Ise peame end pärismaalasteks, kes püüavad jätkata oma esiisade uskumusi ja traditsioone. Meie talu asub metsade keskel, seepärast püüame meid ümbritseva loodusega säilitada head läbisaamist. Talu püüab majandada oma maid biodünaamika põhimõtetel.Selle ülesande lahendamiseks on meie leibkonnas päris palju abilisi nii sõraliste, kui kabjaliste näol. Paarkümmend kitse aitavad hoida majaümbrust võsastumast, rikastades samal ajal piima ja liha näol pere toidulauda. Viis-kuus hobust hoolitsevad selle eest, et muru oleks korralikult pügatud majast kuni metsapiirini. Samas meelitab hobusesõnnik ja – jõhv lähedusse pesitsema erinevat liiki värvulisi, kes omakorda hoolitsevad selle eest, et majaümbrus oleks võimalikult sääse ja teiste lendlevate vereimejatevaba ning pakuvad linnulaulu näol mõnusat vaheldust tehismuusikale. Hobuste missiooniks on muidugi veel pakkuda pererahvale ja ka teistele huvilistele sportlikku ajaviidet ratsutamisvõimaluse ja skjöringu (hobune veab köie otsas suusatajat) harrastamise näol. Kohalikul lasteaial on saanud heaks traditsiooniks külastada vastlapäeva paiku meie talu ja nautida saanisõitu. Mõned värvilised maatõugu villakerad kannavad hoolt, et pikkadel talveõhtutel perenaisel igav ei hakkaks – nende kasukatest, millest nad kaks korda aastas peavad loobuma, ketrab käsitöökiiksuga perenaine kodusel teel lõnga, millest omakorda valmivad vaibad ja muud kudumid.
Kuna meie maavaldused pole suured, siis põllumajandus piirdub meil oma tarbeks kartuli kasvatamisega ja rohumaade uuendamisega, kusjuures mullaviljakuse suurenemise eest kannavad hoolt vihmaussid. Hobuse-, kitse- ja lambasõnnik jõuab ka pärast paari aastast kääritamist põllule ja heinamaale komposti näol. Nii me siis elame – tegutsedes lokaalselt, mõeldes globaalselt. Parem üks kord näha, kui mitu korda lugeda – ehk oma silm on kuningas – teab vanarahvas õpetada. Igaljuhul oleme meie Teile lahkesti nõus tutvustama oma looduslähedast elulaadi!