Siberi ilves ehk Siberis elav euraasia ilves ei erine oluliselt Euroopas elavast euraasia ilvesest. Ta on veidi suurem ja kollakas-pruunikam, ta kasukas leidub sagedamini oranžikaid toone, talvel aga tuhkhalle-sinakaid. Aasias elavate ilveste seas on kõige väiksem kaukaasia ja kõige suurem ning haruldasem on jakuudi ilves. Venemaal elab 4/5 euraasia ilvestest.

Siberi ilveseid peetakse täpilisemateks, samuti pikemasabalisteks võrreldes Euroopa alamliikidega. Praktiliselt ilma täppideta ilveseid on Sajaanides ja Baikali ääres 27 ning Ida-Siberis 20%, väikeste täppidega on Kaukaasias 14%, Ida-Siberis 60, Altais ja Kasahstanis 27, Loode-Siberis 78 ning muul Siberi territooriumil 38% ilvestest. Suurte täppidega ilveseid on Kaukaasias 33%, Loode-Siberis 22, Ida-Siberis 17 ja mujal Siberis 36%.

Mida põhjapoolsemal alal ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Keskmine euroopa ilves kaalub 25-35 kg, Eesti ilvese kaalurekord oli 40, Lätis 44 kg, Siberis leidus ka kuni 50 kg kaalunud isaseid. Emaste kaal jääb 12-25 kg piirisse. Isase euraasia ilvese kehapikkuse ülemiseks piiriks peetakse 130 cm, tavalisem on 100-110 cm. Emased on 65-105 cm pikad.

Soome mõningatel andmetel on isase ilvese kere pikkus olnud 140 ja isegi 165 cm, kuid siin on ehk tegemist jahimeeste esitatud kontrollimata andmetega. Ka Kustas Põldmaa raamatust "Kodumets" (1975, lk 131) leiame loodetavasti trükivea: "Ilves võib kasvada üle kahe meetri pikkuseks ja kuni 40 kg raskuseks loomaks. Ta on meie metsade tõeline suur kass". Nii suureks ei kasva ilvesed isegi Siberis.

Ilves on silmnähtavalt kõrgejalgne loom, ta õlakõrgus on 60-75 cm, saba pikkus 15-23, rekord on 33 cm. Euraasia ilves elab 17-aastaseks (looduses harva 13-aastaseks ja puuris kuni 2 korda kauem, aktiivse jahindusega piirkondades aga keskmiselt 5-aastaseks).

Siberi looduses sünnivad ilvesepojad juunis, hiljemalt juulis. Loomaaedades juhtub see tihedamini juunis-augustis, kuigi puuriilvesed võivad paarituda aasta ringi. Poegi on 1 kuni 5, harilikult 2-3. Olgu tegemist metsiku või puuris sündinud pesakonnaga, suureks saavad ainult 1/3 kuni pooled sündinutest. Vastsündinud kaaluvad 250-370 g, nende silmad avanevad 10.-17. päeval. Pojad õpivad käima 24.-30. päeval ja käivad koos emaga kuni aastaseks saamiseni, vahel kauemgi.

Siberi ilvese emased saavad suguküpseks 24-kuuselt, isased 30-33 kuuselt, isenditi ka 2-aastaselt, kui selleks ajaks on ilvesel oma koduala olemas. Loomaaedades jäävad loomad sageli oma käitumiselt küpsematuteks, kuid nad saavad suguküpseteks varem kui metsikud ilvesed.

Ilves "pärusmaalaste" ja "kultuuritooja-rahva" folklooris

Baikali ääres üles kirjutatud legendis ilmub kütile ilvesenahas libaneiu ja keelab jahtida imesarvedega hirve. Edasi läheb lahti armastuslugu, kus on tegemist küll primitiivse, kuid looduslikult ja loomalikult puhta maailmatajuga, kus inimene oli veel looduse osa.

Sõna ilves on pärit ajast, mil soome ja ugri hõimu rahvad olid üks tervik. Hantidel on sõna lil-ves ("hingeaur", "vägi") ja oli ka sõna iles, mis tähendas looma hinge ehk just seda looma osa, mis toodi ohvriks. Ida-hantidel on sõna ilt ("hing") ja ilt-ves, mis tähendab peegelpilti. Veel varasemast ajast, mil indoeuroopa hõimud polnud eraldunud uurali ja altai hõimudest, on handi keeles säilinud sõna lunk ("vaim"), muinaskreeklastel aga tähendas seesama sõna ilvest (samuti luksumist, mis on usundites samasugune hinge väljendus, nagu hingamine ja hingeaur). Ilves näib olevat paljude rahvaste iidse usundiga seotud termin.

Balkaarid ja karatšaid uskusid, et ilves ei ole pärisloom, vaid ilveseks moondunud Surm, kes võtab hinge, kui ainult otsa vaatab. Rituaalsetes tantsudes kasutati ilvesemaske täheldamaks surmainglit. Keda ilves haavas, see inimene enam ei paranenud. Kui keegi oli ilvese tapnud, pidi ta alati selle ilvese küünt endaga kaasas kandma, muidu oli ilvesetapja surm väga piinarikas.

Uuele ehk praegusele utilitaarsele suhtumisele loomadesse sillutasid teed vene Siberi vallutajad ja kaupmehed, kes vahetasid hinnaliste ilveste jt nahkade vastu väärtusetut kraami, hiljem aga, kui karusnahkade väärtus kohalikele rahvastele selgeks sai, õpetati neile "tsiviliseeritud" rahvaste sõnastamata põhitõde, et loeb ainult raha, noti selle eest loomi või rahvaid, ja ainus asi, mis õige mehe elu mõnusaks teeb, on üleoleku tunne teiste üle, olgu nad kas või loomad.

Ühes Enn Vaino jahimeheloos maksab siberi sooblikütt koera eest kätte kogu ilvesesoole. Ta müüb ilvesenahku kroonule küll, kuid mida edasi, seda rohkem ta nagu jahiks ilvesevaimu: kuul raiub oksa, millel istus ilves, kuid ilves ise on kadunud, kütt laseb hunti ja kuuleb kräunumist jne. Autor ütleb, et enne nägi kütt ilveseid haruharva, nüüd aga hakkasid nad muudkui tema teele ette sattuma. Vahest oli selles süüdi siberi "rahvuslik jook" - tee viinaga. Kirjeldab ju autor siinsamas, kuidas mindi purjuspäi küttima peenral tuhnivaid metssigu ja lasti maha oma lehm. Vahel näib lugejale, et terve küla näeb sama viirastust. Selge, miks Vaino raamatutes hüppavad ilvesed puu otsast ohvritele selga nagu rahe, kuid mõni naiivsem lugeja võib seda ka uskuma jääda.

Harimatu reporter on kui hunt lambakarjas

Looduslikult harimatu inimene lehetoimetuses või õpetajana koolis võib teha oma valeõpetusega palju kurja. Ajaleht "Vostotšno-Sibirskaja Pravda" teatas, et 22.2.1996. a tuli metsast välja ilvesepoeg, kes lasti lasteaia lähedal kassi varitsemisel maha. Kirjutaja ei muretsenud sellepärast, et lapsed omandasid loomatapja eeskuju, vaid tal õnnestus nakatada regioon hirmusse, et nüüd tuleb linna ilvesepoja ema ja hakkab inimestele kätte maksma. Lasteaed taheti kinni panna või mujale üle viia, kui sõna võttis teaduse esindaja. Pikas artiklis tutvustas ta lugejatele ilvest sellisena, nagu ta on. Selgus, et ilvesed jäid sealkandis nii haruldaseks, et mitme päeva tee kaugusel asulast ei õnnestunud uurijatel leida ühtegi ilvesejälge. Teadlane oli kindel, et ilvesepoja ema oli hukkunud, muidu poleks ilvesepoeg asulasse tulnud, pealegi ei maksa ilves kunagi kätte, isegi poegade pesast röövimise eest.

Paar päeva kordasid lehelugejad teadlase sõnu ja hiljem mistahes kirjutaja arvamust, sest selline keskmine väheharitud lugejaskond juba igal pool on.

Kas Siberi ilveste rohkus on nüüdsest müüt?

Siberis uuriti raadiosaatjatega varustatud ilveste elualasid: isastel oli u 50 000, emastel 30 000 ha, seega palju rohkem, kui arvati. Alad jagunesid sektoriteks, kus ilvesed viibisid järgemööda. Ega ometi hakanud postnõukogude Siber ilveste rohkuse poolest Kanadale alla jääma?

Tsaari ajal veeti Venemaalt välja 1000-2000, kõige rohkem 5000-7000 ilvesenahka aastas, nõukogude ajal 3000-5000 ning kõige rohkem - 5800 nahka - veeti välja 1956. aastal. 1975. a oletati NSVLis elavat 25 000 ilvest, 1980ndail 45 000, 1990ndate alguseks 40 000 ilvest. Ilveste nahad olid 1% kõikidest nülitud karusnahkadest. 1980ndaiks hakkas saagikus vähenema. 1986. aastal toimus ilvese üksik ja ootamatu arvukuse tõus ning välismaale müüdi 5500 nahka.

1993. aastal sätiti ekspordikvoot: Venemaa jaoks 2800 ja Hiina jaoks 1000 ilvesenahka aastas. Pahandamist kostis palju, kuigi seda kvooti ei täitnud enam kordagi kumbki suurriik. 1990ndate keskel arvati Venemaal olevat 30 000-35 000 ilvest ja ametlik nahkade väljavedu oli 700. Praeguseks on 2/3 Siberi aladest hõreda või väga hõreda ilveseasustusega, kohati polegi ilvest enam ja kohati on tegemist viimaste isendite maha löömisega. Soovitused limiteerida nendes piirkonnas ilvesejahti kõlavad zooloogide suust väga tagasihoidlikus vormis, sest loodusteadlaste uurimused maksab kinni jahindus, mitte mõni muu sõltumatu toimkond.

Euroopa Liit keelas Venemaalt hundi- ja ilvesenahkade sisseveo, põhjustades vene jahimeeste seas samasugust pahameelt nagu esines meil ilvesekvootide vähendamise pärast. Ometi leidsid 2001. a aprillis rahvusvahelisel oksjonil Peterburis endale omaniku vaid 57 ilvesenahka välja pandud 904st ja hind oli 83,5 dollarit.

Tööpuudus kasvatab Siberis salaküttide arvu ning mootorsaane on inimestel juba küll, et ilves jälitamisest ei pääseks. Samas kaovad terved külad, tekivad inimtühjad regioonid ja seal on ilvestel hea rahulik elada. Karusnahaküti amet ei ole veel kadunud, Venemaal ilmub isegi karusnahkurite ajaleht "Pehme Kuld", ometi kardetakse Siberis, et arenevad karusnahafarmid jätavad kütid tööta. Ilvesefarme on hetkel teada 3: Moskva ja Tveri oblastis ning Valgevenes. Kindlasti on ka väiksemaid, kes ennast internetis ei reklaami. Ühe kasuka jaoks tapetakse 14-15 euraasia ilvest.

Venemaa loomateadlased tegelevad vahel imelike asjadega: isegi ilvese geograafiat serveeritakse vaid selle nurga all, keda-kus tuleb kaitsma hakata ja kuhu võib/tuleb jahiturismi suunata. Nimekad teadlased jagavad tööstusele soovitusi ilveseraudade disaini asjus: on olemas lõksud, mis ilvest peaaegu ei vigasta, nagu kasutatakse välismaal ilveste elusana püüdmiseks, kuid need on Venemaal ära proovimata ja see võtaks palju aega - parem hakata välja töötama lõkse, mis kohe tapaksid. Et rauad tuleks üldse ära keelata ja üles korjata või elanikkonnalt kokku osta, ei julge teadlased kõssatagi.

Jahimehed kabinettidesse, teadlased mingu metsa

Ilvesteuurija Jevgeni Matjuškin kurdab, et vene teadlaste seas on väga palju eelarvamustesse takerdunuid: ilves elavat ainult taigas või sügaval väga tihedates metsades, söövat ainult jäneseid ja vältivat täiesti inimesi. Seega on teadlasi, kes teavad ilvestest veel vähem kui jahimehed. Loomateadlasi on, aga loomatundjaid napib.

2003. aastal suureks ilveste monograafiaks üldistatud faktid ja aastakümnete uurimused "1/6st kogu planeedist" kinnitavad, et ilvest tõmbavad mahajäetud külad ja majad, ahervaremed, võsastuvad kultuurimaad ja raiekohad. Järjest rohkem on teateid ilveste ilmumisest ka mitte üldse mahajäetud küladesse, kasutuses olevatele kultuurimaadele, küünidesse, majakatustele ja muudesse uskumatutesse kohtadesse. Jahimehed järeldavad sellest, et ilvese arvukus on liiga suur, aga statistika arvud ütlevad, et selliseid asju juhtub seda tihedamini, mida hõredam on ilveste asustus. Autoritel, kes väidavad, et ilves ei tule kunagi asula juurde, võis olla õigus 100 a tagasi, arvab Matjuškin. Samas tsiteeris ta ühte teadlast, kes kordas 1999. aastal poolesajanditaguseid teese, et ilves samahästi kui üldse ei söö metskitsi ja "eranditult kõik teadlased on veendunud, et ilves sööb ainult valgejänest". Kõrvale pani Matjuškin 1955. aastal kirja pandud read, mis näitavad, et ilvese toidusedel on palju mitmekesisem ja regiooniti väga muutuv. Nende väidete autor, P. Jürgenson, oli tegelnud ilvestega praktiliselt ja isiklikult, uurinud eri isendeid elusast peast ja vaatas üldistusi tehes ilvestele piltlikult öeldes alt üles, mitte ülevalt alla. Vaatenurga muutmise vajadus muutub aina tungivamaks kõikide maade loomateaduses. See vaatenurk eristabki teadlasest ametnikku tõeliselt huvitatud uurijast, kes ei tarvitse olla just tööle palgatud loomateadlane.

Jevgeni Matjuškini ja Mihhail Vaisfeldi poolt koostatud 528 lk-list suursaavutust "The Lynx. Regional Features of Ecology, Use and Protection" sooviti teha arusaadavaks kõigile loodusehuvilistele, loobudes rangest teaduslikkusest, kuid vähemalt lõpetamata kõrgharidust läheb lugejal ikka vaja. Raamatus on hulk pilte kohtadest, kus ilves elab, ilvese jälgedest, elus ja murtud saakloomadest, kuid ilveseid leidub tekstiosas vaid 1 pildil - jahimeeste saagina. Kaantele saadi pilte 1st elus kaitsealailvesest (1 ette ja 2 sissepoole). Ilmunud jahiulukeid kajastavas sarjas, arvestab raamat eelkõige jahindusega. Eluslooduse väärtus omaette on mainitud paaris kohas justnagu vabandades, pearõhk on ilvesressursside kasutamisel. Mitmel pool esineb jahimeeste kontrollimata teateid, sekka selgeid "klassikalisi" väljamõeldisi ilma koostajate kommentaarideta. Kontrollimata jäi ka kohanimede õigekirjutus (enamik väikelinnade ja külade nimesid on moonutatud).

