Kolmas koht kuulub kahele Tartu Raatuse gümnaasiumi 5.-6. klassi poisile, kes 2002.-2004.õa-l levitasid suuliselt ja internetis oma veendumust sellest, kuidas mu lapsed (tollal vanuses 10-12) seksisid omavahel ja hoovikassidega. Kolmas preemia ei ole aineline, kuid au jääb selle väärilistele igavesti ja küllap kuulevad sellest ka nende lapsed.
Teise koha on pälvinud Elistvere küla tädid Asta ja Heli 2002. a novembris oma kuulujutuga sellest, et ma olevat ilveseid kodus pidanud. Ka neile ei ole mul jagada muud, kui oma tänulikku lubadust tsiteerida seda ja nende muidki jutte igas võimalikus kohas kuni nende päevade lõpuni. Et nende emad ei ole õpetanud neile siis kui selleks 50-60 a tagasi õige aeg oli, et valetada ei ole hea, nii karta on, et see õpetus jääb ka nende järglastele jagamata. Nii tuleb mul hakata kurjaks tädiks, kes vanavanemate ateistliku kasvatuse puudujääke korvab, tekitades vanarahva "ebausu" väite kinnitamiseks reaalseid olukordi, kus valed ja alatused inimesele ikka ja jälle tagasi jõuavad.
Esimene koht, nagu mainitud, kulub väljaselgitamata tegelasele Vikerraadiost. 1988. aasta kevadel olevat Peeter Hein eemaldanud eetrisse minemise järjekorrast Marika Villa saatelindi ettekäändel, et ma olevat müstifikatsioon. Selle peale teadis keegi vastu vaielda, et olen küll olemas, kuid hoopis vanem meesterahvas ja neeger. Kui keegi teatab mulle selle "rahvavalgustaja" nime, saab tema meie Müncchauseni peapreemia, milleks on allolev pilt. Fotol on Orycteropus afer ehk tuhnik, antud juhul on selle pildi kasutus mulle tasuta. Pildi autor elab välismaal. Preemia üleandmine tähendab saajale kohustust autorilt pilt välja osta märkides ülekande selgituseks: "Orycteropus afer ehk minu vaimne portree". Kui kallis või tülikas see olla võiks ja millised juriidilised sekeldused võiksid selle väljaostmisest kõrvalekaldumise puhul järgneda, see mind ei huvita. Palun kõikide tuhnikute käest andeks nende läbinisti ausate olevuste võrdlemise eest homo sapiensiga.