Elistvere loomade elulood 1997–2009

Riina-Ritsikas – sünd. 2009 looduses, leitud väidetavasti 16.4.2009 kellegi Riina Ritsika poolt.

Poiska – seegi kult kuulub Elistvere metssigade hulka, sest "Nädaline" (20.4.2007) väidab, et see heledakarvaline loom on sündinud Elistveres ja toodud sealt Pirgu metsseafarmi.

Poisike – sünd. 2008 Elistveres,
ja RMK.ee (aprill 2009) andmetel on pargis alles järgmised metssead: Peeter, Possa (olgu Teine või Kolmas vms), Poisike ja Gert. Kõik need (jt) metssead on korduvalt aedikust plehku pannud ja tagasi tulnud, või mõni ehk ei tulnudki, igatahes 2009. a-l sai valmis uus parem aedik.

4 põrsast – sünd. 18.4.2009 Elistveres.

Riina-Ritsikas – sünd. 2009 looduses, leitud väidetavasti 16.4.2009 kellegi Riina Ritsika poolt, ühendati pargipõrsaste pesakonnaga.

*

Põdrad

Poku – isane põder Ida-Virumaalt, sünd. 1998, esimest korda mainitud lehes 19.6.1998, mil ta oli aedikus koos 2 vennaga, seisuga 16.9.1998 aga ainus ellujäänu (kuigi puudub selgitus, kuhu kadusid eelmises artiklis mainitud põdravasikad). Noorena põdes Poku läbi kopsupõletiku ja vähemalt ühe korraliku toidumürgituse. Aprillis 1999 murdsid põdraaedikusse sisse metsikud põdrad (emane poegadega), sest aedikud ehitati nende põlisele rännuteele ja just sel päeval sõitsid kõik tollased pargi töötajad Tallinna Peetri ja Possa järele. See võis olla ainus kord, kui Poku nägi emast liigikaaslast, sest pärast seda pole enam ühtegi põtra loomapargi lähedusse juhtunud.

Nagu teisedki pargipõdrad, oli Poku inimsõbralik, kaitses korduvalt oma lemmiktalitajat soku kallaletungide eest (teisele talitajale olevat ta aga jalaga löönud) ja õrnutses veterinaariga, kuigi too pidi põtru paar korda aastas uinutipüssist laskma, et töölised saaksid parandada kas tormi või jooksuaja tõttu lõhutud aedikut. Vähemalt novembris 2001 ning mais ja septembris 2003 pälvisid ajakirjanduse tähelepanu Poku aedikust välja saamise ja tagasi meelitamise lood. Rahustite vastu, mida põtradele seoses jooksuajaga süstiti, muutusid loomad immuunseks, siis eraldati osa pargist ohutuslintidega ja üritati põtru mitte häirida. Nii palju kordi elus ei tohi loomadele narkoosi ega rahusteid anda, siit on ka lühike eluiga. Poku suri mai alguses 2006.

Joku – isane põder Ida-Virumaalt, sünd. 1999. Oli ta toodud parki koos vennaga või üksi, igatahes esines tema nimega lehtedes segadusi: nii BNS uudised 7.11.2001 kui "Vooremaa" 6.11.2001 väitsid, et torm päästis vabadusse 2-aastase Poku ja 3-aastase Moku, samas kirjutasid nii 28.07.2001 "Sõnumileht" kui 19.03.2002 "Postimees" Pokust ja Jokust. Ka 2002. a oktoobris nimetati Poku sõpra Mokuks, aga alates maist 2003 juba alati Jokuks (kuigi ühel pargi stendil seisab "Joko" – ilus jaapani tütarlapse nimi).

Mitmel korral väljus Joku tormi ajal koos Pokuga aedikust ning lasi ennast kergesti tagasi meelitada, Poku aga näiteks järgmisel päeval. 2004. a sügisel sattus Joku armuvalus Pokule ette, tagajärjeks sabapiirkonna haav, mille paranemine võttis üle poole aasta. "Õpetajate Leht" (4.2.2005) kordab perenaise sõnu, et Poku virutas Jokule kadedusest teda toitnud külastajate pärast, aga omakeskis räägiti, et see oli oma töötaja viga, kes põtru ära ehmatas. Hea, et sedapuhku ei võtnud pargijuhatus "oma inimese mõistuse kasutusele" ("Maaleht" 2.6.2005) ega käskinud põtra enneaegu halastussurma saata, sest maist 2006 oli terveks saanud Joku pargi ainuke põder.

16.7.2007 "Tartu Postimees" pani heauskselt kirja: ""Üks põder suri möödunud aastal, teine on kümme aastat vana," rääkis Sarv ja lisas, et kahjuks erinevalt vabas looduses ringi lippavatest põtradest loomapargi põdrad väga eakaks ei elagi." 2007–1999=10? Tühjaks söödud aedikus ja valesti toidetud põdrad kuigi kaua ei ela, kuid teha enda kaitseks suvalisi üldistusi, uurimata sadade Euroopa põtradega loomaparkide kogemust – pole aus.
""Seni tegi see meid murelikuks, ent hiljutine külaskäik Lätis asuvasse loomaparki muutis meid mõnevõrra rahulikumaks – seal on põdrad elanud ainult viieaastaseks," märkis loomapargi perenaine." 2006.-2007. aastatel väitis ta, et tolles Läti pargis pole põtru üldse, nii olla ütelnud giid (samuti selgitasin välja, kes/miks selline võhik oli), tegelikult kasvas siis Līgatne pargis lutipudelipõtradest üles ilus paar (sünd. 2004 ja 2005 ehk 2009. a seisuga 5- ja 4-aastased põdrad), kes sai 2007. a mais ja 2008. a (NB!) septembris hakkama järelkasvuga. Ja mida Lätis tõesti juba ei kohta, on rääkimisviis: kui endal juhtub midagi halvasti, tuleb mainida, et naabril olla veel halvemini, ükskõik, on see tõsi või mitte.

23.2.2008 "Vooremaa" vastab lõpuks me tutvuskonnas juba küllalt ammu arutusele sattunud küsimusele "Kuhu on jälle 1 põder kadunud?" "Lisaks vanadusele" oli vaevu keskealisel Jokul "ka sisemine häda – pankrease kasvaja". Ehk oleks aeg lõpuks aru saada, et asjad käivad nii, nagu need käivad, ja eneseõigustust/süüdlasi pole alati vaja otsida. Nagu uraanikaevurid võivad surra "vanadusse" keskealiselt, nii on sageli ka loomaaiapõtradega. Kui looma toitmist paremini korraldada ei saa, tuleb lihtsalt julgeda tõele näkku vaadata ja otse välja öelda: selle nimel, et lapsed õpiksid tegema vahet lehmal ja põdral, tuleb mõni põder teadlikult ohvriks tuua. Sest see põder oleks Elistvere asemel Nigulasse sattununa metsa tagasi läinud ja ehk elanud täispikka elu. (Sõbrapäeval 2009 rääkis perenaine külastajatele "loo imepisikesest põdravasikast, kes parki tooduna vaid viis päeva elas, sest jäi emapiimata" – temagi oleks Nigulas ellu jäänud, ja Līgatnes kohe ilmtingimata.)

Borja (Nunnu) – isane põder, sünd. 2001, sattus loomaparki mais põlvepikkuse loomalapsena ja suri kopsupõletikku 2002. a jaanuaris. Ta oli väidetavasti juba kuues ühe Ida-Virumaa keskkonnainspektsiooni vaneminspektori poolt Elistverre toimetatud põder, mis näitab, et kõiki pargipõtru ei vaevunud pealiskaudsed reportrid mainida.

Madis – isane põder, sünd. 2004, toodi mais koerte poolt puretuna Põltsamaa kandist, juuniks haavad paranesid, kuid külmade ilmadega tuli mingi haigus tagasi. Madise magama panemist kaaluti juba sügisel ja teoks sai see mais 2005. Pärast seda näidati Madist veel mitu korda televiisoris, põdra tegelik saatus jäi publiku eest varjatuks.

Samamoodi ei poeta 16.5.2006 leht poolt sõnagi ka just lahkunud Poku kohta, ju siis polnud see rahva lemmik pargi juhtkonna arvates tänusõnagi väärt, hoopis on kirjas nii: "Täna läheb aga loomapargi rahvas Põlvamaale "põdrajahile". Nimelt on seal saadaval üks põdravasikas. Millises seisus loom on ja kas ta Elistverre sobib, selgub peagi." Ju siis ei sobinud.

Tõnu – põdravasikas, toodi ema poolt hüljatuna parki 12.5.2007.

*

Rebased

Poiss ja Plika (teiste sõnul Tüdruk) on 1997. a novembris Tallinna loomaaiast saadetud rebased. Väga tark ja mitte üldse tigeda loomuga Poiss rebis siiski kord Tüdruku selja nii lõhki, et tollane perenaine Kersti pidi emarebast kastis hoidma ja ta haavu määrima. Hiljem sai Tüdruk nagu käima peale, kuid tiinus ei leidnud kinnitust ning emane suri üsna imelikul kombel. Seejärel viidi Poiss kokku rebasepoiss Rolliga (kes sai endale nime karupoja kaaslasest koera järgi – mis küll koera saatuseks sai, ei selgunud samuti). Noorena oli Poiss mitmel korral puurist välja lipsanud ja ise tagasi tulnud.

2001. aasta sügisel saadeti kellegi Tapa noormehe poolt kevadel metsast koju toodud rebasekutsikas pärast omanikule trahvi määramist Elistverre. Ka oli kunagi keskkonnakaitsemeeste vahel jutuks, et keegi rebasepoeg olla sealt ühte jahifarmi saadetud.

Liisa elas kellegi naisterahva kodus Tamsalus. Pargis pääses ta puurist välja, murdis maha 5 pargifaasanit ja lasti pargi lähedal talus maha marutaudi kartuses enne 28.3.2002.
Seisuga 28.3.2002 oli pargis 2 rebast.

Ruudi – isane rebane, toodud 2002. a kevadel 1-kuuse kutsikana Võhmast. Kuigi "Tartu Postimees" kirjutas 4.8.2003, et Ruudi põgenes puurist mai lõpus tormi tõttu, väitis "Vooremaa", et hoopis toitmise ajal. Ta kolas terve suve metsaäärel ning jälitas naljaviluks inimesi, sügise saabudes meelitas talitaja ta puuri tagasi.
Huvitav on jälgida, kuidas perenaise info Ruudi puurist lahkumise kohta vajaduse järgi varieerub. 29.5.2003 "Vooremaa" pani tema sõnadelt loo kirja nii:
"Enne Vooremaad olid kohale jõudnud Laiuse metskonna saemehed, kes kõigepealt asusid tegelema rohkem kui kahesaja aastase tamme haruga, mis tormis murdudes rebaseaeda kukkunud oli. Üks noor rebane oli oksi mööda juba öösel plehku pannud, nüüd tuli kiirustada, et ülejäänud kolm reinuvaderit sama teed ei läheks.
"Mis plehku pannud rebasesse puutub, siis tema asemele võidakse meile iga kell mõni uus "leidlaps" tuua, aga tegelikult pole küsimus mitte selles, kas meil on siin kolm või neli rebast, vaid selles, et me tunneme end siin kasvanud looma eest vastutavatena: ta ei oska ju paljusid vabas looduses ette tulevaid ohte karta ning toitugi on ta harjunud inimeste käest saama," ütles Asta Sarv."
Aga 7.10.2003 kirjutas "Vooremaa" järjekordsest nn pargisõprade kogunemisest, kus kõik olid ilmselt omad ja polnud vaja head nägu teha: "Asta Sarv rääkis põnevast juhtumisest noore rebase Ruudiga: "Ühel suvepäeval söögi ajal jooksis Ruudi puurist välja ja metsa poole. Mõtlesime, et meil on isegi kolm rebast, pealegi on selle looma kodu metsas, las ta siis läheb.""
Nii see läks ka järgmisel korral: 2004. a kevadel avas keegi rebasepuuri (võtmed olid ainult pargiperenaise käes) ja Ruudi läks metsa, kus nägime teda viimati 27.11.2005.