Palju rohkem kasu ilvestele tõi Matjuškini väike, 1970ndail kirjutatud raamat "Rõss", kus autor pidas vajalikuks muuta rahva suhtumist loodusesse, astuda välja materiaalsete huvide sfäärist ning näha looduses esteetilist aspekti. Matjuškin ütles siis otse välja, et looduses ei ole kasulikke ega kahjulikke loomi, sest evolutsiooni käigus ei moodustu midagi, mis oleks "hea" või "halb", vaid et need on inimese piiratud maailmapildist tingitud hinnangud.

Heal kiisul on palju nimesid

Kõikides keeltes kõlab ilvese nimi õrnalt ja pehmelt, nagu tahaks inimene looma meelitada. Karatšai ja balkaari keeles nimetatakse ilvest sülesin, kašmiiri ja urdu keeles patsalam. Hindi keeles öeldakse kash patsalam, lahuli keeles phiauku, ladakhi keeles yi. Jakuutidel on ilves beder yys, evenkidel sekalan, mongoli keeltes šiluus ja šleleisin, usbekkidel sulo(o)sun, kasahhidel sulosuun ja kirgiisidel sylöösyn, tadžikkidel silovsin, tatarlastel selöysen, uiguuridel su laisun. Altaikeelne luka, loka tähendas varem ilvest, hiljem ka koera ja hõberebast.

Heebrea keeles öeldakse ilvese kohta links, Türgis - vasak ja ösek, Aserbaidžaanis meš(ag), Armeenias lusan, Gruusias potskhveri. Puštu ehk afgaani keeles nimetatakse ilvest sia gush, farsi (iraani ehk pärsia) keeles siahh goosh, turkmeeni keeles gum pišigi, tiibeti keeles tiisim ja i, hiina keeles ših-li. Kuigi ilves ei ela ammugi Vietnamis ega Jaapanis, tuntakse teda seal ikka: vietnami keeles on ilves danh tu, ainu keeles sinokoi ning jaapani keeles jamaneko ehk "mägikass".

Teadlaste antud nimed kõlavad vähem poeetiliselt. Jakuudi ilves, keda ka siniilveseks kutsutakse, on teisisõnu Ida-Siberi ilves ehk Lynx lynx wrangeli. Ta elab evenkide, jakuutide, tšuktšide ja korjakkide maal, kagus kuni Stanovoi mäestikuni, ja ta on kõige suurem, ilusam, haruldasem ja väärtuslikum kõikidest euraasia ilvestest - sinakas-valge, väga koheva karvaga ilves. 1928. aastal kirjeldas teda S. Ognev.

Altai ilves ehk Lynx lynx wardi elab Hakassias, Altais, Mongoolias ja Lääne-Sajaanidel. 1904. aastal kirjeldas teda P. Lydekker. Altai ilvese kolp on veidi isemoodi ehitusega ja karv heledam.

Amuuri ilves ehk Kaug-Ida ilves elab Ussuuri ja Mandžuuria aladel, ka Hiinas ning Põhja-Koreas. Ta sarnaneb altai ilvesega, v.a väikesed värvivariatsioonid. Nime Felis neglecta pani talle 1838. aastal Gray. 1962. aastal kirjeldas seda ilvest Stroganov nagu Lynx lynx neglectust. Lynx lynx stroganoviks nimetas teda 1969. aastal V. Heptner.

Baikali ilves ehk Lynx lynx kozlovi (Lynx baicalensis) on kirjeldatud 1950. aastal A. Fetissovi poolt. See ilves on altai ilvesest väiksem ja elab Burjaatias kuni Selenga jõeni Põhja-Mongoolias. Teda nimetatakse ka Lõuna-Siberi ilveseks ja ta elab ka Kesk-Siberi kiltmaa lõunaosas - Jenisseist kuni Baikalini.

Turkestani ilves ehk Lynx lynx isabellinust kirjeldas 1847. aastal Blyth. See ilves elab Kagu-Kasahstanis, Tjan-Šanil, Pamiiril ja Tiibetil. Teda nimetati ka Lynx tibetanuseks.

Kaukaasia ilves ehk Lynx lynx dinniki elab Kaukaasias, Türgis ja Põhja-Iraanis. 1915. aastal kirjeldas teda N. Dinnik. Mõnikord nimetatakse Taga-Kaukaasias ja Türgis ning Iraanis elavat ilvest ka Lynx lynx orientalis (kirjeldas Satunin, 1915), kuigi tegemist on sama alamliigiga.

Varem kasutuses olevatest euraasia ilvese nimedest võib kirjanduses kohata: Felis lynx alba, Felis lynx guttata, Felis lynx kamensis, Felis lynx kattlo, Felis lynx lupulinus, Felis lynx lynculus, Felis lynx melinus, Felis lynx subsolanus, Felis lynx vulpinus jne.

Siberi ilvese mõiste alla ei kuulu Aasia maailmajaos elavad kaukaasia ja turkestani ilvesed, ent nad ei kuulu ka Euroopa aladel elavate ilveste ega euroopa ilveste hulka. Palju parem oleks öelda Euroopa euraasia ilvesed (2 alamliiki), Aasia (turkestani ja kaukaasia) ilvesed ja Siberi ilvesed (4 alamliiki).

Turkestani ilves - kass "maailmakatuselt"

Mõned sajandid tagasi oli Euroopa, Aasia, Siberi ja Kaukaasia ilveste leviala ühine hiiglamassiiv, nüüd on Euroopas ilveste väikesed levila-saarekesed, kaukaasia ilvesed on muudest alamliikidest lahus ning karpaadi ilvesed on euroopa ilvestest eraldunud. Turkestani ja altai ilvest lahutab Džungaaria - koht, kus nende alamliikide alad teineteisele kõige lähemale tulevad.

Turkestani ilvese ala on Lõuna- ja Ida-Turkmeenia, Ida-Afganistan, Tadžikistan, Lõuna-Usbekistan, Kirgiisia, Põhja-Pakistan, Kagu-Kasahstan, Põhja-India, Loode-Hiina ja Nepaal. Peaaegu kõigis nendes riikides on ilvesejaht keelatud (Hiinas küll ainult piiratud ja Afganistani kohta infot pole). Mõnevõrra leiduvat seda alamliiki ka Bhutanis ja Birmas, kus teda kaitstakse ainult kaitsealade piirides. Mägismaadest on turkestani ilveste elualaks metsavaba Pamiir, Hindukuš, Karakorum, Tjan-Šan, Loode-Tiibet ja Põhja-Himaalaja - alpi tundra ja alpiluhad kõrgusel kuni 4500 m.

Ilvestele teoreetiliselt igati sobivas Kopetdagis ei elanud neid peaaegu üldse ja leitud üksik turkestani ilvese parema käpa jälg osutus suureks sündmuseks, millest teatati kogu maailmale: jälje pikkus oli 61 mm, sellest 27 mm oli padjand ja 14 mm varvaste osa, jälje laius 58 mm, padjandi osas 42 mm.

Turkestani ilves on siberi ilvesest veidi väiksem ja kaalub 12-32 kg. Isailveste keha pikkus on 76-106 cm, emastel 73-99 cm, saba pikkus on 10-24 cm. Praktiliselt ilma täppideta turkestani ilveseid on 73%, suurte täppidega 10%. Selle ilvese kohta on öeldud, et ta esijalad on sama pikad kui keha, tagumised jalad on aga palju pikemad, ja et käies hoiab ta oma saba selja suhtes 30 kraadi tõstetuna. See pole kindlasti turkestani ilvese omapära, lihtsalt jõuavad pisiasjad teadlaste tähelepanu keskpunkti siis, kui mõni alamliik satub ohtu.

Kuidas saab kaitsta ainult üht alamliiki?

Kesk-Aasias hävitati turkestani ilves 19. sajandi lõpuks, kuid ta ilmus uuesti Kagu-Kasahstani ja hakkas seal 1960ndail tavaliseks ulukiks muutuma. Ta hävitati peaaegu uuesti ära ja kanti Punasesse raamatusse. Küttimist see küll ei peatanud, pigem saabus suure leviala tõttu ärakütitud loomade asemele pidevalt uusi. 1980ndaiks ilmus turkestani ilves ka eelmäestikesse, kus ta elab põõsastikes.

Alma-Ata looduskaitsealal elab kümmekond turkestani ilvest, muudel kaitsealadel on ainult üksikud. Turkestani ilvese põhilistesse elupaikadesse ei ole kaitsealasid loodud. On teada, et turkestani ilvest salakütitakse massiliselt välismaa nahaturu jaoks ja püütakse "eksikombel" jäneste lõksudesse. Kaitsealades on lubatud sõraliste jaht ja see toimub palju intensiivsemini kui kaitsealade töötajad lubaksid, sõralised on ju ilveste toidubaas. Lastes maha sõralisi tabatakse ka ilveseid, "kogemata", muidugi.

Kasahstanis, kus elab 3 ilvese alamliiki, on kaitse alla võetud ainult 1, turkestani ilves. Alates 1976. a-st on ta haruldaste loomaliikide nimestikus (III kategooria). Altai ja euroopa ilvese alamliiki kuuluvad, nüüdseks umbes samavõrd haruldased loomad on kaitseta. Nüüd on läinud moodi ilvesekarvast vaibad ja ilvesepeadest tehtud medaljonid, mida müüakse aktiivselt ka välismaale hinnaga alates 500 dollarist. Trahv salakütitud ilvese eest on aga 15 kohalikku miinimumpalka ehk 88 dollarit.

Kaitstes üht loomaliiki, oleks mõistlik keelata tema elualal igasugune jaht. Teisalt on võimatu keelata ühe alamliigi küttimist keelamata 2 muu, samal alal elava ja üpris sarnase alamliigi tapmist. Altai, nagu ka euroopa ilvest aetakse turkestani ilvesega segamini nii teadmatusest kui tahtlikult ning mugav vabandus on alati varuks.

1993.-94. a talvel kütiti Kirgiisias pool turkestani ilvese ja irbise populatsioonist. Turkestani ilvese naha eest maksti 200-500, irbise eest 500-2000 dollarit. Kõik salaküttimise juhtumid mässiti kinni, nagu idamaadel kombeks. Võimud ütlevad, et andmeid loomade salaküttimise kohta ei ole, pole sellist sõna kunagi kuulnudki.

Ühel erakordselt külmal talvel elas Kasahstani sanatooriumi "Okžetpes" soojatrassitorude vahel 1 ilvesepere. Mitte eriti kaua, sest inimese hirm külmavõetud loomade ees kaalus üle loomade hirmu külma ja inimese ees.

Indias elab kõige rohkem kaslaste liike - 15, k.a ilves ja karakal. Kõige kõrgem ilveste kontsentratsioon 1980ndate Indias oli Ladakhis, Nubra jõe orus Himaalajas. Seal püüti ilveseid lõksudesse ja salakütiti massiliselt. Loomade lõksudega püüdmine olevat sealsete noorte peamine lõbu. 3000 m kõrgusel asuval 36 km laiusel alal Shyoki ja Nubra jõgede vahel elas 14-16 turkestani ilvest, kellest iga talv tapeti vähemalt 2-3, ka hundid vähendasid nende arvu, ja ikkagi pidasid ilvesed seal vastu vähemalt 15 a.

Ilvese, nagu ka teiste haruldaste loomade kehaosi, kasutatakse nii Kesk-Aasia kui Hiina rahvameditsiinis. Tagajärjeks kadusid loodusest "potentsi tõstvad" kulaanid, ka tiigrid on kadumas. Kahjuks ei keelatud Hiinas nn tsiibetkassilt (ingl. civet cat) SARSi nakatumise kartuses teiste kaslaste söömist.

Kaukaasia ilveste allakäik

20. sajandi alguses elas ilves Kaukaasias veel igal pool, edasi läks nagu igal pool mujal NSVLis. 1940.-60. a hävitati ilvest Kaukaasias igal võimalikul moel, ka mürkidega. Riigile müüdud nahkade arv oli suur ja seda mitte ilvese suure arvukuse tõttu. Karu arvukus oli palju suurem, kuid neist jahimehed huvi ei tundnud.

Nõukogude terrorirežiim oli ilvesele kasulik, nimelt polnud Tšetšeeni-Inguši ANSV-s kuni 1957. a-ni peaaegu üldse elanikke, kes ilveseid oleks jahtinud. Ent juba 1970ndail oli ilves haruldane ka seal ja kadus paljudest rajoonidest, taganedes oma pooltelt hiljutistelt Kaukaasia aladelt, kuid rahuldudes näiteks metsatu Dagestani põõsastikega.

1940.-50. a oli Ida-Gruusias veel palju ilveseid ja vähemalt tsaaritar Tamara lossivaremete ümbruses olnud neid piisavalt ka 1960ndail. Isegi 1970ndail esinenud neid seal "veel küll ja küll", nad polevat inimesi kartnud ja käinud kodulinnujahil (tuttav ettekääne ilveste küttimiseks, tegelikult läksid moodi ilvesekasukad). 1970ndate keskel elas kogu Gruusias kõigest 500 ilvest ja 1983. aastal pandi ilves Punasesse raamatusse. 1975.-90. a olevat Kabardiini-Balkaarias ilvese arvukus tõusnud 210-lt 470ni, aga Krasnodarimaal ja Lääne-Kaukaasias langenud 70-lt 35ni ning Kesk-Kaukasust asustanud 210 ilvesest ellu jäi vaid sadakond.

1990ndail algasid "segased ajad", mil haruldaste loomade kaitset ei suudetud korraldada isegi kaitsealadel. Ametlikult on kogu Musta mere äärsel alal kuni Abhaasiani vahemikus 1985-95 kütitud 3 ilvest - väidetavasti juhuslikult ja karu- või sõraliste jahil. Salaküttide suhtes teesklevad võimud teadmatust, sest millises rikkas kaukaaslase kodus ei ripuks seinal ulukite nahku?

Gruusia sõja ajal kogunesid teadlased nõudmisega luua Noa laeva nimeline keskus ohustatud kiskjate populatsioonide taastamiseks, nõudsid jahilubade väljaandmise ja ohustatud loomade nahkadega äritsemise keelamist ning rahvusparkides salaküttide jälgimiseks vahitornide ehitamist. Gruusia teadlaste meelest on kaukaasia ilvese saatus varsti sama, nagu kaukaasia leopardil või ibeeria ilvesel, kui riigid midagi ilvese kaitseks ette ei võta. Kaitsealadel elab veel paarsada looma, kuid see ei päästa populatsiooni. Kõige parem on olukord Boržomi looduskaitseala mägimetsades, kus 180 km² suurusel alal elab 30-35 ilvest.

26% Türgist on metsad, kus ilveseid on jahitud sajandeid. Jahihooaeg on augustist märtsi lõpuni ja kuigi numbreid ei nimetatud, näis Euroopa teadlastele ilveseküttimine Türgis liiga suur olevat: normiks 1 ilves päevas, k.a välismaalastele. Mis päästis ilvese täielikust hävitamisest, on see, et Türgis on olemas 83 ala, kokku 15 000 km², kus ilvesejaht on keelatud. Euroopa nõudmisel alustati 1991. aastal Türgis ilveste kaitse programmiga.

Mõnevõrra olevat ilves levinud ka Iisraelis, kus ta jagab maid karakaliga, ja Liibanonis, kus ta pole ametlikult kaitse all, nagu ka Põhja-Iraanis ja Põhja-Iraagis, kus kaukaasia ilvese leviala on 1990ndail vähenenud. 1990ndate esimesel poolel ei saanud Euroopa loomakaitseorganid ilvese kohta infot Armeeniast, Aserbaidžaanist, Iraagist ja Süüriast - tõenäoliselt puudus seal ka ilveseküttimiskeeld.

