidi mobiliseeritud rongiga Tallinna. Sama rongiga evakueeriti Pärnust esimesed kohalike partei- ja nõukogude töötajate perekonnad. Järgnevatel päevadel lahkus Pärnust veel mitu rongi parteitegelaste ja nende perekondadega. Viimane neist rongidest peeti 5. juuli õhtul Viluvere jaamas metsavendade poolt kinni, kes hakkasid Pärnust põgenenud kommuniste ja sõjaväelasi välja selgitama. Samal ajal saabus Viluvere jaama “Pleeri surmarong”. Toimunud lahingus langes 20 metsavenda hävituspataljoni kätte vangi. Milline oli nende vangide edasine saatus, selle kohta toob selgust hävitusrongi meeskonda kuulunud Tallinna hävituspataljoni liikme Valter Krulli ülekuulamisel Saksa julgeolekus antud tunnistus:

“Viluvere jaama lähedal tekkis meil kokkupõrge metsavendadega, kes olid kallale tunginud Pärnust Tallinna poole sõitvale rongile. Meie kätte langes 20 valge käesidemega meest. Järvakandi ümbruses tabasime neile lisaks veel 3 meest, kes olid endised kaitseliitlased. Need lasksime kohapeal maha, neid enne mahalaskmist sel teel piinates, et ajasime neil okastraadi kätest läbi ja sidusime nad nii üksteise külge.

Viluvere jaamas juures tabatud 20 meest tõime veoautodel Tallinna 7. hävituspataljoni staapi. Sealt viisime nad peale ülekuulamist Liiva metsa mahalaskmisele. Enne mahalaskmist sidusime nad jälle okastraadiga kokku. Samuti lõikasime neil ära kõrvad.”

Hävitusrongi ülem Pleer mõrvas oma käega kümneid raudteetöötajaid, piinates enne metsikult hukatavaid. Samal, 5. juulil mõrvas Pleer Viluvere jaamas oma käega kaks 9 – 10 aastast poisikest, kes olid juhuslikult tulnud jaama jalgratastel, süüdistades neid salakuulamises… Üldse mõrvati Pleeri mõrvarongi meeskonna poolt kaugelt üle saja inimese. Pleeri korraldusel mineeriti ka Türi raadiomast, paberivabrik, meierei ja jaamahoone ning enne sakslaste jõudmist Türile süütas ta oma käega süütenöörid. Pleer hukkus salapäraselt. Tema laip leiti hiljem Tallinnas, Maarjamäelt.

Vaikal