Julge Ruudi aravõitu vend Rolli, sünd. 2002, saadeti 2006. a sügisel rebasepuuride ülerahvastatuse tõttu väljaõpetamata vabadusse. 19.9.2007 "Vooremaa": "Küsimusele, kas rebaseid palju ei saa, vastas loomapargi perenaine Asta Sarv: "Seda hirmu siiski pole, sest lubasime mõnel metsikumal metsa tagasi minna. Ruudi, kes meil mitu korda tagasi tuli ja kõva elumeest mängis, on nüüd lõplikult läinud. Hiljuti saatsime metsa ka Rolli, aga tema käib meid ikka õhtuti vaatamas ja ilmselt ka endiste naabrite söögikausist matti võtmas. Karu juurde saab ta kindlasti aia alt sisse ja küllap mujalegi."" Viimati nägin Rollit 30.10.2006 keset piisoniaedikut kõva häälega halamas. Kuuldavasti meeldisid Rollile külmavõetud õunad, neid ta karuaedikust rööviski ja neid õunajäänuseid oli varemetetagune võsa täis.

2002. a kevadel olevat koos Ruudi ja Rolliga toodud kolmas rebasekutsikas kraapinud ennast vabadusse veel enne, kui rebasepojad oma väikesest puurist suurte rebaste puuri said.

Diki leiti 2003. aastal 3–4 päeva vanuses, tema ellujäämine ja üleskasvatamine läbi mitme haiguse nõudis tollastelt pargi kaastöötajatelt Moonika ja Villem Robilt palju vaeva. 2-kuusena toodi ta parki tagasi, kus ta Robisid taga igatsedes 2 päeva kisas. Pargi juhtkond käskis rebasekutsika kasvatajatel loom magama panna, sest ta "ei sobinud loomaparki". Selle asemel viisid Robid Diki Nigulasse, kus aastaga kasvatati taltsast rebasest inimkartlik ja looduses hästi hakkama saanud loom.

Rex – emane rebane, sünd. 2004, hoiti 1 aasta Olustveres talus lemmikloomana, toodi Elistverre suvel 2005. Vaevalt jõudis Rex pargile meedias kõva reklaami teha oma puuriseinast oravakombel üles ronimisega, kui "põgenes" 2006. a lõpuks metsa. Räägitakse, et ta põgenes isegi mitu korda ja ta suudeti ikka tagasi meelitada. Tabivere valla "Sõnumileht" (veebruar 2007): "Kui rebasteaia kõrval vanu mõisaaegseid varemeid võsast puhastama hakati, hakkas saagide vingumine reinuvaderitele kõrvade ja närvide peale. Nii koliti enamik neist teise kohta, põhjapõtrade lähedusse. Vana kohaga on endiselt rahul vaid Poiss, kellel üsna ükskõik, madistatagu saagide-kirvestega või kõmmutatagu kasvõi kahurist. Kolimine oli aga liig mis liig Rexile, kes otsustas põgeneda. Ja kuigi kutsikast saati inimeste hoole all olnud loomal on vabaduses ilmselgelt ellujäämisraskusi, otsustas Rex metsa jäädagi." Ju ta siis ikka tagasi tuli, sest kellele muule teevad kõik külastajad pai. See, et teda 2009. a-l lehes mainitakse, ei veena mind sedavõrd nagu inimeste jutud, fotod ja videod. Või on teine rebane sama taltsaks saanud ja nimi edasi rändas? Kahtlust äratab see, et tol Rexil, keda mina tundsin, oli üks tülikas iseloomujoon, mis sellel praegusel Rexil puudub.

Uru – sinakat karva rebane Saaremaalt, toodi Rexi puurikaaslaseks 2006. a juuli keskel u 3-kuusena. Veel keegi rebasekutsikas olevat toodud juunis 2006, samuti Rein ja Riina, Võrumaalt mingist turismitalust, ühe väite järgi Alaveskilt.

Oli veel vähemalt 1 rebane, kes istus 2004. a veebruaris koos Ruudi, Rolli ja Poisiga ning 2005. a sügisel-talvel uues aedikus Rolli puuris. Veebruari keskel 2007 oli see metsapoolne puur tühi ja uksele lõks sisse seatud, metsas aga silkas eri kohas 2 kahtlaselt inimsõbralikku rebast, kelle jahioskused tundusid pikema jälgimise peale üsna algelised ja toidu hädavalik kesine.

5.4.2007 "Tartu Postimehest" leiame, et pargis on alles 2 rebast (Poiss ja Rex), needki tagasimeelitatud põgenikud, sest "loomapargis asuvaid mõisavaremeid kindlustama tulnud töömehed osutusid rebastele vastumeelseteks" ja kõik rebased põgenesid. Tegelikult ajas rebased stressi hoopis tehnika müra, kui langetati mõned põlispuud otse nende puuri kõrval (nn vana mõisapargi võsast väljaraiumine), ka tiigi ja kraavi kaevamine. Nii et kui asuti varemeid 1/2 ulatuses lammutama (kohalikus keelepruugis " võsast puhastama"), ei olnud rebaseid metsaäärses puuris enam mitu kuud, kuid milline ajaleht iial infot kontrollinud on – leht kirjutab, mida räägitakse, ja rahvas usub seda, mida leht kirjutab.

Reps – toodud Räpina kandist 2007. a-l (vaatamata keelule uusi loomi vastu võtta).

Mailis – isane, Põlvamaalt, elab loomapargis "juba 1 a", seega ehk 2007. a-st saadik.

26.6.2008 pildistati puuris rebasepoega, kuid 23.8.2008 seisuga olevat pargis veel alles Poiss, Rex ja Reps, metsa pagenud rebastest olevat olnud Rolli ja Uru veel elus. (Neid pole ma küll kordagi kohanud, kuid üks inimkartmatu kährik kolas kord pargi äärel tõesti, lasi ennast tund aega jälgida ja nägi välja nii, nagu ei teadnuks ta, mida nimelt ja kust ta endale söögiks kaevama peaks. Samas tassiti 1 ülearune loom päris järve äärde ja loodeti, et küllap ta peitu läheb. Looma kohta mul andmeid pole, kuid viijateist enam kui küll. Loogiliselt võttes võis loom olla kährik või rebane.)

Samal suvel RMK kodulehele pandud rebaselugu ei maini enam Poissi, ka Reps on "ununenud", rääkimata Riinast ja Reinust. Pargis elavat hoopis Rex ja Mailis. Samas on külastajatele öeldud, et too rebane seal on Poiss, 12-aastane.

2009. a aprillis Alaveski loomapargis sündinud Juuli ja Maali toodi "Elistvere loomapargi emasele rebasele Foxile seltsi pakkuma", teatab leht. Kas siis Rex on nüüdsest Fox? Mida rohkem segadust, seda parem.

*

Kährikud

18.11.1998 "Postimees" pakkus, et park "võib veel tänavu saada kohalikust metsast leitud kähriku. See oleks loomapargi 20. loom". Seisuga 9.9.1999 oligi pargis 1 kährik.

Kuulsin töötajate käest, et 2000. a toodi 4 kährikupoega, neist 1 ronis võre vahelt välja ja põgenes, 2 "lihtsalt kadusid" oma puurist ning viimane moodustas täiskasvanud pargikährikuga paari. Kas neil oli poegi, ei tea, kuid loodusest toodi kährikupoegi parki veel mitmeid, neid võeti küll vastu, kuid ekspositsiooni ei pandud.

Alles 2005. a juuli alguses toodi Türilt paari nädala vanune Krässu, kes pargikährikute noorendamise huvides ka üles kasvatati.

1.12.2006 oli aedikus 2 vana kährikut ja 1 noor, lisaks püüti sel päeval veel 1 Tartusse eksinud kährik. "Tartu Postimees" kirjutas: "Kui kährik osutub igati elujõuliseks ja sõbralikuks loomaks, siis jätab loomapark ta ehk isegi endale. Asta Sarve sõnul on nende kolmest kährikust kaks juba vanad, seetõttu peaks hakkama mõtlema noore vere sissetoomisele."

Kas elujõulise looma koht ei oleks mitte looduses? Et loomapargile meeldib ennast loomade turvakoduks nimetada, peaks see loogiliselt olema just nende loomade elupaik, kes looduses enam hakkama ei saa. Tegelikult on vastupidi: eksponeerida tahetakse ainult terveid, ilusaid, laitmatuid ja valitud loomi. Kui aasta pärast leitakse kährikupoeg, kes vajaks abi ja võinuks parki kõlvata, on elujõuline loodusest välja kistud kährik seal juba ees, kas visatakse metsa vana või uus? Samas ei taheta kuuldagi loomade inimesest võõrutamise metoodikatest – kelle asi, kas ülemäärane loom vabaduses hakkama saab.

2008. a jaanuaris oli elus 3 kährikut, väidetavasti 2 vanemat ja 1 noorem - ja kuhu on kadunud neljas?
Ja kes on see absoluutselt mitteloodusliku käitumisega mõnus ja priske kährik, kes jalutab pargis öösiti juba 2 või 3 suve? Jätkuvalt äparduvate metsastamiskatsete objekt või maailmaime? Inimsõbralikkus on kähriku puhul ju marutaudi tunnus, eks ole, nii et üle-maailma-teadlased-ühinege ning tulge kokku uurima looma, keda marutaud kuude kaupa maha ei murra.

*

Kärplased

Tuhkrud Tiki ja Taki toimetati 2005. a sügisel väikestena parki Tõrva kandist (viimati mainitud lehes 16.5.2006).

Keegi tuhkur oli pargi elanikuna kirjas 9.9.1999, aga 5.12.2000 on lehes mainitud nirki, ja vähemalt üht kobrast plaaniti 2003. a suvel pargile pakkuda.

2003. a alguses toodi Palamuselt mingi mink. Ei tea, kas see oli sama loom, kes kandis Kunksmoori nime ja kelle pidamine öeldi liiga kulukas olevat, kuid ega ameerika päritoluga looma metsa saata ei sobinud...