Kartmatud või pikatoimelised kaukaasia ilvesed

1980ndate alguses hakati Adleri jahimajanduses paljundama ja vabaks laskma erinevaid sõralisi, kellest hakkasid tundma huvi 3 ilvest. Kui ilvesed lõksu püüti, ei paljunenud sõralised enam, hakkasid haigeks jääma ja 10 aastaga kadus jahimajanduse aladelt 2 sõraliste liiki. Apšeronis püüti 3 ilvesest kinni 2 ja metskitsi oli esialgu ümbruskonnas rohkem, kuid 3 a pärast langes nende arvukus 3-kordselt, sest ilveste lahkumise tõttu tulid kohale hundid.

Siberis ründavad hundid ilveseid, Kaukaasias väidetavasti mitte. On hulganisti juhtumeid, kui huntide eemaldudes saaklooma korjusest jätkasid selle söömist ilvesed, või ka vastupidi, mõlemal juhul samahästi kui lahkuja loal. Vaid korra, 1979. a jaanuaris ajasid hundid ilvese tema saagi juurest minema. Kuid hundisilmustesse jäävad ilvesed küll, samuti laviini alla.

Kaukaasia ilveste lemmiktoiduks on mägikits, kuid ilvesed söövad ka teisi sõralisi, näiteks džeiraane. Kui toitu napib, üllatavad ilvesed inimesi oma julgusega: Ida-Gruusias rünnanud ilves kinniseotud hobusevarssa otse laagris ja tulnud teisel päeval teda sööma. Üks teadlane tulistas 50 m kauguselt ilvesest mööda, ehmatusest hüppas ilves eemale, siis vaatas ta huviga tagasi ning sörkis alles siis, mitte eriti kiirustades, metsa poole. Teinekord, tulistatud 150 m kauguselt "ehmatamiseks", lasi ilves korraks jänese suust, kuid hoidis teda käppadega, siis võttis ta jänese hambusse ja tassis jäärakusse. Kord peeti ilvest hundiks, sest looma helkivad silmad paistsid ühe koha peal: ta mitte ei põgenenud, vaid vaatas oma varitsejaid. Hundid teevad nii, aga ilves - kuidas ta julges?! Looma karistati surmaga, sest miski ei vihasta inimest rohkem kui see, et teda, isehakanud maailmakuningat, ei kardeta.

Taga-Kaukaasias on palju madusid, kelle mürk on suvel väga tugev. Räägitakse, et ilves astub maole pähe ja hakkab sööma elusa mao saba, kuni jääb järele ainult pea. Kaukaasias on 2 looma, kes ei karda madusid: lambad tallavad neid ja ilvesed kukerpallitavad oma ohvreid, suruvad neid vastu maad ja näksavad neid nagu mängult. Isegi nõukogude autorid olid sunnitud oletama, et ilves ehk oskab madusid hüpnotiseerida, miks muidu madu ilvest vastu ei hammusta, vaid keerab ennast lõdvalt ümber ilvese kaela ja käppade või tõmbub hoopis kerra ja lamab liikumatult.

Ei saanud teadlased öelda midagi paikapanevat ka järgmise juhtumi kohta. Ilves soojendas ennast päikese käes ja püherdas selili, käppi laiali pildudes, haigutas mõnuga, siis raputas ennast ja hüppas püsti, istus tagajalgadele, kuulatas ja vaatas liikumatuna 70 m kaugusel teda jälginud inimese suunas. Ilves muutus pingestatumaks ja vabamaks vastavalt sellele, kas inimene tõstis pead või peitus kivi taha. Inimene aga, nimekas bioloog, vaevas ennast küsimusega, miks ilves ei põgene. Tulistanud künka pihta ilvese jalge ees, sundis ta ilvest mõneks hetkeks künka taha peitu hüppama. Varsti tuli ilves tagasi ja lugu kordus. Ilves tõstis pea künka tagant välja ja surus ennast maadligi. "Tulistada ei olnud enam huvitav," tunnistas mees. Ta hakkas ilvesele avalikult lähenema. Ilves istus tagakäppadele, uuris olukorda ja lahkus mõne aja pärast künkalt. Tulnud kohale, otsis mees ilvest kaugemalt, kuid ilves koos oma 3 üsna suure pojaga oli lähema põõsastiku juures. Pojad mängisid ja kippusid ema saba hammustama, siis vaatas ilves üle õla keelava, kuid rahuliku pilguga, ja pojad jätkasid mängu. Alles 5 minuti pärast viis ilves oma pojad põõsasse.

Ilvesed muutuvad julgeks, kui neid on vähe (Lääne-Siber)

Mida ütleksid ameeriklased selle peale, et Kasahstani põhjaosas, Uuralis ja Lääne-Siberi madalikul - 1/4 Siberi aladest - elab kõige harilikum euroopa ilves (Lynx lynx lynx)? Lääne-Siberi ilveste asustus on väga hõre ning kõige tihedam on see lõunas, Tjumeni oblastis: 1 ilves (perega või ilma) 100 km² peale. Põhjapoolsematel aladel ei leidu ühtegi ilvesejälge ka 1000 km² suurustel aladel. Tjumeni ilveste julgusest räägitakse legende. Kui kaukaasia ilves tuleb öösiti laagri juurde, kuid päris ligi tavaliselt ei tule, siis Lääne-Siberi ilves on palju uudishimulikum. Tomski oblastis, Parbigi jõe ülemjooksul tuli ilves 1960. a kevadel telki kratsima. Ta näris seda ja piilus läbi augu sisse. Kuna see juhtus ühe jahimehest zooloogi pea läheduses, kisas too ebamehelikult ja ehmatas ilvese minema. Sellest talle ei piisanud, mees otsustas ennast rehabiliteerida, jälitas looma ja lasi ta maha.

1987. a märtsis jälgiti maanduvalt helikopterilt, kuidas emane ilves hiilis sööva jänese juurde. Helikopteri müra tegi teda ärevaks, ka ilvesepoeg tõusis tagakäppadele, sirutudes uudishimulikult helikopteri suunas. Emane sai 2 hüppega jänese kätte ja raputas teda hambus, helikopteri päris lähedale tulles aga viskas jänese maha ja hüppas eemale, kuigi ei tahtnud saaki maha jätta. Ta vaatas, et poeg on kõrval, haaras jänese ja nad kadusid tihedate noorte mändide vahele.

Ilveselõkse paigutatakse loomaradadele, saani- ja suusaradadele ning uurijad, kel peidetud raudadest aimu polnud, panid imeks ilveste käitumist radade juures: ilvesed käisid saani- ja suusajälgedes rahulikult, kuni hüppasid ühes kohas äkki otse üle suusaraja 1,3-1,5 m kaugusele.

Metskitsed lähevad talveks lõunasse või hoiduvad lagendikele, ning jänes on Lääne-Siberi ilvese põhitoit. Siiski tulevad mõned ilvesed detsembris-jaanuaris metskitsedele järele. Kitsega toimitakse väga säästlikult, ehkki on nähtud ühte ilveseperet söönuna puhkamas metskitse kõrval, mida nokkisid rahulikult varesed. Seejärel peitis ilvesepere hoolikalt lume alla nii oma 42x76 cm suuruse magamiskoha kui metskitsejäänused. 1,5 kuu pärast tuldi peidiku juurde tagasi ja jätkati söömist. Kuigi see polnud pere ainus peidik, püsisid nad kõik ilvestel meeles.

Üks Lääne-Siberi ilves olla kaevanud lumes "metrookäigu" otse silmuses rippuva jänese alla ja jänes kukkus augu põhja. Teinekord haaras ilves just silmusega üles tõmmatud, veel elusa jänese, silmusest välja, haaras oksast kinni, tuli sealt alla ja pani jahimehe nina ees koos saagiga võssa. Viimase sordi lugude uskumisel tuleks olla ettevaatlik, sest jahimeeste suust on harva tõtt kirja pandud. Näiteks pääses teaduslikku raamatusse jahimehe jutt sellest, kuidas ilves jälitas jänest lumekooriku peal 2 km ja jättis siis järele. Loo kõrval on küll teadlase märkus, et ilves on väga kehv jälitaja. Millegipärast meeldib inimestele korrata lugusid, kus toimub midagi meeli ülesraputavalt "ägedat", olgu see kas või selge vale.

Eelisolukorras ilvese ja erakust isailvese müüt

Ilveste tagajalad sarnanevad jäneste tagajalgadega, esijalad on aga kõrged ja sirged, nagu metskitsel, ka saba on ilvestel lühike. Võimalik, et pikema sabaga ilvesel oleks raskem jahtida jäneseid, kes on loodud kõrgeid hangesid ületama kergemini kui ilvesed. Jahtides sügavas lumes oleks vaja pikemaid jalgu ning sellega saavad hakkama ainult suurt kasvu täiskasvanud ja täies elujõus loomad. Krõpsuv jääkoorik, nagu ka maas sahisevad lehed raskendavad samuti ilvese jahti, sest siis ei saa ilves hääletult liikuda ja otsib jahtimiseks lumevaesemaid paiku. Sellepärast jahivad ilvesed sügava lumega rohkem sõralisi kui jäneseid.

Jänes on ilvesest kiirem, pealegi püsib ta isegi pehmel lumel sisse vajumata. Jänesel on surve lumele 14-17 g ja ilvesel 38-60 g 1cm² kohta. Ilves vajub pehmesse lumme käies 16-17 ja hüpates 30-40 cm sügavusse. Vahel saab ilves 6 hüppega jänese kätte, üldiselt teeb ta harva üle 15 hüppe, loobub ja asub puhkama. Jänese püüdmise edukus on Lääne-Siberi ilvesel 17%. Tedre püüdmine õnnestub paremini - 27%. Ilves hiilib tedrele 7 m lähedusse ja sooritab 2-3 hüpet. Toiduvajaduseks on 1 teder päevas, kuid ka terve jänes mahub sisse. Rekord olevat olnud 2 jänest korraga ehk 4,5 kg ühe päeva jooksul, kuid ilvese oma kaal jäi teatajal kirja panemata. Ilves on võimeline korraga nahka pistma kuni 1/17 oma kaalust ehk 17 kg kaaluv ilves võib ära süüa kuni 1-kilose jänese või 3-4 oravat. 76 kg ei saanud ilves kaaluda, seega on tegemist teadusliku töö sisse hiilinud folklooriga.

Jänese arvukus kõigub eri aastail 7-kordselt ja ilvese arvukus kordab jänese arvukuse kõverat iga 5-7 a tagant. Kord kaasneb jänese arvukuse kasvuga ilvese arvukuse kasv, kord mitte, langus aga kaasneb langusega alati. Jänesed hukkuvad sageli ka ilma pärast, sest neid, eriti poegi, mõjutavad nii hallad suve alguses, kui vihmased ja külmad või põuased suved. Samamoodi mõjutab ilm ka ilvesepoegade ellujäämist, lisaks paljud muud asjaolud, näiteks langes 1985. aastal ilvese arvukus puukide suure hulga tõttu.

Rebast ei ole siin ilvese poolt murtuna nähtud, aga ilvese riiud ahmiga väidetakse lõppevat kord ühe kord teise võiduga. Kus on hunte, seal ilvest pole ja ilves ei julgevat hundi jälgedesse astuda.

Kus ilveseid on vähe ja jahiolud kehvad, hoiduvad pered kokku. Emased ja isased ühinevad siin pidevalt jahiks - mujal euroopa ilvese aladel juhtub seda palju harvemini. Pered võivad püsida koos talv läbi, kuid kõige rohkem tähelepanekuid on tehtud talve lõpu kohta. 1993. a algul nähti korduvalt koos 2 ilves-vanemat ja 3 poega. Samal ajal kohati mujal 2 ilvest koos 2 pojaga ning isane tapeti. 1995. a veebruaris nähti koos 2 vanemat ja 2 poega, kes sõid jahimeeste mõni kuu tagasi tapetud põdra sisikonna jäänuseid. Teises kohas nähti 2 vanemat ja 1 poega. Järgmisel aastal olid samad paarid koos ning poegi vastavalt 3 ja 2. Veebruaris isane ja emane mängisid, veerlesid lumes ja trampisid lume nii ära, et koht meenutas hundipulmaplatsi. Märtsis käis üks isane 0,5 km kaugusel 2 pojaga emasest - seda juhtub sageli ka mujal, ent siin oli pigem ebaharilik, et pere pidevalt koos ei käinud.

"Arukas inimene" ja ilves-migrandid

Eriti Lääne-Siberis torkab silma kohalike inimeste tung maha lasta kõik haruldased läbirändajad loomad. Kogu Handi-Mansi ringkonnast, mis on Eestist 12 korda suurem, tuleb aastas kokku vaevalt 20 nahka. Mõnel aastal ei tooda kohalikesse vastuvõtupunktidesse ühtegi ilvesenahka, teisel aastal tuuakse 1. Et mõne, võib-olla oblasti ainsa ilvese võiks kas või näidiseksemplarina ellu jätta, selle peale homo sapiens ei tule.

Maha lastakse ka äraeksinud ja abivajajad loomad. 1965. a sügisel sattus Tomski oblastis Pudino küla õue noor ilves ja üritas inimeste eest kuuri peitu minna, kus ta küla rahva rõõmuks tapeti. 1995. a veebruaris tuli Tjumeni oblastis Ušakovo külla väga kõhn ilves, kes samuti tapeti. Hommikul 18.2.1995. a lasti Tomski lähistel puhkelaagri territooriumil maha puu otsa pagenud ilves.

1930-40ndail käisid euroopa ilvesed Põhja-Kasahstani aladel uudistamas, 1950ndail ilmusid sinna ümberasujad. Teine migratsioonilaine tuli 1969.-73. a seoses ebatavaliselt lumerohkete talvede ja jäneste vähesusega. Samal ajal hakkasid euroopa ilvesed levima metsasteppidesse: Brjanski, Tambovi, Kuibõševi ja Orenburgi oblasti, Tatarimaale ja Lääne-Siberisse. Inimesed olid ise põhjustanud ilveste migratsiooni, hävitades kampaania korras hunte - nüüd ei takistanud hundid enam ilveseid lõuna poole levimast. Uustulnukaid "karistati" ka metsas kohates samamoodi nagu asulasse tulemise eest. Esialgu ei pidanud migrandid uues kohas kuigi kaua vastu, siis tüdisid inimesed ilveste vastu võitlemast.

1970ndail hakkas ühiskonnas levima uus loomasõbralik suhtumine, ka V. Bianki "Murzuki" ainetel tehtud film ilvese ja inimese sõprusest hoidis ära mõne ilvese tapmise - nõukogude elanikud olid tollal televisioonist kõige rohkem sõltuvad ja selle poolt kergesti mõjutatavad. Uusasukad said mõnevõrra metsasteppides kanda kinnitada. Siis läksid moodi lumesõidukid, mis tegid loomajahi uuesti populaarseks. 1985. a-st on ilvese arvukus piirkonnas väga madal ja langes 15 aastaga 10 korda. 1992. a-st alates on ilvesejaht Tjumeni oblastis limiteeritud, kuigi tasuks see päriselt ära keelata.