Isane metsnugis Triinu leiti suvel linnas paarikuuse haavatud kutsikana, pargis septembri algusest 2003. Algul reklaami suur tõmbenumber.
Siinsamas ilmutab ennast ka elistverelik arusaam loomarehabilitatsioonist: "Pidasime kodus plaani, et ei tegele temaga enam, hoiame paar nädalat enda juures puuris ja viime ta metsa." – nagu oleks võimalik paari nädalaga taltsaks tehtud loomakutsikat taas inimpelglikuks muuta, koduses puuris pealegi. Loom rõõmustas väga, kui temaga jälle rääkima hakati, oli teda siis vaja 2 nädalat stressis hoida? Ja kui ta tookord vaba elu jaoks liiga taltsas oli, miks siis järeldati hiljem, et "looduses kasvanud isend osutus vangistuses pidamiseks liiga metsikuks"? "Õpetajate Lehe" 4.2.2005 artiklisse on seletusi kuhjatud ülearugi (kes teab, kui palju tõtt seal tegelikult on?): "Nii oli mõnda aega külastajate lemmikuks isane nugis Triinu, kes augustis loodusesse tagasi lasti. "Vaatasime, et puur jääb talle väikseks ja samas on siin nugisele looduslikult sobivaid kohti küll – las läheb, leiab endale ehk pruudigi." Ka tuhkur elab küll pargi territooriumil aida all, aga tema puuripanemise mõttest on pärast üht katset loobutud." (No ei tea inimesed isegi, mida nad tahavad: lasevad lahti, siis püüavad jälle kinni...)
Mainitud uuesti pargi 2007. a sünnipäevavoldikus (lk 19), on Triinu juba pargilegend ja, nagu legendi puhul ikka, omistatakse talle olematuid oskusi, näiteks oskab ta rääkida: "Triinu ise ei olnud ka nime pärast õnnetu, vaid ütles: "Nimi ei riku meest!"", kirjutab perenaine. (Ilmselt saigi see oskus talle saatuslikuks.)

Valge (albiino) isane metsnugis, vana ja ühe kõrvaga, tabati Läänemaal kanavargilt ja toodi loomaparki veebruari lõpus 2004. Loom olevat paari nädalaga tihedast traatvõrgust läbi närinud ja põgenenud. Pahandati, et sõi liiga palju. Imelik, et teda enam keegi näinud ei ole.
(Hoopis 1.7.2008 "Postimehe" online-väljaandest (paberleht on raamatukogus kontrollimata) vaatab vastu eriliselt blondi kärplase nägu ja pildi all seisab: "Elistvere loomapargi üks elanikest, kellele RMK juht lubas rikkalikku ninaesist". Aastaid tagasi lahkunud loomale on kerge lubadusi jagada, aga ma arvan ka, et vanadel piltidel oleva hetkeseisuga võrdlemine poleks lehetöötajale kah sugugi raske, oleks vaid viitsimist täpne ja korralik olla.)

*

Piisonid

Vilja - euroopa piison, sünd. augusti lõpus 1996.
Villu - euroopa piison, sünd. mais 1997. (Loodan, et tema eksministrist nimekaimu rahva silmis häbisse sattumine ei põhjusta pargipiisonite "noorendamist"...)
Piisonipaar toodi kohale 27.9.1997. Vähemalt korra, jaanuari lõpus 2003. a murdsid piisonid tara, väljusid metsa ja said tagasi meelitatud. Piisonitel olid vähemalt paaril korral vasikad, kes ellu ei jäänud ja kellest reportritele ei räägitud, kuid küla peal läks info lahti.

Liina – Vilja ja Villu tütar, sünd. 14.9.2004. Nimi oli pandud 2004. a loomakaitsepäeval nö rahvahääletuse tulemusel, mida kajastasid vähemalt 3 ajalehte, kuid 23.12.2006 "Eesti Päevalehe" väitel oli piisoni nimeks hoopis Maria (et looma endine "ristivanem" oli pargis põlu alla sattunud, otsustati pugeda kellegi uue ees). Sai 2009. aastal vasika.

Poisike, sünd. 7.5.2007, Vilja ja Villu poeg, 2009. a suve seisuga eraldatud karjast.

Emane vasikas, Vilja ja Villu tütar, sünd. 6.2009.

Isane vasikas, Maria ja Villu poeg, sünd. 4.7.2009.

*

Põhjapõdrad

Redu ("Sakala" kirjutas "Retu") toodi Olustverre 2000. a novembris, 2002. a oktoobris pani põhjapõdrapaar metsa plehku. Sõbranna Liisa jäi vabadusse või sai hundisaagiks, Redu saadi kätte ja toodi Elistvere loomaparki 2003. a veebruaris. Juulis 2005 teatati mulle, et see tujukas loom olla väga kõhnaks muutunud. Sügisel saigi vähk Redust võitu ja vahemikus 1997-2007 oli ta ainus pargiloom, kelle surmast kirjutada juleti. Seda mainisid nii "Vooremaa" kui "Eesti Loodus", teisalt oleks vaevalt saanud maha vaikida looma saatust, kes oli pargis oma liigi ainus, pealegi Eestis mitteelava liigi esindaja. Nagu oleksid eksootilised loomad kellegi silmis rohkem väärtuslikud, kui meie looduses leiduvad.

Redu-Teine toodi Soomest Pudasjärvilt veebruari lõpus 2006.

Maura toodi koos Redu-Teise ja veel ühe põdrapaariga, keda peetakse Rõuges A. Johansoni talus. "Seitsmeaastane Maura ja kolmeaastane Redu", ütleb "Tartu Postimees" 8.3.2006, aga 28.2.2006 "Vooremaa" vaidleb vastu: "Kolmeaastane emasloom "ristiti" Mauraks, seitsmeaastasele isapõdrale pärandati tema eelkäija Redu nimi." Ka ajakiri "Lemmik" (nr 11, 2007) väidab, et Maura toodi 7-aastaselt. Seal seisab nii: "Augustis Maura kahjuks suri, nüüd on aias kolm põhjapõtra: Meeri, Laura ja Redy". Nüüd aga teatas leht "Vooremaa" 12.5.2009, et Maura on taas järglasega hakkama saanud. (Tule taevas appi, nagu ütles üks Elistvere lähistelt pärit suguvõssa kuuluv peaminister – ei lasta loomal taevaski rahus puhata.) Ja ega need sõnamaagia abil ellu tagasi kutsutud olendid kaua ela – juulis teatas leht, et põhjapõdravasikas Maara kosub talitaja kodus, sest ta "ema pärast poegimist hinge heitis".

Laura, Redu-Teise ja Maura tütar, sünd. mai lõpus 2006.

Meeri, Redu-Teise ja Maura tütar, sünd. 7.6.2007.

Maara, sünd. 4.5.2009, loodetavasti ikka Redu-Teiselt ja Lauralt või Meerilt, kes oli ehk Mauraks ümber nimetatud, või kui emaks on Maura-1, siis tulgu teadlased kokku Elistvere geopatogeenset tsooni uurima – siin poegivad vaimud. (Arusaamatuks jääb ja ega pargitöötajad seda juba ei reeda, kes tegelikult vasika sai ja nüüd surnud on – kas Laura või Meeri?)

*

Kabehirved

26.2.1998 seisuga oli pargis 1 kabehirv, kuigi 1997. a novembris pidi tulema Tallinna loomaaiast 2 isendit. Teine allikas ütleb, et esialgu toodi 3 hirve, kuid 1 emane suri transpordikastis.

Donna, üks 4st kabehirvest, keda mainis ajaleht 16.9.1998, hukkus millalgi enne 2005. a. Donald suri vanadusse 13-aastaselt. (Kes olid veel 2 looma?)

Seisuga 22.05.2001 elas pargis 5 kabehirve, mis ei tähenda siiski, et need olid samad loomad mis alguses. 28.3.2002 lehe andmetel oli olemas 2 isahirve ja veel keegi, kelle pärast võistlust pidada. Septembris 2004 mainib ajaleht vaid 1 hirvepaari.

Reedik (Reet Linna "ristilaps") sai ajakirjanduse väitel esimest korda isaks 2004, aga 2005. a suveks polnuvat ta enam elus.

Mai oli ka enne 2004. a vasikaid ilmale toonud, väitis artikkel, kuid Mai sünniaastat ei teatatud ja 2006. aastani ei olevat temagi vastu pidanud. On teada, et ta oli Mai Treiali "ristitütar", kuid kes olid Mai ja Reediku hirvevanemad? Ilmselt peeti seda vähem oluliseks.

Vahemikus jaanuar-märts 2006 elas pargis 1 hirvepaar: Tiiu – Mai ja Reediku tütar, sünd. 4.9.2004, ja keegi noor isane, 2007. a alguse seisuga aga 3 kabehirve, sest 6.9.2006 sündis neile järglane (nii tall kui ta isa jäid reportri poolt nimepidi nimetamata).

1 emane suri poegimisel 2002. aastal. Ühel teisel emasel oli poegimisega raskusi ja tüsistuseks kusepidamatus. Üks Donaldi poeg oli vist MacDonald ja üks hirve-emane Kõpsu-Mamma, kuid millal? Kuna mu tutvuskonnas puuduvad hirvefännid, ei saanud ma pargi kabehirvede suguvõsa täpsemini kaardistada. Kes mäletab paremini ja oskaks aidata, tehku seda ajaloolise tõe nimel.

2007. a suvel sündinud tall (vanemate nimed on jälle saladus), olla kadunud millalgi vahemikus mai-juuni 2008 (külastajad küsisid, pargitöötajad ei teadnuvat.)

2008. a märtsis oli taas 1 emane vähem, 21.3 ja 21.4.2008 oli aedikus 1 isane ja 2 emast.

*

Metskitsed

26.2.1998 seisuga elas pargis 1 metskits, 19.6.1998 olid mainitud Peep ja Miki, 16.9.1998 samuti 2 metskitse. Edasi ei paistnud need loomad reporteritele huvi pakkuvat.

Ei mäleta, oli see kitse- või hirvesokk, kes umbes noil aastail toidunõu pärast riieldes oma paarilise tappis?

Keskkonnaministeeriumis meenutati üht murtud jalaga kitsetalle loomapargi algusaastaist, kes sobis neile aedikusse panemiseks, kui ta enne kusagil mujal ravitud saaks, kuid mis mõtet oli saata tervet looma aedikuelu elama? Kitsetall sai Nigulas ravitud ja metskitsede populatsiooni tagasi integreeritud.

Piiksu oli emane kits, kes oskas soku moodi haukuda. Toodi parki kevadel 2001 ja suri aasta pärast maksahaigusesse (või kes seda teab). 28.7.2001 "Sõnumileht" pajatas, et Põlvamaalt loomaparki toodud metskits oli tervelt 10 a ühes peres elanud, aga RMK.ee detsembrikuu 2008 uudiskiri pakub järgmist versiooni: "Lemmikloomana peetud kits sattus Elistverre 12-aastasena". Seda numbrit mainitakse ka pargi juubelivoldikus. 2 aastat siia-sinna, mis tähtsust sel on, kuid kitse jaoks on see küllalt palju. Samasuguse täpsusega võiks väita ka ütleja enda kohta: tuli A. Sarv Elistverre tööle vanuses 56 või 80, mis vahet seal on, mäluhäired on selles eas tüüpilised nähtused.
("Sõnumilehest" koorub välja veel 1 huvitav fakt, et loomapargis kodunev kits ei tahtnud oma pererahvast enam ära tunda. Hülgamise puhul on selline käitumine tüüpiline ilvestele, siin on fakte eri mailt, kuid järelikult käituvad samamoodi ka metskitsed. Emasena haukuv kits vääris tähelepanu, kuid millegipärast ei tule see loom mulle üldse meelde. Arvatakse samuti, et teatud pulmahäält teevad vaid isailvesed, olin uskunud ise ka seda, enne kui samamoodi hüüdnud emast jälgida sain ja selliste "imede" suhtes tähelepanelikumaks muutusin.)

Keegi 2002. a sündinud metskits lubati tuua parki 2003. a veebruari keskel, samal päeval põhjapõder Reduga. Veel 1 metskitsetall toodi suvel (6.8.2002 lehe info), aga 5.9.2002 teatas leht: "Tänavu ekspositsiooni uusi liike pole lisandunud, küll aga on loomapark täitnud oma turvakodu funktsiooni ning hoiule võtnud eluohtlikust situatsioonist päästetud metskitsetallesid, ning teisi karvaseid ja sulelisi, et neid kosununa taas vabadusse lasta." (Viimane ei pidanuvat käima metskitsede kohta, perenaine väitis korduvalt, et metskitsi on võimatu metsastada ilma, et nad uuesti inimeste lähedusse kipuksid.)

7.5.2003 kirjutas "Sõnumileht" Hiiumaa Moka küla taltsast metskitsest, keda loomapargi perenaine soovitas neile kohale tuua, sest loomadele järele pargi töötajad ei sõida, samas pakkus kitsele kodu üks teine hiidlane ja lehest ei selgunud enam, kas loom mandrile aedikusse jõudis või pääses. Ka "Vooremaa" 19.6.2003 sisaldas lugu metskitsetall Kikist, keda peremees soovis loomaparki pakkuda.

Augustis 2003 pöördus mu poole küsimusega üks keskkonnaametnik: kas vastas tõele väide, et loomapargis oli hetkel ülalpidamisel 50 metskitse. Viitasin hiljutisele "Postimehele", kus kirjutati, et pargis oli kokku 44 neljajalgset asukat. (Ühes teises lehes ilmusid perenaise enda sõnad: 5 kitse toodi ja 7-le leiti kodu mujal.)

2004. aastal sattus parki kitsetall, kes maksis pargiveterinaarile töökoha, sest pärast lutipudelikasvatust saadeti loom Elistvere asemel Nigulasse, kus ta pärast väljaõpet loodusele tagastati. Teised 2003–2004 pargitöötajate kodudes kasvatatud metskitsetalled said kes pargiaedikusse, kes Võrumaale R. Kõivu juurde, kes mujale nn turismitaludesse st nn loodussõprade püssi alla.

2004. a lõpuks oli pargis vähemalt 4 metskitse, neist 3 kadusid juba enne uut suve. Triinu-Triibu ehmatati vastu võret ja pandi jalamurru tõttu magama, Pille-Riinu saatus ühelegi küsitletust "ei meenunud". Millal ja kust need kitsed parki tulid, ei tea, kuid 2001-2002. a olid need kitseaediku tuntud põhiasukad. Ka kellegi kodus üles kasvanud Lennu ei elanud palju kauem. Kes olid selgroomurru tõttu hukkunud kitsed? – see juhtus kunagi enne 2004. a suve.

See on üks põhjusi, miks pole hea pidada isegi taltsaid metskitsi väikeses aedikus – kergesti ehmuvad loomad kipuvad endale viga tegema, eriti pideva stressi puhul. Näiteks kardavad kitsed öövalvureid ega suuda "tööpäevaks" piisavalt välja puhata. Praegu on tegemist vähemalt "jalameestega", aga 2005. a suve algusest kuni talveni tiirles ööd läbi pargis täistuledes auto.

Priidikul (sünd. väidetavasti 2002) oli õnne (vähemalt 2008. a lõpuni) püsida elus vaatamata 2005. a juulis kitseaedikus toimunud "kaadripuhastusele": juunis pakuti parki 3 kitsetalle ja kuni nad enne ekspositsiooni panemist mujal kasvasid, "murti" kitseaedikusse sisse ning "rööviti" ehk aeti välja kõik selle asukad. Paari nädala pärast tuli seljahaavaga Priidik koju tagasi, kuid 2 nooremat metskitse jäid kadunuks. Nägin oktoobri alguses pargi lähedal 2 kahtlaselt taltsast kitse, kuid perenaine arvas kindlalt, et nende loomad ei saanud nii kaua vabaduses elus olnud olla.

Sokk Piiksu (Teine) toodi tallena Imaverest 2005. a suvel, 2006. a lõpus aga süüdistati telesaates ehitusmaterjali viskajaid, kelle poolt ehmatatud Piiksu sai lõua- ja jalavigastuse. See kõlas kuidagi liiga tuttavalt – nagu vabandus kitse vaevade peatse lõpetamise eest. Loodetavasti läks see Piiksust tookord siiski mööda.

Võrumaalt leitud Noole ja Harjumaa päritoluga Bämbi toodi tallena Tallinna loomaaeda ja sealt Elistverre 2005. a suvel. 21.5.2007 sai Bämbi isase ja emase talle.

R. Kõivu väitel sai Alaveski park endale Elistveres sündinud 2 päeva vanuse Bamby juunis 2007.

2006. a veebruaris sai Tabivere vallas autolt löögi metskitsesokk ja seisuga 18.2.2006 kavatseti teda ravijärgselt loodusesse tagasi saata.

Juunis 2006 toodi Põlvamaalt auto alla jäänud kitseema tall (kas tema oligi 28.8 merikotka saagiks langenud Liisu?).

Sügisel 2006 liikus naaberkülas jutt kitseaedikus mahalastud koerast ja hiljem olevat teine koer veel ühe aedikukitse murdnud. (Koerte poolt murtud metskitsede jäänuseid nägin hulganisti 2005. a sügisel-talvel ka pargi taga metsas, varemgi kuulsime seal ula peal koeri haukumas.)

26.3.2007 "Vooremaa" pajatab loo autolt löögi saanud uimasest kitsetallest, keda pakuti Tartu kasside-koerte varjupaigale ja sealt korraldati edasi sõit Elistverre. See võis olla 2005. või tõenäolisemalt 2006. a suvel.

17.12.2007 nägid ühed külastajad pargist siiski ainult 1 metskitse, kelle nimeks öeldi olevat Piilu.

Nagu ka puurist pagenud eksponaadid, nõnda on ka pargimetsas vabalt elavad metsloomad Elistveres kohalike vendade-salaküttide pideva hoole all – nii olevat sügisel 2007 ära kaotatud paarikümnepealine metskitsekari.

RMK.ee uudiskirja (detsember 2008) andmetel elas Elistveres 7 metskitse – Priidik, 2 temast nooremat sokku ja 4 emast. (Neist 5 kitse on leitud loodusest ja 2 on sündinud loomapargis.)

*

Oravad

9.9.1999 leht teatas, et Tallinna loomaaiast toodud 2st oravast 1 laskis puuri vahetamise ajal jalga. Orav on mainitud lehes nii 5.12.2000 kui 22.05.2001, ja 24.12.2003 oli ta nimetatud Kikiks, ka 9.6.2004 leht mainib 1 oravast veterani olemasolu ja 2006. a kevadel nimetas giid üht pargioravat 6-aastaseks. Aprillis 2004 toodi parki 2 a Tartus korteris elanud isane orav, kes ei osanud puu otsa ronida, kuid sai hakkama 5 oravapoja sigitamisega. Mais-juunis 2004 toodi Tallinnast emane orav, kes need pojad 2005. a kevadel ilmale tõi. Samas toodi Tallinna loomaaiast veel 1 orav, kes pandi küülikuga ühte puuri, juunis 2006 koliti nad lahku. Elistveres sündinud orav Nonna saadeti Alaveskile 2007. a detsembris. 6.1.2007 "Vooremaa" andmetel oli oravapealiku nimeks Mupsik ja 27.2.2007 "Eesti Päevalehe" andmetel oli oravaid 4 ning 1 oravapuur tühi (sinna koliti metsis, kes ehmatas oravaid esialgu väga). "Eesti Päevaleht" kirjutas, et oravad olid "väga pahased", aga 6.3 "Vooremaa" pakkus, et nõnda väljendasid nad hoopis oma rõõmu.

2005. a suve lõpus toodi Tartust veel 4 oravapoega ja sama palju lasti sügisel lahti. Selle loomapargi pea peale pööratud arusaamu loomarehabilitatsioonist väljendas 14.6.2005 "Vooremaa": oravate vabaks laskmine "tuleb aga kõne alla vaid juhul, kui loomakeste geneetiline kood seda soosib. Asta sõnul olla meil oravaid kahte sorti — metslooma kalduvustega ja kodusemaid. Kui pisikesed kolmikud seda viimast omadust ilmutavad, võib neid parki lasta, ilma et peaks muretsema nende jalgalaskmise pärast." No on kole lugu, kui eluvõimeline metsloom avaldab soovi metsa minna. (2007. a vabaks lastud oravate hukkumisest saab lugeda altpoolt, rehabilitatsiooni peatükist.)

*

Muud loomad

9.9.1999 lehes on mainitud metsjänes ja küülikud, 5.12.2000 ja 22.05.2001 jänes. Ka 2006. a lõpus oleskles pargis mingi jänkupaar, keegi neist oli nimelt Laine. RMK ajal neid enam ei mainita. 2009. a-l on alles küülik Aksel ja tema puurikaaslane tuvi. (Vähemalt 1 hästi õpetlik seik: küülikud elavad koos lindudega päris meelsasti koos ja isegi kitsas puuris, andmeid on sellest küll, uurijaid pole.)
2001. aastal elas puuris koguni mäger, kes lõpuks sealt lihtsalt kadus, väidetavasti kaevatud uru kaudu, kuid enne, märtsi lõpus, paigutati samasse puuri metsjänes, kes suri naabri tõttu stressi (on tunnistusi ka hammustuste kohta). Eneseõigustuseks tehti müüt, et metsjänesed vangistuses üldse ei elavat. Minge siis Lätti neid aedikes vaatama.
Siile pargis vist eriti ei eksponeeritudki ning uuemad viidi kohe metsa äärele, nii et pahatihti jalutas varemete kõrval öösiti mõni silmnähtavalt hädine okkaline, mõnikord lausa mitmuses. Eriti haige näis, kuidas üks vanem isend üritas maksku mis maksab ennast läbi võre ilveseaedikusse pressida, ehk endine puurielukas.