Õuna- ja aprikoosisalude ilvesed (Kasahstan)

Kasahhi jahimehe jutu järgi istus ilves ümber aprikoosipuu oksalt metskitse seljale - nii madalalt võib seda veel kuidagi endale ette kujutada. Peale nende metsa eksinud aiapuude kasvavad Kasahstanis ka kuusk, nulg, elupuu, seeder ja mänd, mille varjus elab 800 kuni 1000 euraasia ilvest. Kasahstani mäestike metsad sobiksid ilvestele ideaalselt, ometi käivad seal hiiglaraied. Ilvest leidub seal väga harva ja sestap uuritakse teda hoolikalt. Siingi on tavaline, et isased käivad koos perega väljaspool jooksuaega ning pojad on kogu jooksuaja emaga kaasas, ehkki ei astu paaritujale päris ligi. 1980. a märtsis on Taga-Ili Alataus pikemalt jälgitud sõbralikku peregruppi: emane, 2 poega ja 2 hüüdvat isast. Suve hakul iseseisvuma asunud 2 noore ilvese ala kujuks ei olnud ellips, vaid 50 km² suurune ruut. Noorte emal oli ala 80, isal 110 km², talvel suurenes viimane 230 km²-ni. Uurijad imestasid, et pool isase territooriumist asus väljaspool poegadega emase ala - justkui poleks see maailmas ammu-teada-asi. Isailvesele kuluks ära veel teinegi emane, siis poleks ta ehk käinud nii sageli oma ainsa pere seltsis.

Jooksuajal viibisid isane ja emane 30 km² suurusel alal. Jänestevaesel aastal oli emasel 90-110 km² suurune ala, jänesterohkel aastal 40 km²-ne. Isane kaitses oma ala võõraste eest, tekitades "piirimärke" - selleks on küüntekraaped ja lõhnamärgid puukoorel ning mättakeste-kühmukeste vedel märgistamine. Kui looduslikku mättakest polnud, kühveldas isane lumest kokku 20 cm kõrguse kuhja ja kuses selle peale - seda tegi ta inimeserajal alati iga 700 m tagant. (Üks suur kaukaasia isailves oli veel püüdlikum: ta märgistas aruheinapuhmaid, ja kuigi teisi ilveseid sealkandis polnud, hõõrus ta lisaks vedelmärgistusele vastu taimi ka oma tagumikku - 50 m peal 8 korda.)

Ilveste menüü koosnes jänestest ja närilistest. Metskits oli haruldane ja seda peeti hõrgutiseks. Isased sõid ka metskitse selgroogusid, emane ja poeg üritasid isegi kitse pea ära süüa. Koos kitse kisaga kuulsid uurijad isailvest erutusest lausa näuguvat. Samas nähti ilveseid 70 m kaugusel metskitsedest mööduvat ja kumbki pool ei teinud teisest väljagi. 1972. a ajas karu ilvese metskitse juurest minema ning 1992. a detsembris ajas karu metskitse juurest ära ilvese koos 2 pojaga.

Koduloomi ründasid ilvesed väga harva ja ainult nälja-aastail. 1986. a sügisel käis üks ilves kanalas ja teine sai vasika. 1993.-95. a sõid ilvesed ära 4 hobuvarssa, üks ilves üritas ka lehma seljas "sõitu", kuid see ebaõnnestus. 1993. a detsembris murti 4 lammast. 5nda, samal aastal talveööks karjamaale jäetud lamba korjasid ilvesed üles kusagil mujal Kasahstani mägedes. Muidu kodukarjadest välja ei tehtud, kuigi need olid ilma valveta igal pool kergesti kättesaadavad. Kes aga karjas käis, olid kolavad külakoerad. 1994. suvel oli neid 6 ning nad tapsid ühe ja kuu aja pärast teise ilvesepoja. 1996. aastal oli koertest alles 3 ja nad tapsid 1,5-aastase isase ilvese.

1993. a jaanuaris tapsid 5 hunti ilvese. Samuti juhtus ka 1989. a märtsis ja 1992. a detsembris. Ka 1986. aastal tapsid hundid ilvese, kuid närisid ainult ta jalaluid. 1974. a jaanuaris murdis irbis ilvese ja sõi ära ta pea. Tavaliseks neid juhtumeid siiski pidada ei saa, sest aastate jooksul on uuritud 2116 hundi, 6121 karu ja 139 irbise ekskrementi, kust ilvese osi ei leitud. 15 a jooksul registreeriti Kasahstani mägedes veel 1 ilvese hukk, 4 salaküttimise juhtu ja 1 ilvese uppumine kanalis. 1979. a talve lõpus tuli Alma-Ata looduskaitseala vahimajakese juurde väga kõhn ilves, kes lohistas oma taguotsa mööda maad. Mõne päeva pärast ta suri, kuid teda vähemalt prooviti aidata.

Altai ilvesed

Altais võib lume sügavus olla 1,5-2 m, siis peavad ilvesed otsima paremaid elupaiku. Samas pole Altais raskesti ligipääsetavaid kohti ja jahimehed jõuavad ratsa igale poole. 1980ndail oli ilvese arvukus vähenenud 1,5-2 korda. 1990. a-ks oli kogu Altais 300-350 ilvest, ent võrreldes naaberregioonidega tunnistati Altai ilveste olukorda üheks parimaks ning anti luba arendada seal välismaalaste ilvesejahiturismi. Samas kirjutasid teadlased, et tegelikult tuleks ilvesejaht Altais päris ära keelata, kuid see ei aitaks ilveseid, sest neid jahitakse niikuinii edasi, parem juba mingu naharahad riigi kätte kui mustale turule. Hiljem tuleb ilvesejahti niikuinii limiteerida, seniks aga päästku ilvesed ennast ise ja mingu kaugemale mägedesse või mõne looduskaitseala territooriumile, sest neid on altai ilvesele olemas, lisaks 7 kaitseala Kasahstanis.

Vanasti tegeldi Altais karusnahkadega igas majas ja valmistati nendest mida kõike, ei põlatud ka lehmanahku. Nüüdseks on traditsioon kadumas, sest nahad lähevad hoopis läände.

1960ndail saadi Altais 450-500 ilvesenahka aastas, kuid 1980ndate lõpust alates ilvese arvukus langeb - süüdistatakse hunte, kes tulevad mujalt Altais hästi paljunevate sõraliste järele. Kas siis hundid murravad ilveseid? Üks sõnastuse poolest kangesti jahimehe baikat meenutav lugu räägib, et söövad küll: üks hunt ootas kase all, kuni ilves talle nõrkenuna maha otse suhu kukkus. Kas rohkem juhtumeid on teada? - ei, leitakse hoopis nälga surnud ilveseid. Kuidas siis nälga, kui sõraliste arvukus öeldi kiiresti kasvavat? Sellele vastatakse, et ilvesed surevad hundimürgi kätte, mis on küll aastakümneid keelatud, kuid on endiselt kasutuses, nii et on ikkagi süüdi hundid.

Kohalikud elanikud ütlevad, et ilvesed ründavad kodukarja Altais palju rohkem kui mujal. Karjaloomade loomulik suremus on küllalt suur, korjuseid visatakse küla äärele vedelema kogu Altai ulatuses, kiskjad tulevad küla taha "lambakalmistule", nad lastakse maha ja esitatakse karjamaal tapetud karjamurdjatena. Kuni riik maksab kinni kiskjate tekitatud kahju, aetakse ilvese süüks, nagu näitas pisteline kontroll, sadu kordi rohkem lambaid, kui kogu Altai ilvesed ära süüa jaksaksid.

Tõtt ja valet ilveste ümber

Teaduslikusse monograafiasse "Rõss/The Lynx" sattus üks NSVLi aladel tuntumaid külajutte ilvese poolt rünnatud 13-aastasest tüdrukust. Teiste, koha- ja isikunimede ning kuupäevadega varustatud näidete kõrval näib see lugu kahtlaselt isikupäratu. Kui on väidetud, et see juhtus just nimelt Altais, siis olgu teada rajooni nimi ja umbes mis aastakümnel. Loo esitaja justkui ei teaks, et sedasama lugu räägitakse igal pool Taga-Kaukaasiast Karjalani ja Amuurimaalt Poola piirini. Lugu on pool sajandit rahvaluulearhiivides sees, isegi sõnastus on igal pool sama: tüdruk (miks mitte poiss?) suri haiglas rohketesse haavadesse mitme päeva pärast (miks mitte kohe?). Väljaspool NSVLi piiri seda lugu ei tuntud, nüüd läheb see ingliskeelsesse resümeesse panduna tõe pähe laiasse maailma.

Nagu vabanduseks rangelt teadusliku teksti vahele paigutatud kuulujutu pärast lisab raamatu koostaja kommentaari, et sealtsamast Altaist on ka "2-3 kinnitamata teadet" ilvese puu otsast jahimehele selga hüppamisest, mis lõppesid kergete haavadega. Kas siis 2 või 3 teadet ja miks ei too kuulus teadlane lugeja ette ka loo üldtuntud lõpu, et püssi polnud käepärast ja vapper jahimees kägistas looma paljaste kätega? (Loo lõpp on laenatud 1839. aastal ilmunud ja igale nõukogude koolis käinud inimesele pähe taotud M. Lermontovi "Mtsõrist").

Usutavamalt mõjuvad lood, kus koht ja aeg on täpselt teada ning jutustaja ei ürita mängida kangelast. Fotograaf Oleg Oskin kuulis Altai külaelanikelt, et ühe mehe kuuris elab üks ehtne ilves. Mees tahtis temast pilti teha, kuid muutis meelt, öeldes, et kuuris oli pildistamiseks liiga pime. Koju naastes ei vajanud ta enam hädavalet ja jutustas: kui ta kuuri sisenes, seisiski riiulil ilves ja vaatas fotograafi nii "hirmsa pilguga", et mees taganes.

Kesk-Siberi ilvesed

Kui jätame kõrvale stepid, on ilveste asustustihedus Hakassias 1,4 looma 100 km² peale. Neid on 500-600, Tuvas 900, Krasnojarski krai lõunaosas (kuni Evengi autonoomse ringkonnani) 750-850 looma. Siin toitub ilves enamasti hirvlastest (metskits, kabargaa, siberi mägikits), jänest saadakse ainult 10% ulatuses ratsioonist. Krasnojarski linna ümbruses on oma paarsada ilvest, kes söövad metskitse ja kabargaad (20%), jäneseid (10%) ja ülejäänu on linnud ning närilised. Kogu Kesk-Siberis oletati 1950. aastal olevat 4500, 1971. aastal 2000 ilvest. 1930ndate järel levis ilves Taimõrile, kuid praegu nähakse teda seal harva.

Evenkidemaal kasvab ilvese arvukus põhjast lõunasse, kuid mitte läänest itta, nagu mujal. Juba 18. sajandi algul polnud siit regioonist kuigi palju ilvesenahku saadud: Jenissei kaldalt 9-15 ja Krasnojarski lähedalt 21 nahka aastas, Irkutski oblastist saadi 160-520 nahka aastas (praegu tuleb ka sealt 15). 19. sajandi lõpus anti ilvese ja irbise naha eest sama suurt tasu, ilves oli hinnalisem kui 3 sooblit või 7 lammast. Ilvesenahku võtsid siit andamina ka hiinlased.

Krasnojarski krai puhul peetakse normiks, kui ilvese arvukus kõigub 3-4-aastasel perioodil. Kuigi nälja-aastail on jahimeestel kergem ilveseid püüda, saadi kokku vaid 20 nahka, toiduküllastel aastatel kuni 300 looma. 1967.-68. a talv oli vähe lumine ja väga külm, ilvesed surid nälga isegi kaitsealadel ning tulid välja steppidesse ja küladesse. Järgmine talv oli külm ja liiga lumerohke. Nii ilveste kui nende saakloomade arvukus langes 2 aastaga 5 korda. Ka 1970-80ndail olid mõned talved külmad ja lumerohked ning nälg ajas ilvesed kodukarja kallale ning asulatesse, kus neid tapeti.

1940.-60. a Tuvas nüliti 100-300 nahka aastas, kõige rohkem 1952. aastal - 526 nahka, sest siis peeti ilvest kahjuriks. 1950-60ndail kütiti ilvest piiramatult, seejärel tasuliste lubade alusel 15. oktoobrist 1. märtsini. Altais ja Tuvas öeldakse, et suhtumine ilvestesse on siin alati olnud vaenulik, sest ilves hävitab "kasulikke" loomi. Seevastu õppisid kunstnikud ilvesest kasu saama: kui Venemaal tehakse hõbeilveseid, sekka hõbedasi suveniirmünte ilvesepeaga, siis Hakassias lõigatakse välismaale müümiseks ilvesekujusid elevandiluust.

Tõsised uurijad ja kraadidega võhikud

Kaitseala "Krasnojarskije Stolbõ" asub Krasnojarskist lõunas. Aastate jooksul, sõltuvalt kabargaa ja metskitse arvukusest, elas kaitsealal 2-3 kuni 10-14 ilvest. 1955.-56. a uuriti siin 10-12 ilvese toitumust ja kombeid. Kaitsealal on Rõssja (ehk Ilvese) koobas, kus elavad nahkhiired. Kaitseala töötajad uurisid välja, et erinevalt kodukassidest ja punailvestest ei ründa euraasia ilvesed nahkhiiri. Stolbõ teadlased leidsid, et ilvese arvukuse kõikumine meenutab päikese 11-12-aastaseid aktiivsuse perioode, samuti astusid nad ligi mõnele ilveste elu varjatuimale saladusele.

14.1.1949. a jäi üks kaitseala ilves salaküti lõksu ja hommikul selgus, et 3 ilvest olid ta surnukeha söömas käinud, nimelt olid ära söödud sisemised organid, mitte liha. Edasised uuringud näitasid, et ilvesed söövad oma liigist surnuid veel "soojana", ja nad ei tee seda nälja pärast. Võib-olla ei saa ilves muust toidust talle vajalikke aineid, mis on teises ilveses olemas. Ilves, kes hakkab raipesööjaks vaid äärmises näljas, eelistab omaliigilist korjust elavale toidule.

Botovo koobastikus Baikali ääres eksib palju loomi, ka ilveseid, kokku on sealt leitud üle 20 looma luustiku. Kuid Krasnojarski krais Bazaihha jõe ülemjooksul asuvasse koopasse tulevad ilvesed vabatahtlikult surema. See on maailma suurim ilveste kalmistu - üle 100 looma.

Isegi internetiajastul ei liigu info Maa peal kuigi rahuldavalt, ja nii imestasid mõned Krasnojarski zooloogid, et veebruari alguses käisid ilvesepojad ikka veel oma emaga. Tõenäoliselt laguneb pere vahetult enne jooksuaega, järeldasid dogmades kinni olevad loomauurijad. Euroopas on aastakümneid tagasi selgeks tehtud, et pojad käivad emaga ka veel aprillis ja kohtuvad pidevalt suvelgi. Ka J. Matjuškin väidab, et isegi 1,5-aastased ilvesed näevad veel igati infantiilselt välja.

Nõukogude vanades zooloogiaõpikutes võib leida, et ilvesepojad on täiskasvanud juba 4-kuuselt ning et nad on sünnist saadik väga kurjad. 2002. aastal panid Krasnojarski teadlased kirja, et ilvesepojad valmistasid neile üllatust: nad polnudki agressiivsed ja kohtudes teise pesakonna ilvesepoegadega mängisid nad sõbralikult.