9.11.2001 "Sõnumileht" lisab ennatlikult pargi asukate sekka ka hundi. Õnneks said pargi juhtkonna plaanid osta jahimeestelt paar hundikutsikat 2002. a ministeeriumi keelu. Õigupoolest pole pargis ühtegi aedikut, mis hunti üle poole tunni kinni pidada suudaks. Ja 2005.–2006. a väitis perenaine reporteritele korduvalt, et ega nad hunte ei tahagi. Miks? – "Õpetajate Leht" 4.2.2005: "Me võime püüda kindlat aedikut teha: kaevata plokid maasse ja võrgu veel aia juurest eemale, et ta end välja ei saaks kraapida, aga ümberkaudu on palju hunte / täielik vale – V.R./ ning on küllalt tõenäoline, et kui hundikutsikad siin ulguma hakkavad, on nemad platsis. Siis ei ole meil ühel hommikul enam kitsi ega põtru."" Niisiis, Eestis puurihunte näha ei saagi, see aga kasvatab palju arutuid hundimüüte. Mõni, kes pärishunti näinud ei ole, kujutab teda vasikasuuruseks jne. Seegi leheseletus on müüt, sest Lätis Kalvene loomapargi ümber oli just nimelt palju hunte, kuid kahjum piirdus kolme kodukitsega – hundid said aru, et territoorium oli aedikuhundipere oma ja läksid ära.

*

Karu

Karoliina – sünd. jaanuaris 1998, leitud mais Villeverest. Kuni septembrini 1999 elas ajutises aedikus koos koer Rolliga, novembris kolis oma praegusesse aedikusse. Sõbralik, leplik, piisavalt tembulembeline karu, kes oma hilises "karude teismeeas" suhtub oma üksindusse ja valduste mis-parata-ulatusse kannatlikult, mõni talv üritab koguni magada. Ajakirjandus on teda nimetanud aga juba lausa vanaks ja kogenud loomaks (Tabivere valla leht, 2.2007), küll Karuliinaks, küll Karoliineks, aga 11.03.2006 "Eesti Päevalehes" seisab: "Elistvere loomapargist võivad kõik soovijad saada endale isikliku looma, keda aidata ülal pidada. Näiteks Tallinnas elav Juta on olnud juba paar aastat karuomanik. Ristiema auks pandi mesikäpale lisanimeks Juta. Karu Karolina nimi on nüüd Juta-Karolina." (Siin on arenenud maailmas levinud traditsioonist valesti aru saadud: ristivanemlusega ei kaasne tingimata loomade ülalpidamise kohustus ning pole juttugi loomade omandamisest ega ümbernimetamisest, ja seda mitte sugugi põhjusel, et mõnel loomal võib olla kümmekond "ristivanemat". Lihtsalt meeldib kellelegi ülemuste ja rahastajate ees pugeda.)

Lõbus jutt Karoliina kohta leidub vanast "Sõnumilehest" (16.5.1998): "Peaminister karule ristiisaks. Mart Siimann saab endale nimekaimu. Kui valitsus püsib, siis ristime karupoja Mardiks," väitis Jõgevamaal Tabivere vallas asuva Eesti ainulaadse loomapargi juhataja Kaupo Ilmet."

*

Ilvesed

26.2.1998 "Vooremaa" teatas, et nädala eest (20.2.1998) toodi Tallinna loomaaiast 2 ilvesepoega. Need olid 2.6.1997 sündinud Lethe ja Sandor, kes said Elistveres uued, ülemuste nimed – Ene ja Mait.

16.9.1998 "Postimees" mainib ikka veel 2 ilvest, kuigi isane oli selleks ajaks juba mitu kuud surnud ja Tallinnast oodati tema asemele teist. Tallinna loomaaia dokumentatsiooni järgi toodi uus isailves kohale 30.9.1998, selleks osutus Ene vanem vend Kert (sünd. 30.5.1996) ja temast sai loomapargis Mait (Teine).

24.4.1999 (mitte juunis, nagu arvas "Postimees") sündis 3 ilvesepoega – tulevane pealik Joosu ja tema 2 õde, kokku 5 ilvest.

5.12.2000 oli aedikus samuti 5 ilvest, ainult et mitte täpselt samad mis enne. "Postimehes" väitis, et 8 ilvest – see pidas paika küll mais 2000, kui Enele sündisid uued pojad, ent siis "kadusid" ära.

Ka Mait-Teine oli 2000 a. mai lõpus-juuni alguses oma aedikust jäljetult kadunud – kuhu? – tõtt selle kohta nõudsin juba oma esimesel kohtumisel pargi töötajatega 24.4.2001 ning nõuan edasi, tulgu vastus kellegi surivoodil või jumalakohtus. Ka veel 2001.-2002. a talvel lasti Johannese pildi all väljapressivas laadis lehte kirjutada: see 5-aastane ilves Mait ootab külla oma ministrist ristivanemat, kes pole ammu parki toetanud.

Kuni mai lõpuni 2001 oli pargis 5 ilvest, nagu 22.05.2001 leht veel viimast päeva õieti mainis või juba valetas, sest just siis sündisid Joosule ja Enele tütar Hüpik ja poeg Äpu – kokku 7 ilvest. 13.7.2001 aga jälle 5 ilvest, sest siis saadeti Joosu 2 õde Tallinna loomaaeda.

Detsembris hoiatas perenaine (tollal veel viimaseid päevi endise perenaise asendajana töötanud Asta Sarv), et pime ilves Äpu olevat väga haige, ei tõusvat püsti ja tahetakse magama panna. Esitasin hulga ettepanekuid ilvesepoja aitamiseks ja rääkisin kogemata loost liiga paljudele. Tulles parki nägin Äput täiesti normaalselt liikuvat ja mulle prooviti selgeks teha, nagu mõeldud magama panemise all ajutist uinutamist arstliku ülevaatluse tarvis, mida suurte pakaste tõttu ei tehtud.

2002. a juuni algul kuulsid 2 pargi töötajat uute ilvesepoegade piiksumist ja üks palus teist sellest mitte kellelegi rääkida, "muidu viiakse jälle minema". Ikkagi kästi töötajail mitu korda ilveseaedikut kammida ja hiljem eitata 2002. a pesakonna olemasolu. Kadumise ajal võisid ilvesepojad olla 5–6 nädalat vanad. 11.7 olid nad veel kindlalt alles ja mu 22.7 märkmed sisaldavad järeldust ilveste käitumisest, et vähemalt 1 ilvesepoeg võis aedikus ikka veel peidus olla.

Augusti lõpus 2002 kavatses pargi juhtkond magama panna ilvespealik Joosut, sest ta lonkas ja nägi haiglane välja – liiga inetu pilt Seltside päevale kutsutud ministrite ja presidendiproua jaoks, kuid jäädi hiljaks ja Joosu paranes peagi.

13. ja 14.11.2002 käis metsast pargiilveste puuri juures 5-kuune üksik näljane ilvesepoeg. 15.11 püüdsin ta kinni ja nõustusin jätta parki karantiini. Nigula turvakodu telefoninumber ei vastanud, ja kuna ilvesepoeg võeti lahkelt vastu, ei hakanud ma uuesti proovima. Järgnes paljudele loomatoojatele ja endistele pargi töötajatele tuttav tapmiseelne rituaal: minu lahkudes oli loom juba palju paremas korras (ta keha läks soojaks, ta sõi isuga, oli reibas ja seisis püsti), järgmisel päeval keelas perenaine mul teda vaatama tulla ja väitis, et loom on väga haige, ei tõuse jalule ega jää mingil juhul ellu ning 17.11 teatas ta ilvesepoja surmast "kindlasti marutaudi".

Kuna diagnoos ei kinnitunud ja ilmnes looma väärkohtlemine, käivitati teine, ka hiljem nii mõnegi töötaja või ebamugavaks osutunud "pargi sõbra" suhtes tarvitatav stsenaarium: lavastada süüdi enne kui võimalik kaebus kuhugi jõuab. 1.12.2002 visati ilveseaedikusse marutaudis kähriku korjus ja 14.12 suri marutaudi ilves Äpu. Minu pargitöötajatest sõpradele esitas perenaine kähriku kui minu toodu, muudele kohalikele ja linnaametnikele aga öeldi, et marutaud olla tulnud minu ilvesepojalt. Tänu veterinaar Villem Robi vabatahtlikule ülestunnistusele 28.12.2002 "Vooremaas" paljastus lugejaile sündmuste tegelik käik, kuid karistada ei saanud keegi. Nõudsin siis ja jään oma nõudmise juurde: tunnistagu asjaosalised üles, kes ja kelle käsul viskas Äpule kähriku, miks ja kust tekkis parki ilvesepoeg, miks ta oli taltsavõitu ja sarnanes liiga pargi ilveste perega, mida temaga tegelikult tehti ja miks ei tohtinud loomapargile mittevajalikku looma Nigulasse suunata.

Nüüd õppisid ilvesed varjama oma järglaste olemasolu lausa juuli lõpuni. Alles 4.8.2003 lehes pajatas perenaine, et Enele sündis kevadel 3 ja "teisele emasele" kas 1 või 2 poega. Tegelik seis oli: Ene, Joosu, Johannes, Hüpik, Hüpiku 1 tütar, Ene 2 poega ja 1 tütar (arusaamatul kombel hukkunud märtsis 2004) – kokku 8 (märtsist juunini 7) ilvest.

7.11.2003 tegin kahjutuks ilveseaediku võresse seestpoolt ALT ÜLES "kukkunud" ehk hoolikalt kinnitatud suure puu oksa, kuigi ilvesed ei kavatsenudki lahendada selle abil aediku nö ülerahvastatuse probleemi. (Lisaks 2 sarnast juhtumit 2004/2005. a talvel.)

2004. a saabusid soojad ilmad juba märtsi teisel poolel. 24.4 oli nii Hüpiku kui Ene käitumises märgata tiinusehormooni mõju, 8.5 käisid aga uuesti paaritumismängud, nagu juhtub ikka, kui varajane pesakond hävib. Juunis liikus Ene raskelt ja mõlema emase käitumises oli märgata tiinuse iseloomulikke jooni. Väikeste piiksumist kuulsin esimest korda alles 24.7.2004 (ja Enel olid äraveninud nisad). Kõik hilised ilvesepojad olid kuni järgmise kevadeni silmatorkavalt väikesed, mida ka külastajad tähele olid pannud, kuigi väikesed olid tõesti tublid, tragid ja üllatavalt vastupidavad. Seega siis paigutati 14.9.2004 "Vooremaasse" artikkel "Elistvere Loomapargi ilvesepojad on tugevad ja terved", kus eneseõigustus ennetas võimalikke etteheiteid: "Tänavu kevadsuvel Elistvere Loomapargis sündinud ilvesepojad on terved ja kasvavad hästi. Elistvere Loomapargis elav seitsmeaastane ilves Ene sünnitas kolm poega, mis tema jaoks on viies pesakond poegi."

Valed on alla joonitud. Loeme Ene pesakonnad kokku: 1999, 2000, 2001, 2002, 2003, aprill 2004 ja juuli 2004 – kas on ikka 5 või 7? Ka aina korratakse valet, et lugeja kindlasti uskuma jääks, nagu siin 3 korda järjest tubli kasvamise kohta:

""Mais sündinud ilvesepojad söövad hästi, on jõudnud tublisti kasvada ja nende tervis on hea," rääkis loomapargi perenaine Asta Sarv. /.../ "Nüüd on Elistveres 7 täiskasvanud ilvest ja 3 poega," lausus loomapargi perenaine."