Krasnojarskis imestatakse, et isane ilves käis samades kohtades, kus ka emane poegadega, kuigi ta toitus eraldi, aga kõigest 500 km kaugusel, Tomskis, on teadlased veendunud, et isailvesed käivad alati oma perede lähedal ja on pigem erand, kui isane ei osale poegade kasvatamises.

Ilvest on kerge jahtida, teatatakse Sajaanidelt: kui inimene läheneb, peitub ilves puu taha või lömitab maha, vajuta ainult päästikule - miks siis teadlased ei tule uurima nii kergelt kättesaadavaid loomi?

Teaduslike kraadidega koormatud Novosibirski "loomatundjad" jagasid rahvale lausa eelajaloolist teavet: isased ilvesed suhtuvat teistesse isastesse alati sallivalt, kuid emased võitlevat omavahel elu ja surma peale.

Seevastu Burjaadi uurijad teavad ilveste kohta asju, millest mujal ei kuule: ilves, kes pole mingis kohas ammu käinud, otsib seal üles oma väljaheidete peidukohad ja kaevab need lahti. Kui ilves seab ennast puhkama, siis leiab ta selleks päikesepaistelise koha, tingimata lõuna pool kive, seina vm tuulevarju. 66% ulatuses käib ilves mööda jäneste radu, 25% mööda oma vanu radu või inimese, saani ja auto jälgedes ning tallab 9% ulatuses lumme uusi jälgi. Päevas käib ilves läbi 9-12 km, puhates keskmiselt 8 korda, neist 5 korda lühidalt peale ebaõnnestunud jänesejahti. Kõige pikem jälitusrada ehk hüpete kogupikkus jänese poole on 95 m, hüppepikkuse rekord 5,5 m. Jahihoos või süües võivad ilvesed inimest üldse mitte märgata.

Jäneseid söövad ilvesed vaid talvel, suvel ja sügisel aga metskitsi, kellest pooled on alla aastased, 28% vanad, 17% "teismelised" ja ainult 5% reproduktiivsed täiskasvanud, needki haiged. Terveid metskitsi uuritud ilvesed ei murdnud, ilmselt ka mitte arukaid, sest ilvesed ajasid oma ohvrid järsusse kohta ja ehmatasid kitsi alla kukkuma.

Ilvesed Baikali äärest

Siberi venestamise aegu hävitati Burjaatia ilvesed kiiresti ära. Piiri taga Mongoolias elasid ilvesed aga edasi - nii metsades kui ka steppides. 20. sajandi algul oli ilvesenahk väga kallis, 1910ndail suurenes ilvese arvukus sedavõrd, et 1929. aastal tapeti 900 ja 1932.-33. a talvel ligi 500 ilvest. See osutus liiga paljuks ja 1940ndail püüti 100-200 ilvest aastas, Mongoolias samal ajal aga 5-8 korda rohkem.

1950ndail nüliti Burjaatias 300-400 ilvesenahka aastas, siis veidi vähem, 1963. aastal jälle 450. Kui 1970ndail saadi 200-300 looma aastas nii Burjatias kui ka Irkutski ja Tšita oblastis, siis 1980ndate alguseks taas mõned üksikud. Kuna 1970ndail kaotati ilves kahjulike loomade nimestikust, keda tuli igal viisil hävitada, toimus ilvese arvukuse kiire tõus ja 1986. aastal langes nahaahnete püüdjate ohvriks ligi 500 looma. Järgnevail aastail ei saadud kogu Burjaatiast enam kümmetki ilvest, olgugi, et kõik isegi talve lõpus kütitud isendid olid hea toitumuse juures.

Ilvese arvukuse kõver kordab jänese arvukuse kõverat paariaastase hilinemisega, samas kordab jahtimise kõver loomade arvukuse kõverat. Kui on hea jänesteaasta, kuid ilvese arvukus langeb, tuleb vaadata jänesenahkade laekumise tendentsi. Millist ilvese arvukust oleks võinud 1990ndail tahta, kui jäneseid notiti 60 000 looma aastas?

Alles 1991. aastal piirati ilvesejahi hooaega: 15. oktoobrist 28. veebruarini. Nüüdseks on ilveseid Burjaatias 1000-1500 ja asustustihedus on 0,4-1,4 ilvest 1000 km² peale.

17.12.2003. a jälgis üks naine Irkutskis rõdult u 20 minuti jooksul noort uudishimulikku ilvest. Loom tundus väike ja pigem arg ning jooksis koerte eest ära staadionile, kus kadus vaataja silmist. Rahvast tänaval juhtumisi ei olnud, kuigi kell oli 13 paiku, ja ilves läks ära ilma tarbetu verevalamiseta. Leht kirjutas hiljem: võib ette kujutada, mis oleks võinud sündida - täiskasvanud inimest ilvesed teatavasti ei ründa, kuid lapsi küll. Kas teda tõi linna nälg, ema kaotus, uudishimu või pääses ta omaniku juurest välja, ei julgenud ajaleht kindlasti väita, vaid mainis, et paljud linnaelanikud hoiavad kodus loomi, keda kümmekond aastat tagasi lemmikloomade hulka ei arvatud. Näiteks tuli mõni päev varem Irkutski oblastis Ust-Kuti linna lähedal asuvasse külla roosa flamingo, kes oli poolsurnuks külmunud. Kalamehed võtsid ta oma hoole alla, teadlased aga mõistatasid, kas lind tuli Lõuna-Mongooliast või mõne uusrikka kodust.

Kui Eestis öeldakse iga metsast nina välja pistnud looma kohta, et ta on kindlasti marutaudis, ja Soomes, et looma tõi inimasulasse uudishimu, siis Venemaal usutakse, et põhjuseks on alati nälg. Et vanad, näljas ja haavatud loomad tulevad asulatesse, pole seal haruldus. 1975. a märtsis püüti Zakamenski linna prügimäel nälginud ilves, kellel oli kaelas mitu jänese silmust. Sattudes nõrkadesse jäneste silmustesse, rebivad ilvesed need lahti ja kannavad neid endaga kaasas, sageli jäävad nad silmuse pärast haigeks ja hukkuvad.

Ilvesed Mongoolia lagendikelt ja Hiinast

Mongoolias kasvavad metsad mõnevõrra mägedes ja orgudes, kuid ilvestele sobivad elamiseks ka metsaribad, isegi üksikutest puudest koosnevad saarekesed. Euroopast saabunud uurijad on imestanud, kus ilvesed Mongoolias üldse elada võivad, ometi on ilveste poolt asustatud pool riiki. 87% ilvesenahku pärineb metsadest ja 13% lagedalt. Arvatakse, et lagedale ajab ilveseid hirm rohkete huntide ees. Nagu Burjaatiaski, kaovad ilvesed alalt, kuhu tulevad hundid. Ilveseid ei tasu otsida jõeorgudest, sest seal kulgevad "hundimagistraalid".

1908. aastal veeti Mongooliast välja 3997 ilvesenahka, 1909. aastal samuti 4000 ringis, 1920ndail juba 800 ja 1958.-75. a 400-500 nahka aastas. 1975. aastal oletati Mongoolias elavat 10 000 ilvest.

On leitud, et Mongoolia ilveste lõhnamärgid on teravama lõhnaga kui meil. Juhtumisi käib üle Mongoolia ka ilveste 3 alamliigi levialade piir. Põhjas elavad baikali, kirdes ja idas jakuudi ilvesed, läänes altai ilvesed. Mongoolia idaosas on ilves haruldane külaline, kuigi kohe üle Hiina piiri, Suur-Hinganis, elab amuuri ilveseid küll, ja nagu teatavad 1930- kirjaallikad, oli neid seal varem tuhandete kaupa kütitud.

Hiinas on ilvest ebaühtlaselt - ta levikukaardil on näha, kuidas Venemaa poolt sirutuvad Hiina keskosa suunas keelekujulised "koridorid": üks on Hingani mägedes ja teine jätkab Sihhote-Alini, ulatudes kuni Korea põhjaosani. Need on amuuri ja mõnevõrra jakuudi ilvese elualad, kus ilvese küttimine on piiratud. Hiina keskel ega kagus ilveseid pole. Läänest jätkub Hiina territooriumil Tjan-Šanilt turkestani ilvese eluala, ulatudes Lõuna-Mongooliani. Hiina poolt hõivatud Tiibet on turkestani ilvesega hõredalt asustatud, sealt algab ja ulatub peaaegu Huanghe jõe kõige põhjapoolsema kääru tippu turkestani ilvese eluala.

Mongolikeelne irves tähendab irbist ehk lumeleopardi. 1990. a sügisel said turkestani ilves ja irbis endale 1/5 Tiibetist uue kaitseala näol Qian-Tangi regioonis Loode-Tiibetis. Hiina puhul sellest ei piisa, kuid ehk hoiab see ära nende 2 kaslase sattumist ibeeria ilvese olukorda.

Jakuutia ilvesed

17.-18. sajandil oli Jakuutias ilvesenahk vahetusühikuks ja rikkad jakuudid pidasid ilvesenahast kasukat tingimata kaasavara hulka kuuluvaks. Viljui jõe ümbruses oli ilves juba siis väga haruldane ja sealsed elanikud ostsid ilvesenahku mujalt. 19. sajandiks hävitati ilvesed Jakuutias peaaegu täielikult, viimati jahiti neid Kolõma ja Indigirka kaldalt, kust kuni 1930. a-ni oli saadud 60 kuni 300 ilvesenahka aastas. Pärast seda Kolõmalt ilvesenahku enam ei tulnud ning Indigirkalt saadi 5-10, kõige rohkem 27 nahka aastas. Ka Leena ja Jana kallastel oli kohatud mõnda ilvest.

1934.-35. a talvel veeti Jakuutiast välja 730 ilvesenahka, see olevat ilvese haruldaselt suure arvukuse aasta: 1000 km peale leidsid teadlased 5 looma jäljed.

1965. aastal oletati kogu Jakuutias elavat tuhatkond ilvest. 1986. a-st on jakuudi ilves kantud Punasesse raamatusse ja on kehtestatud jahikeeld, kuid vastuvõtupunktid ostavad ikka veel ilvesenahku. Neid koguneb kogu Jakuutia pealt 10 ringis ja kaevatakse, et enamasti jäävad nahad inimeste kodudesse või müüakse neid väljaspool riiklikku müügivõrku.

Jakuutias on ilvest kohatud kuni 72. laiuskraadini, Leena deltas käisid ilvesed ka tundras uudistamas, kuid 66. ja 70. laiuskraadi vahel neid pole. 42. laiuskraadist alates põhja poole enam metsa ei kasva, on vaid võsa mööda jõekaldaid. Juba oktoobris on Jakuutias lund üle 10 cm. Kui jäneseid oli palju, püsis üks suur isailves 6-8 km² suurusel alal, muidu pidi ta käima jahil kuni 20 km päevas ja isegi hiirejahil tal ei vedanud: 12 katsest ei õnnestunud ühtegi. Talvel teevad tugevad tuuled lume kõvaks ja hiiri kätte ei saa. Jäneste "tsüklid" korduvad Jakuutias 11 a tagant, ilvese arvukuse langus või kasv jääb jäneste omast maha 1-2 a võrra. Soobel sööb samuti jäneseid ja pahatihti jäävad ilvesed nii sooblile kui jänesele seatud lõksu.

Kurb olukord on Jakuutias ka paljude teiste loomadega. Nüüd püütakse Tjumeni oblastis kopraid ja neid saadetakse sadade kaupa Jakuutiasse, kus karusnahakütid on kõik koprad ära hävitanud.

Ilvesed tšuktšide ja korjakkide maal

Anadõri jõe kallastelt toodi 19. sajandil laadale kuni 30 nahka aastas ning 1 jakuudi ilvese nahk vahetati 2 rebase naha vastu, siis muutus ilves haruldaseks. Kolõmasse suubuvate Suur- ja Väike-Anjui jõgede kallastel on ilvest nähtud, kuid sellest põhjas ja lõunas on ilvestest tühi maa.

Ilvesed ei ela päris ranniku lähedal - ei Tšuktši poolsaarel ega Alaskal, kuid 1981.-82. a nähti ilveseid tulevat mereranda. 1981. a oktoobris käis ilves Tšuktši rannikul linnulaadal. Jahimeest nähes tõusis ta tagakäppadele, siis hakkas esikäppadega tugevasti maad kraapima ja tulija poole urisema (tüüpiline vastupanu ilvest ründavale inimesele). Teine ilves jäi rannas lõksu, kolmas lasti maha jõest üle ujumisel - mitte isegi naha pärast, vaid paljast kas-saan-pihta-huvist.

Anjui-äärsetel elanikel on teada, millise oja või jõe ääres milline ilves elab ja on vedamise asi, keda neist maha lastakse ja keda hetkel ei viitsita. On leitud nälga surnud täiskasvanud ilveseid, kuid mitte nii palju nagu huntide mürgitamise kampaania aastatel, mil mürgikapslitega liha sõid paljud muud imetajad ja linnud.

Valgejäneseid on Tšuktšimaal vahel nii palju, et nad liiguvad karjakaupa. Samavõrd palju on ka moskiitosid, kellest jänesed otsivad pääsu tuulistes kohtades, kus on juba ees mõni ilves. Magadani oblasti Kolõma mägismaal ronivad jänesed teatud põõsastikesse, kus on alati kohev lumi, ja teevad sinna urgusid, pääsemaks külma eest. Ilves jääb urgude juurde ööpäevavalvesse, kuid ta ei veeda samas põõsastikus 2 päeva järjest.

Korjaki mägismaa jõeorgudes ja põõsastikes on ilves tavaline, kuid talvel võib teda kohata ka talle mittesobivates ja ebatavalistes paikades. Nimelt lahkuvad metskitsed lumerohketest kohtadest ning ilvesed järgnevad neile kuni 300 km lõuna poole.

Kõikidest 1978. aastal murtud regiooni kodupõtradest (kokku 220) oli ilvese jagu 4,3%. Põdrakasvatajad tapsid 2 ilvest, kuid ikka murti 1979. aastal 232 põtra, neist ilveste poolt 3,4%. Seegi kord tapeti 2 ilvest. Põdrakarja kallal käisid ka ahm, hundid ja kevadest alates karud, kuid põdrakasvatajad ajasid kõik ilveste kaela, lisaks hulk külma kätte surnud põtru. Pettus avastati kergesti ja selgus, et põdrakarju ei valvatudki.

Kamtšatka ilvesed

Sahhalini tulid amuuri ilvesed üle suhteliselt kitsa väina. Neid on seal vähe ja teadlased üritavad võimusid veenda jahikeelu kehtestamise vajaduses. Teistel saartel ilveseid pole. 1990ndaiks omandasid ilvesed täielikult Kamtšatka, kuhu nad hakkasid levima 1930ndate alguses.

1935. a lasti Kamtšatkal maha esimene ilves ja alates 1937. a-st toodi siin karusnahkade vastuvõtupunkti 4-8 ilvesenahka aastas. 1976.-83. a arvati Kamtšatkal elavat 150-200, 1987. aastal 200-220 ja 1995. aastal 250-270 ilvest. Valgejänes kujutab endast 1/2 nende ilveste toidusedelist. Kamtšatka ilveste omapära seisneb selles, et nad püüavad madalas vees kudemas käinud lõhesid.