Alaveski loomapargis väidetakse toetudes A. Sarve sõnadele, et nende 2 ilvest Asta ja Esta, Elistvere ilveste 2004. a toodang, on sündinud aprillis – kuidas olnuks siis võimalik, et augusti viimastel päevil istus ilvesepoeg Asta ikka veel pesas ja ta nimekaimul polnud sellest ilvesest aimugi? Talve hakul oli see ilvesepoeg, kõigi ilvesepere liikmete eriline lemmik, kodukassist vaid veidi suurem ning jaanuaris Joosu kõrval istudes paistis silma tohutu kasvukontrast. (Täpsustatud andmetel sündis Ene tütar Esta juulis, aga Hüpiku tütar Asta – kas juuli päris viimastel päevadel või lausa augusti esimesel nädalal.)

23.9.2004 leht teatas aga 5 ilvesepojast (loodetavasti oli see viga või oli Hüpikul neid septembris tõesti 2).

Tolle hetke seis: Ene, Joosu, Johannes, Hüpik ja tema 2 järglast (sünd. 2003. ja 2004. a), Ene 2 poega 2003. a pesakonnast ning 2 tütart ja 1 poeg 2004. a pesakonnast, kokku 11 ilvest. Neid 3 äbarikku taheti keset talve koos Enega metsa nälga koolema saata (zooloogid ehmusid selle peale ning ministeerium keelas plaani ära), rahvale aga jäeti mulje 2.12.2004 "Tartu Postimehe" vahendusel, nagu saadetakse ilvesed "kuhugi välismaale". (Kust küll selline ettenägelikkus? Ainus ilveste nõutaja välismaalt, Telšiai metsamajand, ilmus oma sooviga välja alles 2005. a talve lõpu poole. Aga siis, veebruaris, rääkis perenaine "Õpetajate Lehele", et just zooloogid kavatsesid ja kavatsevad ikka veel saata Ene koos 3 kutsikaga metsa... sedapuhku Saaremaale.)

16.3.2005 viidi Leetu 4 ilvest: Joosu, Hüpik ja 2 Ene poega, 2003. ja 2004. a pesakonnast, kes olid harjunud minu pandud nimedega "Nurri" ja "Poisu". Alles jäi 7 ilvest. Ene põgenes uinutisüstlaga puu otsa ega lasknud pargipidajail endast seegi kord lahti saada ning oli selge, et ta kaotatakse esimesel võimalusel, kuid nimi jäetakse alles ning see elab legendina igavesti.

Juuli lõpus teatasid pahaaimamatud külastajad perenaisele 3 ilvesekutsika olemasolust ja imestasid, miks see uudis teda justnagu marru ajas. 25.8.2005 "Vooremaa" kirjutas aga: "Aprillis sündinud ilvesepojad, keda kahe emailvese peale on kokku 3..." – tegelikult sündisid ilvesekaksikud 21.5.2005 ja üksik poeg veidi hiljem.

Ka 8.10.2005 "Vooremaa" artikli autor ei hooli samuti tõest ega valest, tema asi on jutt kirja panna: "Siiski leiti puu otsast magamast emailves Ene, kes kuuel aastal on olnud poegadele hea ema, kuid nüüd peab juba "pensionipõlve"." Tegelikult ei käinud Ene alates 2005. a märtsist enam puu otsas ja tema puu päris Hüpiku vanim tütar, ning "kuue aasta" asemel peaks olema "seitse". Tollane seis: 7 suurt ja 3 väikest, kokku 10 ilvest.

9. ja 12.12.2005 saadeti R. Kõivu tallu 2 emast (sünd. 2004), Elistverre pidi jääma 8 looma, kuid "Eesti Looduse" (märts 2006) väitel elas pargis 2 isast ja 5 emast ning mitte sõnagi sellest, kuhu oli kadunud kaheksas ilves (veendusin detsembris, et teda tõesti polnud). Seevastu oli kirjas, et ÜHELT emaselt oodati järelkasvu – huvitav moodus määrata, kes peaks ja kes ei peaks paljunema, kui suguküpseid emaseid oli sel hetkel 3! – ja tõesti, 2006. a sündinud pimedat ilvesepoega Kriimut kasvatasid korraga 4 vanemat.

Koos Kriimuga pidi olema alles 9 ilvest. 2006. a detsembri lõpus luges "Eesti Päevalehe" reporter 7 ilvest puu otsas ja 1 poja maas ning kevadtalvel 2007 ei õnnestunud kellelgi meist kokku lugeda rohkem kui 6 ilvest, aprillis juba kõigest 5 looma. Äkki jälle "saadeti välismaale"? Koduka lugejad teatasid seepeale, et nad on tõesti pargis säärast seletust kuulnud – nimetati riike, mis polnud ühelegi Eesti ilvesele sissesõiduluba andnud. (Varem, kui mõni Elistvere loom tõesti välismaale läks, kiideldi sellega lehtedes ülearugi – järelikult polnud see seekord tõsi ja ilvestega juhtus jälle midagi, mida peetakse varjamisväärseks. Mis see küll olla võiks? Surm ega põgenemine see pole, sest seda ei häbeneta üheski loomaasutuses. Mis see siis on, mida nii hoolikalt varjatakse? Kas tõesti on lähtutud loogikast, et kui riigipeaks on Ilves, peab kõik ilvestesse puutuv riigisaladus olema?) 2007. a suvel nähti 4 ilvesepoega, on seal siis koos tunnistamata "surnud hingedega" kokku 13 ilvest? Koos Maidu ja 2003. aastal sündinud emasega lausa 15, pole ju nende surmast kusagil teatatud.

Kui loomi tõesti kuhugi vaja pole, siis pole tarvis magamapanemist häbeneda, arvati Tallinna loomaaias. Ent ometi – 2004. aastal kavatses Tallinna loomaaed võtta Elistverest kuni 6 nooremat ilvest (nii Läti kui Saksamaa jaoks) ja seal oldi ebameeldivalt üllatunud, kui loomapark teatas ajalehe reporterile, et neil pole Tallinnaga mingit kokkulepet olnudki. 2006. a lõpus vajas Tallinna loomaaed jälle ilveseid (nii ametlikuks saatmiseks Kaunasesse ja Klaipėdasse kui ka endale), kuid Elistverest ei vastanud neile keegi. Ka oli jaanuaris hädasti vaja ilvest Poolasse, Bialowiesasse... siis hakkas otsima endale ilvest ka Vilniuse Loodusmaja. Nõudlus ületas Elistvere ilveste arvu! 2007/2008. a talvel küsiti ilveseid jälle Leetu, Elistveres lubati, venitati ja siis keelduti mingil arusaamatul ettekäändel. Ju oli paremaid pakkumisi? Ühe ilvese kohta räägiti, et ta läks Tallinna ja sealt "välismaale", kuid ilves ei kajastunud Tallinna loomaaia dokumentatsioonis. Veel kord valetati Tallinna kohta 2008. a lõpus Poola WWFi esindajale: ära anda olnud 2000., 2005. ja 2007. a-l sündinud isased, kellest esimene olla saadud Tallinna loomaaiast. Kuid Tallinna andmed nende aastate kohta olid Euroopas infovõrgus saadaval ja rääkisid muud.

"Milleks nad üldse ilvesepoegi hävitavad?" küsivad minult Telšiai metsamajandi töötajad juba üle 3 a, "kui me ostaksime neilt kõik ülearused ilvesed ja maksaksime kinni kõik ilvesepojad kas või aastateks ette?" Tõesti seletamatu loogika: kui meile endile pole vaja, siis ärgu teised ka saagu? Aga Leedus on ilves tundmatu loom, looduses pole neid enam isegi mitte poolsada ning paljud isegi zooloogid ja jahimehed pole elusat ilvest kordagi näinud.

22.4.2008 "Tartu Postimees" kirjutab: "Peale põrsaste on loomapargis tänavu sündimas veel mõned loomalapsed, kuid neid ei tohiks palju olla. "Eelmisel aastal tundus meie tulevik väga tume ja püüdsime loomalaste sündi ära hoida," selgitas Asta Sarv." – hea ütlus juba sündinud loomade kohta, ja nii tehti ometi kogu aeg, ka pargi kõige rikkamatel aastatel. Kiidan Astat selle väljaütlemise eest, kuid kes alustas, peab ka lõpetama, nii et öelgu kõik ausalt välja, kui tihti, mitu looma, mis liikidest, kuidas ja kelle kätega.

"Ka seitsmest ilvesest ühelt on poegi oodata." – ehk teiste emailveste poegi jälle vähendatakse. Nüüd jääb perenaisel veel ainult natuke julgust koguda ja üles tunnistada, mis ülejäänud ilvestega tehti. Sest 15 - 7 = 8 ehk vähemalt nende täiskasvanuna kadunud ilveste saatuse kohta ootan endiselt täpset ja ammendavat infot (lisaks kõik hävinud pesakonnad – 2000, 2002, 2004, 2006, 2007 – kokku paarkümmend ilvesepoega, lisame sinna ka 2008 ning 2009 juba ette) – kas või aegade lõpuni, teispoolsuses või järgmises elus. Enne ei lase lahti, ja siin ei aita perenaise uus seletus (2008. a-l kähku kasutusele võetud), et ilvesepojad kaovad sellepärast, et isased söövad neid, aga suured ... need lihtsalt kaovad. Valet isaste kohta kaitstakse kahe-kolme autoriteedi nimega, kes, nagu selgus, on rääkinud vastupidist: isailvesed on suurepärased järelsoo kasvatajad, isegi võõraste poegade suhtes ollakse hoolivad. Aga suurte ilveste kadumine, uuendatud aediku tingimustes võib toimuda ainult aedikuukse kaudu, nagu see ennegi käis nii suurte kui väikeste puhul, ja ikka omaste abil, kes oma vaikimise tõttu kuriteo korraldajaga pattu jagavad.

Pahaendeliselt meenub "Vooremaa" 22.3.2005 artikkel "Ilvesejaht Elistveres ehk kui tähtis on osata seitsmeni lugeda" – seitsmeni osatakse, edasi ilmselt mitte. Elistveres peab alati 7 ilvest olema (6.2001, 4.2004, 3.2005, 3.2006, 12.2006, 4.2008, 9.2008...). Mis sest et ilveseid sünnib iga aasta juurde. Kusjuures nad ei sure ega ei põgene, ilvesepoegi ei hävitata ega kedagi metsa aeta. Kui mingi ime läbi ilveseid ongi 8, siis kaheksas peab kuhugi salapäraselt ära haihtuma – nagu mais 2000, märtsis 2004, 2005/2006. a talvel, 2006/2007. a talvel, 2007/2008. a talvel.

Samas oli pargi taga metsas (aeg-ajalt ja ühekaupa) kahtlaselt palju silmnähtavalt inimkartmatuid ja peaaegu taltsaid ilveseid, kellest ma siin kodulehel ei kirjutanud lootuses, et ehk püssimehed ei tea. Nüüd pajatas perenaine Asta ühest sellisest lausa ise (vt. ilveselugu RMK kodulehel, 2008): sel suvel istus ilves keset päist päeva kesk lillepeenart, lasi ennast vaadata ja alles otsese lähenemise peale põgenes ära. Et perenaine selle loo üldse suhu võttis ja nii naljakaks muutis, tähendab (nagu alati sellistel puhkudel) tema soovi ennast mingist pahandusest puhtaks pesta. Ju siis saadeti jälle üks ülearune loom ilma nõutud ettevalmistuseta vabadusse. Ei tea, oli see sama üksildane ilvesepoeg, keda märtsis seal metsas jälgisin, või mõni uus, kes seitsme hulka ei mahtunud.