Kamtšatkalt ja mitmelt poolt mujalt on andmeid ilvestest, kes istuvad soobliraudades kuitahes kaua rahulikult, olles kinni ühestainsast varbast. Suurematest raudadest närivad ilvesed ennast välja.

60 aastaga murdsid ilvesed Kamtšatkal 15 põtra. 1982. aastal murdis suur isane neid kuu ajaga 3 (oleks ühestki piisanud, kuid inimesed koristasid iga kord põdrakorjuse ära ja ilves pidi uue põdra murdma). 1984. aastal murdis 2 pojaga emane talve jooksul 12 põtra. Kõik korrad põgenesid ilvesed mägedesse - elus, kuid söömata. Inimestel oli kahju jätta põdrad loomadele söömiseks, kui põdrad juba nagunii murtud olid.

14.1.2001. a istus üks ilves Petropavlovsk-Kamtšatski linnas puu otsas. Eriti vedas Prospekt Pobedõ majal nr 8, mille elanikud, hommikul kardinad lahti tõmmanud, kohtusid ilvese pilguga. Rahvas kogunes puu alla vahtima, ka miilits seisis seal - omast arust kaitses ta rahvast ilvese eest, kuid võis olla ka vastupidi. Mehele oli antud käsk tulistada niipea, kui ilves kellelegi pähe sihtima hakkab. Tagantjärele imestas miilits, et relva ei läinudki vaja ja et kõik olid looma suhtes heatahtlikult meelestatud. Jahimehed soovitasid võtta ilves puu otsast maha nööri ja teiba abil, kuid läks palju aega enne kui leidus mees, kes seda ka teha oskas. See jahimees, Sergei Sepik, rääkis reporteritele, et ka eelmisel talvel püüti kesklinnas kinni 2 ilvest. Põhjuseks ütles ta, et 2 a tagasi oli metsas väga palju jäneseid, kuid nüüd polnud neid enam peaaegu üldse. Käpad kinni seotud, paigutati ilves miilitsa autosse ja vabastati 8 km kaugusel linnast.

Amuurimaa ilvesed

Amuuri ilvesed on vilunud piiririkkujad. 1992. a detsembris läbisid piiriületajast emane ja tema 2 poega okastraaditara isegi sammu aeglustamata ning jätsid piirivalvele mälestuseks vaid mõned karvad. Hiinast tulevad nad mööda Ussuuri jõe jääd, neid nähti ujumas ka üle 1,5 km laiuse lahe Algaja jõe suudmes. Veehoidlatel käiakse teadlaste imestuseks jää peal - kas lagendikupelgus ei olegi ilvese loomuses? Amuuri ilvese julgus, uudishimu ja kavalus on üldteada. Kord avastas ilvesepere metsamehe toiduvarud, kord võttis üksik ilves eesmärgiks hävitada ükshaaval metsistunud koerakari, mis tal ka õnnestus.

Teadlased kaardistasid tiigri ja ilvese tüüpilist teekonda: tiiger käis aeglaselt 11 km mööda veidi looklevat rada, vasemal oli jõgi ja paremal sopkad. Ilves läks jõest üle, sattus laiemale teele ja käis mööda seda oma tulekule vastupidises suunas. Siis pööras ta ära paremale, läks risti üle tiigrijälgede ja leidis tee sopka taha. Seal tuli ta üles ja uudistas maastikku, siis ronis teisegi sopka tippu. Saakloomajälgi ilves suurt tähele ei pannud.

Kuigi Kaug-Idas elab mitu liiki sõralisi ja jäneselisi, peavad neid omavahel jagama ka mitmed konkureerivad kiskjad: tiiger, leopard, ilves, ahm, hunt ja karu, väikekiskjatest amuuri kass, rebane jne. Ilves sööb 22% ulatuses metskitsi (s.o 13% kõikide kiskjate poolt murtud kitsedest), 24% närilisi, 14% aksishirvi ja 6% ulatuses muskushirvi. Edasi tulevad jänesed, oravad ja linnud. Ilves sööb tiigri murtud loomi, k.a juhtudel, kui tiiger tuleb korjuse juurde veel mitu korda tagasi. Ka tiiger sööb ilvese murtud saaki. Mõlemad kasutavad teineteise jälgi ilma põlguse ega suurema huvita. Ilvese tapmise juhtumeid tiigri poolt on teada 1948. a-st ning 1994. a augustist ja septembrist. Leopard tõrjub ilvese oma alalt välja, kuid murdmisejuhtumeid pole teada. Hundid kasutavad ilvesejälgi, kuid isegi veel sooja jälje puhul ei jälitanud nad teelt ära pööranud kerget saaki - noort ilvest. Kord kasutas ilvese jälgi üles ärganud karu ja leidis ilvese poolt murtud saaklooma. Ilveski kasutab karu laiu jälgi - hea mugav astuda. 1971. a veebruaris tuli ahm ilvest hirmutama, kuid ilves demonstreeris talle oma julgust: laskudes mööda kaldu olevat puutüve, libastus ta ja lasi liugu nii, et ahm kargas eemale.

Hingani looduskaitsealal elab 45 000 ha suurusel alal u 6 ilvest, kuni 400 metskitse ja palju mandžuuria jäneseid, kelle arvukuse tõusud ja mõõnad alluvad 7-aastasele tsüklile, ning samamoodi kõigub ka ilveste arv (2st 9ni). Aga 50 km kaugusel põhja pool asuvas Hingani-Arharinski kaitsealal ei ole ilvese arvukus seotud jänese arvukuse kõikumisega, kuigi tingimused on samasugused.

Habarovski krais ja Amuuri oblastis on tavaliselt külmad ja lumerohked talved, mil hukkub palju loomi. 1920ndail kütiti siin 1200 ilvest aastas, 1944. ja 1945. aastal 260 ja 270, 1991.-92. a 180, edasi veelgi vähem. Peale üleküttimise oli ilvese arvukuse kahanemise põhjuseks see, et Zeja veehoidla teke takistas metskitseteid ja kitsed hakkasid vähenema.

9.12.2000. a pääses ilves Primorjes Pokrovka küla sealauta. Talle visati võrk peale ja selgus, et mitte külm ega toidupuudus ei ajanud looma hõlbusaaki püüdma, vaid ilves oli oma käpad jahimehe raudadest välja närinud. Ilves saadeti ravile ja talle hakati loomaaiakohta otsima.

Tavaliselt ei leita Amuurimaal nälga surnud ilveseid, v.a peaaegu olematuks hõõrutud hammastega vanu loomi. Ka märgatakse vahel, et mõni emane käib väiksema poegade arvuga. 3 poega peres on tavaline, nähti ka 6, kuid talve lõpuks oli neist elus 1-2 .

Isase ja emase ilvese ala kattub selles regioonis 1/3 võrra. Täiskasvanud isaseid on populatsioonis 33%, emaseid 24, poegi 42% (teisel aastal loendati 34%, neist 25% olid alla aastased ja 9% 1 a vanused ilvesed).

1948. a jaanuaris käis üks väga kõhn emane ilvesepoeg korduvalt metsaonnis lihavargil, kuni ta maha lasti. 1967. a märtsis leiti 1 emane ilvesepoeg nälga surnuna. 1989. a detsembris tuli maja juurde peaaegu roomates noor ilves, kes mitme päeva pärast suri. Oleks tegemist tavalise elumaja, mitte Lazovski kaitseala töötaja omaga, oleks ilves kindlasti kohe tapetud. 1967. a suvel tuli samuti kaitsealal pioneerilaagrisse noor näljane ilves, tappis ja sõi otse aedikus ära hane ning lahkus vigastamatult. 1986. aastal käis ilves Spassk-Dalni linnas. (Nagu ka teiste regioonide puhul on toodud näited valitud paljude sarnaste teadete seast, olukordade kõige ilmekama iseloomustamise alusel.)

Vigurivändad Sihhote-Alini ilvesed

On tavaline, kui jäljed näitavad, et ilves on maja ümber käinud ja aknasse piilunud. Sihhote-Alinil kraapis kord ilves maja ust. Ilves pidas maja omaks kui tema alal asuvat objekti. Sees oli inimene, loom tajus seda ja oli nüüd hämmingus. Kuna ilvese käitumine sõltub tema jäikadest harjumustest, vajas ta aega järele mõtlemiseks, mida teha. Ilvese tegevust võib pidada loomulikuks: kodukassidki teritavad küüsi tõstmaks oma enesekindlust. See on kaslastel otsustamishetke juurde kuuluv tegevus. Kas oleks mõistlikum haarata püss ja saada küla kangelaseks või avada uks ja küsida muiates: "Mida soovite, ilves-isand?"? Teisel juhul jääks kangelase tiitel saamata, kuid inimesele jääks soe tunne ja ilves jääks samuti alles, saaks targemaks ega kolaks enam majade lähistel. Ukselävel ei ründa inimest ükski loom, ka see, kel oli rünnak eelnevalt plaanis. Silmsidet ega kõnetamist ei kannata metsloom samuti ning tal ei jää muud üle kui enesejulgustuseks uriseda ja lahkuda. Kui ilvesega tehakse rahulikku tunnustavat juttu, siis lahkub ta imestunult külg ees, saba jälge vahel.

Ilvesteuurija Jevgeni Matjuškin jutustas sellise loo. 8.12.1984. a kell 21 jälgis ta Sihhote-Alini looduskaitsealal koos oma 2 kaaslasega ilvese käitumist. Lund ei olnud, kuid paistis täiskuu. Ilves ei pannud tähele raadiohääli ega lambi valgust, vaid jälgis koerakutsikat maja ees. Ilves vahetas mitu korda asendit, kuid ei rünnanud, siis läks ümber maja. Inimesed tulid välja ja nägid ilvest rahuliku sammuga mööda autoteed metsa suunas kõndimas. Matjuškin läks talle järele, ja isegi siis, kui vahemaa oli alla 20 m, ei teinud loom temast välja ega lisanud sammu. Tajunud, et jälitajat valdas süütu uudishimu, ei ilmutanud ilves ärevust. See oli tema mets, kas polnud siis ilvese kohus tulla vaatama, kes tühjana seisnud majja ilmunud oli? Maja taga, kui zooloogid ei näinud, kuses ilves kindlasti maja nurgale.

Vladivostoki lähedal on 2003. aastal loodud Ussuuri taiga loomade park. Habarovskist 200 km kaugusel asuvas Kutuzovka külas on Utjosi-nimeline metsloomade rehabilitatsioonikeskus. Kuid ilvesed, ülitundlikud intelligentsed loomad, ei vaja ainult "materiaalset" abi.

Vladivostoki tavakodanik Polina Švarnjak töötas oma suvila õues. Ta oli peenra kallal kummargil, kui tundis, et keegi teda vaatas. Kui inimese ja ilvese pilgud kohtusid, ehmus loom tagasi. Üksik naine jäi kummalisele külalisele mõtlema ja soovis väga, et ta tuleks veel. Hiljuti iseseisvunud 1-aastane ilves tuligi ja käis iga päev ning sügiseks oli ta märgatavalt kasvanud. Talveks läks naine linna, kuid kevadel oli ilves taas augu juures, auk jäigi parandamata. 2 a, ilvese täiskasvanuks saamiseni, jälgis naine looma ja kirjutas hiljem, et sellist silmside-sõprust ei oleks saanud talle kinkida ükski inimene ega muu loom. Naine kahetses, et tal polnud kirjanikuannet, et teha teistele selgeks seda "sõnulseletamatut", mida õpetas talle ilves.

"Polgutütar" kaukaasia ilves

Bioloogia teaduste kandidaat P. Lesnovi 1/3 raamatust "Ljubopõtnõje rasskazõ o dikihh zverjahh" (1975) on pühendatud Gruusia ilvestele. Autor väidab, et juba paari päevaga muutuvad metsloomad usaldavateks ja isegi õrnutsevad oma toitjaga, peaasi, et nendega palju räägitakse. Tsiteli-Tskaro on endine ratsaväelaste, hiljem jahi- ja kalameeste asula oma sajanditetaguste traditsioonidega püüda ja taltsutada metsloomapoegi. Seal valvasid maju šaakalid, tänaval käisid taltsad rebased, mägrad ja džeiraanid. Üks vanamees toitis metsikut hunti ja õpetas teda ümber oma peenramaa ringi käima, kaitstes seda niiviisi metsikute šaakalite eest. Šaakalid olevat söönud küla köögi- ja aedviljadest tühjaks ning närisid surnuks ka hundi.

20. sajandi alguses viibis Tsiteli-Tskaros vene "rahuvalvaja-polk". Metsast leiti teadvusetu emailvese ja toodi koos u 3 päeva vanuste ilvesepoegadega inimeste koju. 1 ilvesepoeg suri, teisi toitsid sõdurid, kuni polgu hobusearst ravis ilvese emaka limaskesta põletikku. Neljandal päeval suutis ilves süüa, tal tekkis piim ja talle toodi imetamiseks ta pojad. Nii pojad kui neid toovad inimesed võttis emailves väga lahkelt vastu, kuid protestis kõvasti, kui pojad üritati ööseks ära viia. Seda ei saanud sõdurid teha muidu kui visates haigele ilvesele riide peale. Ilvesepoegi hoiti ahju all soojas, ilves tuli avatud akna kaudu sisse, urises ja kühveldas pojad käpaga enda alla. Hommikuks tassis ta pojad õue oma "haigevoodile".

Paranedes muutus ilves rahutuks ja nuuskis igal pool, otsides oma 3ndat poega. Ta üritas pojad inimeste juurest ära viia, kuid tassinud ühe poja kõrge aia ette, kuulis ta teise poja nuttu ja tuli tagasi (võib-olla ei jaksanud ta aiast koos pojaga üle hüpata). Kuu aja pärast hakkas ilves üksi metsas käima. Siis mängisid sõdurid ilvesepoegadega. Tagasi tulles nuusutas ema oma poegi ja turtsus. Ta suhtus inimestesse rahulikult, nendest eemale hoidudes. Ta sõi liha, piima ja leiba, kuid mitte inimeste nähes, ilvesepojad aga käisid inimestel järel. Oma suurt rõõmu tuttavaid nähes väljendasid ilvesepojad selili veereldes ja nurrudes.

2 kuu vanuselt said pojad emalt kilpkonna ning tegelesid temaga kuni nad 4-kuuselt mängust ära tüdisid. Nad veeretasid kilpkonna, kuni too käpad välja pistis, siis tirisid hammastega kilpkonna esikäppadest neile viga tegemata. Kilpkonn peitis oma käpad ära ja teda hakati taas veeretama.

Emailves elas nädalaid paikselt, siis võis ta kaduda mitmeks päevaks. Pulmade ajal kadus ta päriselt ära. Isane poeg järgnes talle ja tuli tagasi 1,5 kuu pärast. Ta nägi inimesi pisut võõrastavat, kuid kõik endised mängud olid tal hästi meeles. Ta hakkas üha tihedamini metsas käima, kuni jäi metsa elama. Emane ilvesepoeg läks metsa alles järgmise aasta kevadel ja tuli peale pulmi tagasi. Alles aasta pärast sai ta oma esimesed pojad ja elas Tsiteli-Tskaros veel kaua.

Siberi koduilvesed

Ilvesepidajaid on Siberis alati olnud ning Siberi avarustes ei olnud nad kellelegi pinnuks silmas, nagu praegu ülerahvastatud USAs sageli juhtub.