Ning loomulikult, 23.4.2009 nägi "Vooremaa" reporter puude otsas taas 4 ja maas jälle 3 ilvest.

(Lisaseiku ilvestest ja mu 2001. a-st kestnud "kaikaveost" Elistvere pargi juhatusega vt siit. Ja BALTI RIIKIDE KÕIKIDE PUURIILVESTE REGISTER 1987-2008 avaneb siit.)

Tehnoloogia areng lisab muudkui võimalusi valetajate paljastamiseks – mõni aasta tagasi ei osanuks ma ette kujutada, et pargiilveste jälgimiseks ei pea ma enam kohapeal katkise pikksilmaga vaeva nägema ega piltide saamiseks oma vana tüütu fotokaga passima, pildid tulevad arvutisse ise. Alates aprillist 2005 on Elistveres tehtud sadu kvaliteetseid fotosid, mitmekümne isiku poolt, igast ilvesest, nende kulmumustrid on kaardistatud, kõik loomad identifitseeritud. Ükskord tuleb perenaisel iga salapäraselt kadunud elusolendi puhul vastust anda, ei päästa siin korruptiivne tutvuste kasutamine ega uute valede produtseerimine. Kahju on inimesest, kes ei saa aru, et väljamõeldiste korrutamine ei muuda reaalsust temale meelepäraseks. Ka loomade ümber "pahanduste" korraldamine mõne õigusemõistja süüdi lavastamiseks (kümmekond dokumenteeritud juhtumit, kus üldsuse tähelepanu juhiti ebamugava olukorra juurest värske skandaaliga mujale) – ei paranda olukorda, vaid läheb topeltpatuna arvele. Palju lihtsam oleks juba enne kõik üles tunnistada, aga kuidas saab inimesele selgeks teha, kui vabastav see on, kui ta midagi sellist varem kogenud pole.

*

Parem hukka kui konkurendile?

Esialgu arvati Elistveres umbes samaaegselt tekkinud Nigula turvakodu kohta, et sealgi hakatakse tegelema loomaaiandusega ("Loodus", aprill 1999). Siis selgus, et Nigulas ei näidata loomi-linde isegi fotograafidele, sest loodusesse naasevad isendid tuleb harjutada täiesti inimpelglikeks, et nad külarahvalt süüa ei kerjaks ja jahimeestele kergeks saagiks ei saaks. Elistveres ei tahetud loomade ellujäämisele mõelda: teadagi on nad kõik jahiulukid, mis mõtet neil elukail muidu on, mõned isendid siia või sinna, nagu neid metsas vähe oleks. Jahimees kipub reguleerima loomaarvukust ka loomaaias ning avalike suhete teenistus ja raamatupidamine ühes isikus teeb sõnu, kui väga ta loomadest hoolib.

Nõnda ei jõutud üksmeelele ka rehabilitatsiooni termini kasutuses: Nigulas mõeldakse selle all looma-linnu ravimist-õpetamist ja loodusele tagastamist selleks, et ta seal kindlasti ellu jääks, Elistveres aga nimetatakse rehabilitatsiooniks valitud isendite elu jätkamist aedikus, mis on loomaaitamise eilne päev. Uued, kes ei osutu valituks, samuti ülearused vanad, peavad kaduma.

*

Linnud ja nende rehabilitatsioon

1998. a oli pargis 8 toonekurge, kõik lendasid sügisel ära. 1999. a 3st haigest kurest lendama õppis aga vaid 1. Järgmise talve kohta on info puudu. Kord kadus aedikust ühe tiivaga toonekurg, kes olevat ennast vastu võret ise surnuks jooksnud. Siis aga sattusid pahupidi keeratud kaelaga kured varemete taha prügihunnikusse – toonekurg on liiga märgatav lind, et teda puurikiskjatele sööta. 2001. a talve kohta ütles 6.8.2002 lehes pargi perenaine: "Loomakaitsjad väidavad küll, et kui kurele süüa anda, pole tal talvel siin häda midagi, aga meie kogemused näitavad, et tegelikult hakkab tal ikkagi ka külm. Ühe kure oleme läbi häda üle talve suutnud hoida, teised on tulnud aga lõpuks ikkagi "magama panna"." Muidugi, siseruumides polnuks toonekurgedel tõesti viga talv üle elada, nagu on kombeks Euroopa paljudes loomaasutustes, kuid kes selles pargis nõustuks toitma elukat, keda ei eksponeerita?

28.3.2002 leht nimetab haigrut ja pooliku tiivaga toonekurge ning toob välja perenaise sõnad, et vigased linnud ja ka lihtsalt pesast kukkunud toonekurepojad tasub lasta magama panna, mitte parki vedada.

5.9.2002 lehe väitel laekusid sellelgi suvel parki mõned kured ja kullid. Keskkonnaametnikud teadsid nimetada, et sügisel toodi ka 1 sookurg ja lausa aastavahetuse paiku pakuti veel 1 toonekurge. Kas viimane parki ka vastu võeti, ei ole enam kuulnud. 3 toonekure kohta lasti novembris lahti jutt, nagu oleksid nad kellegi kiskja murtud, ja selles süüdistati jõuetuks nälginud ilvesepoega, kes ei jaksanud isegi inimese eest põgeneda, pealegi ilmus ta parki mõni päev hiljem. "Sel talvel ei hoitud ühtegi kurge ületalve," tunnistas lõpuks 29.3.2003 ajaleht.

2003. a "Postimehe" jõulueelne artikkel heitis nalja, et toonekurgedele tuleb muretseda vildid või uisud... Vigastatud toonekurgede Elistverre toimetamisest hõiskas kergemeelselt "Vooremaa" augustis ja septembris 2004. Aga 12.7.2005 "Vooremaa" ja 5.8.2005 "Sakala" sõnul Elistverre suunatud toonekured, nagu ka paljud muud abivajajad, viidi tegelikult kaelast ära Robijärve metsloomade turvakodusse. Elistveres õigustati ennast: milleks ravida linde, kes tõenäoliselt nagunii lendama ei hakka, kuid paljud Robijärvel opereeritud linnud hakkasid lendama küll. Ehkki selleski turvakodus polnud kõik nii nagu vaja, pakkus see paaril suvel ellu jäämise võimalust paljudele loomadele-lindudele.

Nagu näitab naaberriikide rehabilitatsiooni kogemus, osutuvad pooled lennuvõimetud toonekured aasta pärast täiesti lennuvõimeliseks. Loomapark olevat lubanud keskkonnaametile leida uues, 2006. a lõpuks valminud "miljonihoones" ruumid toonekurgede talvitumiseks, kuid lehed kirjutasid sellest majast mida iganes muud, ja kõigele lisaks koliti 2007. a jaanuaris sinna hoopis näriliste keskus.

Millest selline toonekurevaen? 29.3.2003 ajalehes seisab: "Linde praegu peale faasanite pole." 2001. a märtsi lõpus kinkis üks Viljandimaa faasanipidaja loomapargile jahimehest projektijuhi K. Ilmeti sünnipäevaks 2 emast ja 2 isast lindu. Ka 22.5.2001 seisuga oli faasanit 4 isendit, 8.1.2006 aga paras hulk, nii et mõne linnu kadumist tavakülastaja enam ei märganuks. Jahimeeste asutatud pargis soositi seda lindu algusest peale ja sildil seisab selgesti: "Jahifaasan", kuigi sama õige oleks ka "Faasan" (Phasianus colchicus). Aga toonekurgi kui jahimeeste konkurenti tulevat hoopis küttima hakata, selgub 2.6.2005 "Maalehe" intervjuust (jahimehed jõudsid selle ideega ajalehtedesse alles 3 a hiljem). Samas kõlab: olgu vares või tuvi, me võtame ta vastu. Ütlemata jääb: aga kuna teda ekspositsiooni jaoks vaja pole, ärge tulge tagasi teda vaatama, sest teda ei ole enam.

Oleks see lind ikka puuris õnnelik olnud? rõhus perenaine inimeste kaastundele, kui linnutapmine vahel ilmsiks tuli. On siis õnnelikud pargi puuriloomad, kelle pidamist otstarbekaks peetakse? Enamik puurielanikke jäävad vangistusega rahule, muidu tuleks keelata loomaaiandus, ja need üksikud, kes ei jää, loobuvad elust ise.

Kas te ka teate, kui palju neid loomi-linde looduses iseenesest otsa saab, ilma et neid keegi leiaks, küsis perenaine, jne. Et toiduahel toimib ka ilma meieta, pole vaja looduslikule valikule omalt poolt kaasa aidata. Hoopis tasuks üritada aidata iga looma või lindu, kel oli õnne avastatud saada. Uurimused näitavad, et looduslik häving nõuab igast loodusliigist üsna väikest protsenti, enamik isendeist hukkub inimese süül, olgu põhjuseks jahindus, loodusliku tasakaalu rikkumine, elupaikade hävitamine, autoliiklus vm. Seda kõike võiks vähemalt proovida omalt poolt heastada.

Siis tõi perenaine enda meelest kõige kaalukama väite: inimesed, kes on maksnud kallist piletiraha, tahavad näha selle eest terveid-ilusaid loomi ja linde, ning nad tulevad ütlema... Kuidas küll sattus pargi etteotsa nii kergesti teiste arvamuste poolt mõjutatav inimene? On selle taga siis varjatud madal enesehinnang või kindlate põhimõtete puudus, et iga ütleja on kohe "autoriteet", kellele meeldimaks tohib kas või elusolendeid ohvriks tuua? Samas võib ka vigane lind või loom õpetada meid nii targemaks kui inimlikemaks.

2005. a suvel pakuti loomapargi perenaise sõnul neile u 30 lindu, eelnevatel aastatel olid lehed toonud ka suuremaid numbreid. Siis kadusid lehtedest arvud ja faktid ning lehte hakati tellima üks teise järel imalmagusaid jutukesi, keda kõike olevat Sarvede pere oma kodus, tööst vabal ajal, vabatahtlikult, oma tohutu loomaarmastusega üles kasvatanud. Mis nendest kõigist on hiljem saanud või saab, sellest juttu ei tule, neist ette näidata on ainult 1 vigane Tallinnast pärit tuvi, keda hoiti vahel ka pargi ainsa linnuna, et rahvas usuks, kui suured linnusõbrad seal pargis töötavad. Unustatakse vaid, et tõelised loomaaitajad on loomult tagasihoidlikult ja oma saavutustest pigem üldse ei jutusta.