Siin on üks paljudest sarnastest ilvese-elulugudest: metsamees leidis poolpimeda külmast nõrkeva ilvesepoja metsateel loivamas ja viis ta kassile imetama. Kass õpetas ilvesepojale jahinippe, kuid ilvesepoeg püüdis parema meelega liblikaid ja konni, sõi kasuema eest ära tema toiduportsu ja magas kassi pehmel asemel. Kass lubas talle kõike, v.a oma sabaga mängimist, siis lõi ta kasvandikule koonu pihta. Ilvesepojast sai loomaaiailves, kass tuli samuti kaasa ja kasvatas üles loomaaia rebasepoegi, lõvi- ja mägrapoja.

Paljudel kasside poolt üles kasvatatud ilvestel leiti ühiseid jooni: need ilvesed oskasid, kuid ei armastanud ujuda, ulgusid kuu poole, kartsid äikest, sõbrustasid eluaeg neid üles kasvatanud kassi ja muude loomadega, kellega olid nad kutsikapõlves koos olnud, ning tõid oma peremehele vigastamata, elavat saaki.

Üks metsamees leidis surnud ilvese ja näljas ilvesepoja, kes ei tahtnud oma emast lahkuda, hammustas leidjat ja sai nimeks Ljutõi. Metsamehe kodus sõbrunes ta koerakutsikatega, kuid hakkas neile mänguhoos selga hüppama ja nad kartsid teda. Suuremana läks ilves metsa, kus jahtis omaette, kohtus peremehega ja käis temaga koos. Kord päästis mees oma kasvandiku, kui too oli puuoksal turnides libastunud ja kukkus kaheks kiilunud puutüve vahele. Kord oli peremees terve aasta kodunt ära ja ilves läks teda otsima. Loom tuli linna, otsis omaniku üles ja jooksis ta nägu lakkuma. Tegemist oli väikelinnaga ja inimeste loomahirm ei saanud ilvesele saatuslikuks.

Metsamees ei ole alati ilves-lugude positiivne tegelane: üks metsamees leidis ilvesepesa, ehmatas püssilasuga emailvese eemale, võttis kõik 3 pimedat ilvesepoega ja kinkis oma sõpradele. Üks neist, jahimehest kirjanik Pjotr Saulin tunnistas hiljem, et ükski tema paljudest loomadest ei olnud temasse kiindunud nii nagu isailves Murlõška. Ta kasvas üles korteris, kus oli kõuts. Nad mängisid ja kaklesid sageli, olles siiski lahutamatud sõbrad. Jänest ei tahtnud ilves süüa, kuid oskas algusest peale linde püüda.

Ka ilves-lugude ilves ei ole alati eksimatu. Ühes veel tsaariaegses metskonnas toideti ilvest Murri (nimi oli pandud E. T. A. Hoffmanni raamatu järgi). Liha Murrile alati visati ja ta pidi seda lennult püüdma. Uus toitja, teenijast tütarlaps, ei teadnud, et taltsana on kiskja ohtlikum metsas elavast loomast. Kord hammustas ilves toitjat, hüpates ebatäpselt visatud lihatüki järele, sest hammaste inimese käe sisse löömine tundus talle mängu jätkuna.

Uuemad koduilveste lood

Uurijate palvele kirjutada oma kogemustest ilvestega vastasid paljud internetiga varustatud siberlased. Üks mees ostis Sotši turul 50 dollari eest ilvesepoja, sest talle meeldis ilvese "huumorimeel": nagu Kaukaasia turul kombeks, toppis müüja unise loomakese mehele vägisi sülle, sel hetkel avas ilvesepoeg ühe silma, hammustas müüjat hüvastijätuks või tänutäheks sõrmest ning jätkas magamist. Ilvesepoeg osutus emaseks, kellest kujunes omanikule ustav sõber ja valvur, kes kaitses teda eeskätt naistuttavate eest.

Kord lõbutses taigas uusrikaste kamp, märkamata, et puu otsas istus pooleaastane isane ilvesepoeg. Šašlõkisuits pani looma aevastama. Inimeste kisa ehmatas ta põgenema ja selleski loos üritas ilves hüpata üle püüdja pea. Viinajulged inimesed püüdsid ilvese kinni, mässisid ta riietesse, panid talle pähe koera suukorvi ja viisid ta elektrirongiga (sest autoteed puuduvad sealkandis siiani) ühe oma sõbra koju, kus ilvesepoeg puges voodi alla peitu. Öösiti sõi ilves voodi ette pandud liha ja nädala pärast ärgates nägi peremees teda voodi ääres istumas ning inimest uurimas. Lihasööja pidamine oli kallis, kuid ilvesepojale kõlbasid ka lihaga täidetud pelmeenid. Peremeest hakkasid tülitama igasugused asutused ja ilvesepidamine ähvardas talle kallilt maksma minna. Lõpuks viis mees looma tagasi metsa, tema püüdmise kohale, ja lasi ilvese vabaks - aitas vähemalt talve üle elada.

Isegi jahimehest zooloog P. Lesnov väidab, et ilves on huvitav ja looduses vajalik loom, kes oskab olla inimesele tänulik, "muutudes üliarmsaks koduloomaks". Lesnov toonitab, et just kiskjad on võimelised toitjale tasuma suure kiindumuse ning õrnusega, aga nende saakloomad, oma vähem arenenud tunnete sfääri tõttu, seda enamasti ei suuda.

Krasnojarski ilves Diksi

1950ndail hakkas üks Krasnojarskije Stolbõ kaitseala töötaja, Jelena Krutovskaja (1913-1984), oma kodus hätta jäänud metsloomapoegi aitama. Tema tegevust ei tasustatud, kuni tal õnnestus 1961. aastal vormistada oma loomarehabilitatsioonikeskus nn elavnurgaks, kus oli 2 töötajat: tema ise ja ta zooloogist abikaasa James Dulckeit. Esimeseks elavnurga elanikuks oli emane ilvesepoeg Diksi, kellest kirjutas tema perenaine 1966. aastal lasteraamatu. 40 a jooksul asendas elavnurk loomaaeda, sest osa loomi ei peetud võimalikuks tagasi loodusesse saata. Krasnojarski loomaaed, õigemini Floora ja Fauna park "Rojev Rutšei", avati alles sajandivahetusel. 2002. aastal sündisid seal 3 ilvesepoega ning nad anti imetama kassile, kellel oli 4 oma poega.

1961. aastal ostis Krasnojarski linnamuuseum turult 10 rubla eest ilvesepoja, et temast topis teha, kuid kõhnast rahhiidipõdejast loomast ei saanuks ilusat topist. Kui aga muuseumi töötajad olid ilvesepoega mõnd aega toitnud, ei tahtnud nad temast enam topist teha ja pakkusid teda Krutovskajale. Ilves pandi väikese puuri sees hobusel üle selja rippuvasse kotti ja hobusel polnud selle vastu midagi, kuigi ilvesepoeg urises kõvasti iga raputamise ja rahva uudishimutsemise peale.

Ilvesepojale tutvustati vana kõutsi, kelle vastu Diksi kohe suurt huvi tundis, kuid ta osutus kassile liiga ägedaks mängukaaslaseks. Ilves hüppas kõutsile selga ja sakutas teda nii, et perenaine pidi vahele astuma. Siis kammis kõuts ennast, ilvesepoeg aga käis igatsevalt näugudes puuris ringi ja sülitas kassikarvu välja. Siis otsustati ühe tühja maja ja lambakoerast kasuema kasuks. Ilvesepoeg kargas talle käppadega ümber kaela, lakkus koera ja nurrus. Perenaine oli valmis uskuma, et Diksi pidas koera oma kadunud emaks. Koer Dagni asus kasulast pesema, kuigi tõmmanud keelega üle ilvesepoja selga, ehmus ta hetkeks tagasi - väikese looma karvu ei olnud keegi vähemalt kaks kuud kamminud. Diksi oli ikka veel kodukassi suurune, karv määrdunud-roosakas, turris ja ilma läiketa, alumine lõug veidi ripakil. Ilvesepoja silmad jooksid vett ja põsed oli toidujääkidest määrdunud. Siiski asus koer kohusetundlikult tööle, Diksi aga kissitas nurrudes silmi ja ta saba lõi vastu põrandat takti.

2 nädala pärast lubati nad kahekesi õue mängima, Diksi hüppas metskitsetallele selga ja nikastas oma õla, kuid ta ei lasknud inimestel ennast aidata. Mõne aja pärast sai käpp ise korda, kuid Diksil kippus pea küljele rippu ja ilvesepoeg jooksis rohkem külg ees - need olid muuseumi pimedas tagaruumis elamise ja supidieedi tagajärjed. Diksit hakati toitma lihaga ja iga päev jalutati temaga metsas. Kui kaelarihm tõmbus pingule, ründas Diksi perenaist, ilma rihmata aga jooksis talle heameelega järele. Võõraid nähes peitus Diksi puutüve taha. Ta ei lubanud ennast ikka veel puudutada, v.a siis, kui ta koeraga mängis. Kui perenaine lähenes talle koera äraolekul, taganes Diksi nurka. Urisedes haaras ta lihatüki ja tassis selle eemale. Veel paari nädala pärast hakkas ta oma pererahvast proovile panema: tassis liha toa keskele, rabas küüntega möödaminejaid ja vaatas neile silma - kas kardad? Kord karistas koer teda sellise käitumise eest ja sellest ajast saadik vaatas Diksi koera poole, kui tal tekkis soov pererahvale uriseda.

Diksi koduilvesepõli

Krutovskajat hoiatati, et ilvest taltsutada on võimatu. Kuni Diksit puuris ja koera seltsis elavnurga ruumides hoiti, oli ta inimeste suhtes umbusklik. Alles novembris otsustas Krutovskaja ilvesepoja oma koju tuua. Kogu aeg inimesi jälgides, ei võõrastanud Diksi neid enam ning hirmu ja vaenulikkuse asemele tulid uudishimu ja mängulust, kuigi 5-kuuselt oli ta kõikide teooriate kohaselt taltsutamiseks lootusetult vana. Varsti lubas ta ennast paitada, kui koera majas ei olnud. Diksi tegi näo, nagu ei paneks ta inimest tähele, siis jooksis ta perenaise taha, haaras käppadega vööst või õlgadest kinni ja näksas teda õrnalt, kutsudes perenaist endale järele jooksma. Dagnile hüppas ilvesepoeg kivi või kapi tagant selga, nurrudes õrnalt - ära ehmu, see olen mina - ja siis mängiti võitlust.

Kõrvatutid kasvasid Diksile alles novembris, kuid talvekasukat veel ei tulnud, ja ilvesepoeg ei tahtnud enam metsas käia, vaid jooksis tagasi sooja tuppa. Vale toitumine noores eas tingis kasvupeetuse, ja Diksi ei saanud eriti suureks, küll aga tugevaks. Peremees jäädvustas filmile pooleaastase Diksi mängu elavnurga taltsa marali, ta sõbraga. Ilvesepoeg mängis varitsemist ja ründamist, niipea aga, kui maral andis kõrvaliigutusega märku, et aitab juba, pööras Diksi ümber ja läks eemale sellise ilmega, nagu ta ei huvitunudki maralist.

Lagedal maal oskas Diksi liikuda nii, et teda ei märgataks: kühveldas enda ette lumevalli ja liikus koos sellega. Kui suusatajad talle lähenesid, kaevas Diksi kiiresti enda ümber lund ja lömitas maha, kuni inimesed olid temast möödunud.

Majas elades oli Diksi saepurukastiga nõus, kui seda vahetati piisavalt tihti. Novembrist aprillini tegi Diksi majas ainult 2 pahandust: katki läks lillepott ja hävis Remarque'i raamat - just selle raamatu valis Diksi teiste seast välja ning rebis seda sihikindlalt tükkideks. Diksile meeldis lakkuda puhtaks konservpurke, eriti sairat, mida hea käitumise puhul talle teha lubati. Talve lõpuks oli ta niivõrd taltsas, et perenaine tõi ta süles lävele ja näitas teda turistidele.

Keelule allus Diksi küll, kuid mitte hea meelega. Teades, mida teha ei tohi, tegi ta igal võimalusel, mida tahtis. Näiteks ei lubatud tal seista linnupuuri juures ja linde vaadata - säärase keelu põhjust on kaslasele võimatu selgeks teha, kergem on takistada puuri avanemist ja ümberminekut ning lubada kiskjal vangielus põnevust tunda.

Esimesele keelule vastas Diksi "auu", mis kõlas nagu "ära sega, ma tahan". Siis löödi rihmaga vastu maad, Diksi kargas eemale, heitis selili, kissitas ja nurrus: "mina ei teinud minagi, olen pai". Teist rihma plaksatust saatis madalahäälne urin, milles oli solvumus ja pahameel. Perenaine ei keelanud kõike, mida ta oleks keelata tahtnud, sest nägi, et see rikkus tema suhteid ilvesega.

Väljahingamisel tehtav öökulli-taoline uu-häälitsus, kui ilves tõmbab pea järsku ülespoole, on rõõmu, harvemini meeleheite väljendus, kuid perenaine seostas seda vaid lihaga. Kord tegi Diksi seda häält, nähes külla tulnud poissi, kellega ta mängida tahtis. Diksi hiilis poisi taga, teades, et poiss teda nägi, kuid perenaine hoiatas teda järsult. Perenaine sai aru, et loom pidas inimlast "lihaks" ja sõimas ilvese läbi. Diksi taganes perenaise voodisse ja kissitas solvunult.

Kuigi Krutovskaja tegevus loomarehabilitatsiooni alal oli oma ajast ees, oli temagi teadvus risustatud tolle aja dogmadest loomade kohta, ja isegi elanud ilvesega, ei suutnud elavnurga perenaine näha Diksit sellisena, nagu ta oli. Isegi viimasest Krutovskaja eluaegsest "Diksi" väljaandest 1984. aastal ei ole välja jäetud ilvesehirmu õhutavad read, nagu see, et ilvesepuu alt mööduv inimene ei aimagi, et ta on mõne sentimeetri kaugusel surmast. Ka 1980ndate lõpus ilvest kodus pidanud Rein Marani mõned väited ilvese olemuse kohta ajasid, tõlgituna järgmise põlvkonna ilvesekasvatajatele USAs ja Venemaal, nad lihtsalt masendusse.

Aprillis sai Diksi endale oma puuri ja siis oli perenaine vaid sõber, kelle külaskäigud ilvest rõõmustasid, mitte enam solvaja-keelaja.

Diksi puurielu

Et Diksi ei tunneks ennast tõrjutuna, pandi ta puuri koos ta uue sõbra, isase kolli Kajga ja nad mängisid päevad läbi. Ilves hüppas koerale kuudi katuselt kaela, nad veerlesid urisedes ja võõrad oleksid arvanud, et tüli on lahti. Koer läks hasarti ja pures ilvest küll vahel valusalt, kuid Diksi küüned olid alati tupes. Õhtuks viidi koer ära õue valvama. Kaj ja Dagni tulid heameelega Diksi puuri, kuid hiljem jäid nad Diksi suhtes külmaks. Diksi nurrus Dagnit nähes ja hõõrus nurrudes pead vastu võret, kutsudes Kajd endaga mängima, kuid Kaj pühendus oma valvuritööle ja Dagni uutele kasvandikele.