Keskkonnaametnikud on tunnistanud, et Elistveres pole rehabilitatsiooni jaoks tingimusi, nagu aedikud, kus loomal-linnul inimestega kokkupuudet poleks või kus kõrvukrätsust suuremad linnud lennuharjutusi teha saaks. 6.8.2002 lehe andmetel lasti sügisel parki lahti 4 suvel toodud kõrvukrätsupoega ja sedasama on tehtud varemgi, näiteks 2000. aastal hiire- ja herilaseviude ning 2001. aastal kanakulliga. Nood linnud olid lennuvõimelised, kuid paljud teised vabastatud mitte. Keegi raudkull, keda peeti suuteliseks looduses hakkama saama, ei jõudnud isegi metsani ja ta korjus leiti pargist, ühe "vabastatud" vigase loorkulli tassisid külastajad 2002. a sügisel kohe tagasi ja teinekord oli ta juba kaugele metsa viidud. Kord (2004. a septembris) tüdines mingi põllulind olemast ilvesepoegade õppevahendiks ja, hädaga üle võre lennanud, üritas jõuda vähemalt metsa äärele... kus teda ootas pargi endine rebane Ruudi.

2005. a suvel võttis perenaine parki vastu hallhaigru poja. Järelküsimise käigus selgus, et teised pargi töötajad polevat temast kuulnudki, lind olnud perenaise toas, poolsurnud ja tiivad sedavõrd katki, et tulnud kohe magama panna. Linnu tooja meelest polnud haigrupojal viga midagi, ta vajas vaid järelkasvatust. Lugu jõudis ülemuste kõrvu ja selliseid juhtumeid leiti veel, kuid sõberdamine, ringkaitse ja käendus ajasid seegikord asja korda ning looma-linnu-rehabilitatsiooniga tegeles loomapark edasi, kuigi ei tohtinuks.

Ka hädatapmise defineerimine kui inimese kaine mõistuse rakendamine ("Maalehe" intervjuus) olla A. Sarvele ebamugavalt tagasi tulnud, nii et ühes "Vooremaas" rääkis ta iseendale risti vastu: "kui elusolenditega pistmist, ei ole kaine mõistusega palju peale hakata". Jõulu eel võttis ta koju vigastatud kodukaku ja seda vaatamata "rahapuudusele kogu aeg" (nagu polnud pargi saadavad toetused juba ammu miljonite suurused). Juba 31.12.2006 lasti lind pargis vabaks. See loomulik tegu oleks järgmisel päeval võinud ehk ununedagi, hoopis imelik oli kuulutada sellest tervele maakonnale 5 nädala pärast, nii pikalt ja lausa pateetiliselt, 6.2.2007 lehe vahendusel. Nagu suudaks üks tegu või inimeste mõjutatud arvamus muuta olematuks või paremaks jälje, mis jääb meie kõikidest mõtetest ja tegudest looduslikku infovälja.

Ka 6.3.2007 "Vooremaa" vahendusel tegi perenaine pargile reklaami, võtnud 26.2.2007 vastu kuulsa Palal kuuseistikuid nokkinud metsise nimega Metsik Jossu. Kuna ta aga selgitas pikalt, kui raske on linnule sobivat toitu leita, kui kallis kõik on ja kui palju lind sööb, ei ennustanud ma metsisele pikka iga.

31.3.2007 "Vooremaa" teatel saadeti lind 23.3 ikkagi Nigulasse (viimase kange nõudmise peale). Miks polnud loomapark siis varem selliste ümbersuunamistega nõus? Pargiperenaise enda varasemate sõnade järgi ei tohi loomapark haruldasi linde üldse vastu võtta, nüüdki seisab lehes justkui meelega eksitavalt: "Metsis on meil rangelt kaitstav liik." On ikka ka? Keskkonnaministeeriumi andmetel kuulub metsis samasse teisse kaitsekategooriasse kui valge toonekurg või ilves...

Aga milleks siis võeti ja 4 nädalat väikeses puuris hoiti? Milleks lindu kahekordset stressi taluma sunniti, kui oleks võinud kohe Nigulasse sõita? Olgu, aga miks ei tehtud (kas või pärast reklaamitrikkigi) niisamamoodi kõigi nende varasemate lindudega, kes Nigulasse sattununa ellu oleks jäänud? Ühe metsise päästmine neid linde tagasi ei too, ehk annaks loodus inimestele andeks, kui nad oma vead avameelselt ja ennast õigustamata üles tunnistaksid.

Vooremaa 28.6.2007: "Muude uudiste rubriigis pajatab Asta, et oravate vabadusselaskmine, mida aeg-ajalt ikka tehakse, kujunes seekord traagiliseks, sest eluvõõrad loomakesed võttis õnneks pargis ringi hiiliv nugis. "Edaspidi oleme targemad ja viime oma loomad vabadusselaskmiseks kaugemale. Ma saan aru küll, et kõik söövad loomariigis kedagi, aga see, et nugis meie liigjulged loomad nii kerge vaevaga kätte saab, pole lihtsalt aus mäng," on ta nördinud." Nagu oleks "ausam" loomad kaugemale viia, et nad seal pargikülastajate teadmata murtaks. Ka oravate metsastamine nõuab pikaajalist inimestest võõrutamist ja koguni nugise jm sellistega hirmutamist (Prantsusmaal nii tehakse). Taas huvitas perenaist ühiskondlik arvamus, mitte loomade saatus, ja taas kasutas ta igat võimalust olgu looma- või pargisõpradelt raha välja mangumiseks.

*

MIDA LIBEDAKEELSE KURJA VASTU TEHA SAAB?
Eksponeeritava loomakollektsiooni kogumise ja selle noorendamise huvides tehakse uutele asukatele ruumi vanemaid loomi vabadusse ajades, või kui kasulikum näib pidada vanu, saadakse lahti uutest. Rahvas olevat ise süüdi, muudkui tassib elukaid kokku, ega kõik nad puuridesse ei mahu. Ka rahahala on praegu moes ja vabandab välja kõik. Justkui aus saaks olla ainult rikkana.
Nigula turvakodus, aidatakse loomi ka siis, kui on tõesti kitsas käes. Rahajuttudega seal üldsust haledaks ei tehta, on ju abitu aitamine igaühe loomulik kohustus. Loeme seda ja võrdleme.
Kui meie rahvas polnuks nii kergeusklik ega näkanuks nii hõlpsasti üleskutsetele tassida abivajajaid Elistverre, siis saanuksid pargis juba olevad loomad nautida oma elupäevi niipalju, nagu loodus neile andnud on, inimesed pääsenuksid pealesunnitud "jumalamängimisest" ja uued abivajajad loomad-linnud, kellest veel hakkamasaajaid kasvatada võimalik on, suundunuksid ravile ja väljaõppele Nigulasse. On ju looma elu tähtsam kui konkurentsivõitlus ja toetuste jagamine. [Nõnda sai kirja pandud 2007. a kevadel.]

*

MIS MUUTUS VAHEPEAL?
Kuigi üleskutsed tassida abivajajaid Elistverre ripuvad veel siin-seal internetis ja püsivad inimeste mälus, olid pikaldased ametnikud teinud lõpuks ühe loomasõbraliku otsuse ja keelasid Elistvere pargil leidloomi vastu võtta. Siiski, mõned loomad leidsid tee pargiaedikutesse, vähemalt ühel juhul oli see toimunud Nigula turvakodu nõusolekul – nii väideti Elistveres.
Põhimõte, et puurielanikeks jäägu vaid need, kes ei ole võimeline looduses jätkama, näis enam-vähem paika pidavat. Kuid kas mõned liiga hästi paljunevatest liikidest puurielanikud on alati võimelised looduses hakkama saada, kui neid niisama, ilma ette valmistamata ja inimestest võõrutamata, puurist välja, kohalike üliagarate salaküttide saagiks metsa visatakse. Pargist kaugele nad ju ei lähe ja inimese eest kuigi väga ei põgene.
Ja siiski, kui asjad on nii, tuleb nendest täpselt nii ka avalikkusele rääkida, otsimata siin kellegi süüd ning olenemata sellest, kas teisiti teha on või ei ole võimalik.
Vahetus pargiomanik, ka juhataja, see võinuks olla paras hetk, et tunnistada üles vanad patud ning alustada uut elu, kuid A. Sarv ei saanud sellega hakkama. Ikka on käibel vanad valed ja hoiakud. Sellegi suhtes, et ilveste puhul osatakse ainult "seitsmeni lugeda" ja peaaegu igas aedikus nimetatakse noori loomi ammu kadunud loomade nimedega.
See kõik sõltub aga muidugi vaatenurgast ja ainult. On ju reporterid samuti inimesed, kes, räsituna oma linnaelu mitmesugustest ebakõladest, astuvad mõisapargi (loodame, et mitte eriti värskelt pügatud) murule, haistavad muinasjutumetsa lähedust, lasevad ennast lõdvaks ja tahavadki kuulda vaid mesihäälset roosamannat. On ju nii armas uskuda, et Mait ja Ene elavad igavesti, et Possa ja Gert noorenevad iga kevadel aasta võrra, et mitu korda surnud põhjapõder saab ikka ja jälle vasikad ning milline rõõm on lugeda näiteks seda:

Kellele: loodusaeg@lists.ut.ee
Teema: [LA:4983] Re: Eestimaa Rohelised: metsloomad tsirkuses on kultuuritu
Aeg: 22.05.2009 18:34
eelmisel aastal putkas Elistvere emis Masha metsa ja tuli mõne päeva möödudes ise tagasi. Ootas hommikul aediku värava kõrval, et teda sisse lastaks. Et siis aedikus õige aja möödudes oma põrsad ilmale tuua (ja lasta suureks kasvatada).

Nii et Maša, kes 2005. a-l 18-aastaselt "sigadetaeva" läks, tuli mullu äkki korraks tagasi, ja, olgu 18- või 21-aastaselt, kama kah, tõi portsu poegi, kelle üles kasvatamist ta seejärel pargitöötajatele usaldas? Nüüd alles mõistan, miks nood põrsad Possa omaks öeldi, nii et ta alles nüüd oma esimesed triibikud sai... Minge lists.ut-serverisse ja vaadake saatja nime, eks ta üks "pargi sõpru" ole, aga siis teate vähemalt, kellele aitäh ütelda, sest kõigil loomasõpradel läks tuju paremaks. Seega – kirjutame Elistverest nüüdsest ainult head, sest see on nii imeline koht.

Tundku nooremad loomad uhkust, kui neile näidates öeldakse nende eelkäijate nimesid. Mille poolest ühed teistest paremad on, ei tea keegi, kuid milline au kohe. Äkki lepiksid reporterid kokku ja nimetaksid pargi praeguseid töötajaid nende inimeste nimedega, kes tegutsesid seal enne A. Sarve tehtud suurt kaadripuhastust – las olla kõik nagu nostaalgilises alguses? Mis sest, et nägu nime-soo-vanusega kokku ei lähe, külastajatel ja lugejatel on ju ükskõik. Nemad tulevad loomade pärast ja tahavad loomadest ka lugeda – tõtt, kui pole taas liiga palju palutud.

*

VALERIA RÄNIK (kodulehekülg ja kontaktandmed), Elistvere pargi sõber nr 1 (ainult Asta Sarve ja ta käsilaste sõber ma pole ning seda seni, kuni nad oma valed ja intriigid üles tunnistavad).