2-kuune emane hundipoeg Vulka oli nõrk ja vajas kasuema, ometi kartsid elavnurga töötajad, kas Diksi püüd ennast hundipoja poole võrest läbi hõõruda ei olnud kiskjainstinkt. Alles kuu aja pärast riskis perenaine nad kokku lubada. Ilves lakkus hundipoega ja näis õnnelikum kui iial varem. Ta püüdis kasvandiku kinni, kui too oma püsimatuse tõttu Diksi laia käpa alt põgenema kippus, ja lakkus teda edasi. Hiljem sõi hunt ära kasuema toidu ja tegi kõiksuguseid "sigadusi", kuid ilves kannatas vaikselt, imetledes oma suureks kasvanud kasulast.

Inimesed piirasid Diksi vabadust siiski ükshaaval, nimelt jätkusid metsajalutuskäigud ilma rihmata. 1963. a märtsis läks Diksi jalutuskäigu ajal metsa ja üritas iseseisvalt jahtida, kuid ei saanud kätte kedagi peale elavnurgast põgenenud rebasepoja. James ja Dagni käisid Diksit vaatamas - ta mängis koeraga, kuid koju ei tulnud. Perenaine läks järgmisel päeval ise metsa ja kuulis Diksi igatsevat hüüdu ehk kutsuvat näugumist. Siis kuulis ta tuttavaid samme ja Diksi hüppas otse perenaise ette ning hakkas nurruma. Alles hilja õhtul soostus Diksi koju tulema ja 1964. a märtsis jooksis ta jälle ära. On üldiselt loomulik, et inimeste kodudes asendustoidu peal üles kasvatatud emailvesed viljatuks jäävad või saavad elu jooksul ainsa üllatuspesakonna. Lasteraamatust jäi välja, miks Diksi kippus metsa just märtsis ja miks 1966. a märtsis äratas elavnurga majakeses ööbinud inimesed otse katusel hüüdnud isane ilves.

Diksi raske tööpõli

Diksi istus kuudi katusel ja allus, kuigi mitte innukalt, perenaise käsule tulla võre juurde. Siis ütles perenaine: nurru kõvemini, et teised ka kuuleksid. Perenaine tuli puuri, paitas ja sügas Diksit kõrva tagant, kandis teda kätel või tõstis tagakäppadele ning Diksi teadis, et see oli töö. Ta pidi näitama publikule oma hambaid ja küüsi, et need alles olid, muidu publik ei uskunud. Küsiti, miks ilves ei kriimusta ega hammusta ning perenaine ütles alati: "Sest ta on loom! Loomad ei hammusta kunagi oma sõpru." Kui Diksi nautis perenaise kallistusi, tohtisid teisedki teda läbi võre paitada.

Teiste nähes polnud Diksi nii õrn ja rõõmus, nagu õhtul, kui perenaine tuli veelkord puuri ja nad said olla kahekesi ning palli mängida. Iseloomu muutumine, mil kasvatajad peaksid olema ilvese suhtes ettevaatlikumad kui muidu, toimub emailvestel u 2-aastaselt, kuid see läks märkamatult mööda ja ainus "pahandus" juhtus Diksiga 1964. a sügisel.

Diksi oli erakordselt suurest (üle 300 inimese) turistide rühmast ärritatud, lisaks olid puuri roninud reporterid, kes tüütasid perenaist nõudmistega: tõstke nüüd ilvese pead kõrgemale, võtke ta sülle, teeme pildi koos ilvese ja koeraga. Samas tuli Krutovskajal vastata publiku küsimustele. Kaj hakkas jonnima, perenaine tegeles temaga ja kaotas kontrolli ilvese üle. Teatud kumeda urina puhul ei sundinud perenaine ilvest enam "töötama", kuid seekord ei teinud ta urinast välja ja ilves lõi perenaisele käpaga. Küüned olid sees, kuid üks küüs kriimustas kõrvalesta. Selle peale Diksi ehmus ning tardus, siis urises ta ähvardavalt, jooksis nurka ja oli vait, oodates, kas karistus järgneb. Perenaine saatis kõik puurist välja, pühkis veritsevat kõrva ja tuli ilvese juurde, sest leppimata ei tahtnud ta ära minna. Ta lasi ilvesel oma kätt lakkuda, ja ka järgmisel päeval käitus ta nii, nagu poleks midagi juhtunud, ning Diksi oli temaga eriti õrn.

1965. a märtsis ei võetud Diksit enam metsajalutuskäikudele. See solvas teda, eriti sellepärast, et koolivaheajal oli eriti tüütu puuris istuda ning lärmi ja laste rumalat käitumist taluda. Diksi ei sallinud külastajaid, sest nad lõid toigastega vastu võret, viskasid kive, näitasid sõrmega ja naersid. Kaasaskantavaid raadioid Diksi lausa kartis. J. Krutovskaja loomajuttudest ja hilisematest märkmetest joonistub välja värvikas loomavõõra ja nõmeda siberi loomaaiakülastaja portree.

"Suur kass, sarved peas, saba pole ollagi"

See kõlab nagu mõistatus, tegelikult on need ehmunud vene külaeitede suust mitmes regioonis üles kirjutatud sõnad. Ilvest ei tuntud kuni 1970ndail televisiooni massiliseks infovahendiks saamiseni. Isegi nendel aladel, kus ilvest on aktiivselt kütitud, ei teadnud suur osa elanikkonnast, kuidas see loom välja näeb, ega tea vahel praegugi.

Kuigi siberi ilves ei ole Siberi loomaaedades haruldus, jääb loomaaedu arvestades suuri asulatevahelisi vahemaid liiga väheks. On küllalt elanikke, kes pole kordagi loomaaias käinud ja ega igas Siberi loomaaias ei olegi ilvest. Kuigi ta paljuneb puuris hästi, osutub siin iga ilvesepoja sünd regiooni tähelepanu väärivaks sündmuseks, millest kirjutatakse ajalehtedes. 2003. aastal Tšita loomaaias sündinud siberi ilves osutus ainsaks eksponeeritavaks ilvesepojaks Eestist ligi 10 korda suuremal alal.

Venemaal oli loomaaedu vaid suurimates linnades, 1 loomaaed 1,5 miljoni km² peale. Isegi maailma loomaaiavaesemates riikides nagu Kanada ja Austraalia on loomaaedu iga 160-180 tuhande km² peale. Kõige tihedamalt on loomaaedu Saksamaal ja Šveitsis - 1 loomaaed 1600 ja 1700 km² kohta. Peale nende suurte, registreeritud ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud loomaaedade on olemas veel palju väiksemaid, kohaliku tähtsusega eraloomaaedu (Venemaal selline traditsioon puudub). Venemaa Euroopa-osa on loomaaedade poolest palju rikkam kui suur Siberi ala. Viimastel aastatel on Siberi loomaaedade hulk suurenenud siiski 14ni (1 loomaaed 710 tuhande km² peale).

Tomski lähistel on varem sõjaväelaste poolt salastatud ja turistidele keelatud linn Seversk. Linna nime ei tohtinud kaartidele kanda, kuid seal oli oma loomaaed, mil läheb Vene loomaaedade vaesumise ajal hästi ning seda tuntakse isegi USAs. 2002. a märtsis saadeti Severskist Ukrainasse, Nikolajevi loomaaeda 2 siberi ilvest. Rahvusvahelisel tasemel kujunes paberite ajamine uskumatult keeruliseks ja appi tuli kohalik, põhimõttel "kaup uksest ukseni" töötav firma, mis osutus pädevaks transportimaks keda ja kuhu iganes.

Seisuga 2001. a elasid Kiievi loomaaias euroopa ilveste paar (Felis lynx lynx) ja 1 emane jakuudi ehk ida-siberi ilves (Felis lynx wrangeli).

Kõige lähemal saame siberi ilvest näha Kaliningradis. 2001. a jaanuaris kolisid ilvesed Bell ja Darvi oma 2-toalisesse uude "korterisse" ja loomaaednikud lootsid, et tuleb pisipere. 2003. a jaanuaris otsustasid loomaaia pereplaneerijad, et ilveseid ei ole enam kuhugi panna, sellegipoolest sündisid ilvestele jälle pojad.

1983. aastal oli Kasahstani loomaaedades 5 turkestani ilvest, kes puuris ei paljunenud, kuigi euroopa ilvesed paljunesid hästi. 2002. a suvel sündisid Karaganda loomaaias siberi ilves Maltšiku ja turkestani ilves Lapuška pojad. Ilvesepaar oli elanud koos 4 a ja neist arvati, et eri alamliigist loomad poegi ei saa. Lugu oli nii: 1998. aastal saadeti Novosibirskist Karagandasse 2 ilvest, mõlemad osutusid isasteks. (Novosibirski loomaaed on üldse üks Siberi imelikemaid: kord kirjutati lehes, et seal 8 a elanud kanada ilveste paar sai 2002. a juulis oma esimesed pojad, keda toitis kodukass kuni 3-kuuseks saamiseni, kuid pildil olid kohalikud siberi ilvesed, veel paigutati loomaaia koduleheküljele euraasia ilvese pildi alla punailvese silt.) Karaganda loomaaednikel ei jäänud muud üle kui vahetada üks isane teise loomaaiaga loodusest üles korjatud Lapuška vastu. (See on sõnamängul "käpp" ja "armsake" põhinev hüüdnimi. Ilvese "passinimi" on Tina ja tal puudub 1 käpp lõksu sattumise pärast.)

Lapuška hoolitses poegade eest oma kuudis ning söömas käis ainult öösiti. Talitajad arvasid sellest, et emane ei tahtnud reeta inimestele, et tal pojad on, tegelikult ei jäänud emailvesel söömiseks lihtsalt aega. Isane Maltšik on oma sõbrannaga alati õrn olnud ja pakkunud talle parimaid palasid, kuid nüüd pandi ta naaberpuuri, uskudes, et kõik isased kaslased tapavad poegi. Mujal loomaaedades on lapsehoidjateks meeleldi olnud poegade isad ja vanemad õed-vennad.

Nii erinevad Kaukaasia loomaasutused

Oleme harjunud arvama, et loomadega töötavad inimesed loomi jäägitult armastavad. Meilgi on loomasõltlasi, kes oma tööst iial ei loobuks. USA loomaasutustes on tavaline ilma palgata vabatahtliku kaastöötaja amet ja kohati peab inimene selle "au" eest isegi maksma. Postnõukogude liiduvabariikides tundub see paljudele naeruväärne ja nii mõnedki loomaaednikud ajavad taga eeskätt omakasu.

Bakuu loomaaias käib loomaäri. Loomakaitse, roheliste ega pressi vilgas tegevus ei aita - direktoril on nii mõjukad sidemed. 2002. aastal oli kadunud 14 suurt imetajat, kelle saatust ei tea isegi nende hooldajad. Loomadel pole passe, inspektorid pole leidnud ühtegi surmapõhjust sisaldavat dokumenti. Loomaaia peale on 1 bioloog, temagi koeraarst. Tegelikult on 2 bioloogi," vaidleb libekeelne direktor, "ja ega meil keegi loomadele liiga tee, tulge ja vaadake!" Süüdistused lükkab ta edasi: tõestage paberitega!

23 a tagasi loodi Krasnodaris, kus oma loomaaeda polnud, kohaliku teadusliku uurimise instituudi juures nn zookollektsioon "Rõss", mis sisaldab praeguseks üle 30 looma- ja linnuliigi. Ilvesed on selle aja jooksul toonud instituudi ruumides ilmale 16 poega, kes jagati loomaaedadesse. 2001. aastal toodi Kubani ülemjooksult kaukaasia ilvesepoeg, kes oli väga haige herilase nõelamise pärast. Temast kasvas ilves Katjuša, kes käib instituudi territooriumil teda ravinud veterinaari kõrval nagu koer.

Afganistani sõjas oli venelastel ilvese-nimeline salk, nüüd on Venemaal relvastatud eriüksus "Rõss", mis võitleb küll kuritegevusega, küll vaigistab demonstrante. Eriüksuse võitlejatel on näol mustad maskid ja ilvese pildiga embleem. On olemas ilvesenimelised jahipüss ja leegiheitja. Kaug-Idas on miilitsa sõprade klubi "Ilves". Tšetšeeni sõjast on võtnud osa ilvesetopis, mis päästeti põlevast muuseumist ja kinnitati tanki katusele.

Seevastu Novotšerkasski vene sõjaväeosas on oma loomaaed: hundid, karud, paabulinnud ja paljud muud sõja jalust päästetud loomad - ka ilves, kes magab päeval puu otsas oma majakeses ja aitab öösel territooriumi valvata. Venemaal imestatakse, et sellest sõjaväeosast ei ole keegi kordagi põgenenud. Psühholoogid ja arstid on Novotšerkasski kogemust uurinud ja soovitanud korraldada sõduritele kohustuslikud loomaaedade külastused ning võimaldada sõjast tulnutele lähedasi kontakte loomadega. Leiti, et sõprus metsloomadega soodustab psüühika eriti kiiret taastumist kriitilisi olukordi läbinud inimestel.

Loomaaedade salarelv

Eraloomaaedu ja -parke on maailmas palju rohkem, kui väidab statistika, kuid ametlikult on Šveitsis ja Kanadas 1 loomi eksponeeriv asutus 400 000 inimese peale, Saksamaal aga 300 000-le inimesele. 3ndal kohal on Prantsusmaa, Rootsi ja Austraalia (1 loomaasutus 600 000-le) ning 4ndal Tšehhi (750 000 elanikule). Kuigi nii Šveits kui Saksamaa kubisevad vabatahtlikest loomatapjatest, on just nendes maades aru saadud looduse vajalikkusest ja hakatud hävitatud loomi nende loomulikku keskkonda tagasi tooma, teised maad viibivad veel loomade hävitamise staadiumis. Looduse väärtustamisega käib kaasas loomade rahvale lähemale toomine, milleks ongi loodud loomaaiad. Kes muu, kui mitte loomad, saaksid tuua inimesi sisemise harmoonia juurde ning aidata neil vaimselt vastu seista ühiskonnas levinud paranoilisele hirmule ründamise ees. (See torkab silma enamikus USA filmides ja seda tunnistab ka ülinärviliste ketikoerte rohkus meie maal.)

Inimese teadmatuse või ettevaatamatuse korral võivad metsloomad olla ohtlikud, kuid nad pole kurjad. Kui inimene õpib nägema hirmuäratava väliskesta taga metslooma sisemist rahu ja õrna olemust ning mõistab looma käitumise loogikat, leiab ta tasakaalu ka iseendas. Kus loomaaedu on vähe, seal lasevad inimesed ennast kergemini mõjutada väärarvamuste poolt ja nende inimeste suhtumist loodusesse suunatakse sinna, kuhu võimulolijatel parajasti vaja. Nii saab rahva toetuse loomade ametlik hävitamine, küttimine ja salaküttimine.

Norras on 1 loomaaed miljoni inimese kohta ja kogu Euroopa ei suuda Norrale selgeks teha, et nende ilvesed on hävimisohus. Soomes on 1 loomaaed 2, Poolas 3 ja Leedus 4 miljonile inimesele, Ukrainas 6, Venemaal 8 miljoni ja Hiinas 10 miljoni inimese kohta. Mida vähem on riigis loomaaedu, seda rohkem jahitakse selles riigis loomi, ja kui jutt on väikese pindalaga riigist, siis on tundlikumad loomaliigid seal juba valdavalt hävitatud.