Ilvesepoja suurus võrreldes emaga septembri alguses
(LISA: venekeelne juhend, kuidas toimub puuris kasvanud ilveste ettevalmistus loodusele tagastamiseks, asub SIIN.)
Iga loomalaps on õnnelik oma ema juures. Nähes üksildast loomalast, arvavad inimesed pahatihti, et ta ema on kaduma läinud, ja võtavad väikese kaasa, kuigi ema on loomalapsel täiesti olemas. Juhtub aga ka seda, et loomalaps tõesti vajab abi, kuid inimene ei saa sellest aru. Eriti kehtib see ilvesepoegade kohta, sest erinevalt teistest loomalastest arenevad ilvesepojad aeglasemalt. Pealtnäha suur ilvesepoeg on tegelikult suurema osa talvest veel nõrk ja abitu. Kui näiteks hundikutsika ema saab surma, kasvab poeg hundikarjas edasi, ka ligi aastane karupoeg ei sure metsas nälga, kuid alla aastane ilvesepoeg sõltub täiesti emast.
Kas ja millal tasub hakata päästma üksikut ilvesepoega?
Kuni juuni lõpuni on ilvesepojad pesas (lohus või urus, harva puuõõnes). Kui inimene tuleb pesale ohtlikult lähedale, emailves lahkub ja ootab märkamatult kusagil lähedal. Peale inimese lahkumist kolib emane pojad mujale. Kas inimene on poegi puutunud või ainult silmitses, siin ei loe. On teada juhtumeid, kui lapsed "laenasid" pesast ilvesepoja ja tagasi tuues ei leidnud pesa enam eest. Poegi tohib võtta ainult siis, kui on päris kindlasti teada, et ema on surnud. Seda tuleb seletada ka lastele, sest kõige sagedamini satuvad pesade peale 9-12-aastased.
Juulis hakkavad ilvesepojad pesa ümber ringi sibama ja augustis koos emaga jahil käima. Pehmel pinnasel (poris) võib leida justkui kassikäpa jälgi - pojad üritavad astuda ema jälgedesse, kuid ei saa sellega veel alati hakkama. Ilveseema ei ründa inimest tavaliselt ka siis, kui inimene ta "nurka" surub, näiteks satub inimene ilveseema ja poegade vahele ning teisel pool on kalju või kuristik. Kui inimene ise tüli ei nori, piirdub ilves kihvade näitamise ja urinaga. Kui ilveseemal on võimalik peitu minna, teeb ta seda. Ka pojad oskavad juba ennast sisisedes ja turtsudes kaitsta, kuid nad ei tee seda alati. Varjamaks ennast ja teisi poegi, võib ilveseema poja röövimise vastu mitte üldse protestida. Üht juuli lõpus kõrgest rohust mahajäetud metsatalu juurest püütud ilvesepoega peeti hüljatud või eksinud nooreks kassiks. Sedagi ilvesepoega ei tasunud "päästma" hakata ja ta jõudis lõpuks Gauja parki puuri.
Suve lõpupoole on ilvesepoegade esikäpajäljed juba kassi omast märgatavalt suuremad. Esimese lumega võib kogenematu inimene võib pidada ilvesepoja jälgi täiskasvanud ilvese jälgedeks. Kasvugi poolest, kui kõrval ei ole suurt ilvest, peetakse kohatud ilvesepoegi täiskasvanuteks. Päris lähedale tulles taibatakse, et tegemist on väikese ilvesega, kuid kes see julgeb nii lähedale tulla. See on saanud saatuslikuks nii mõnelegi emast ilma jäänud ilvesepojale. Neil lasti minna ja nälga surra, tapeti marutaudihirmus või kerge saagina jahil. Siis oli juttu "noortest" ilvestest, kuigi bioloogid teevad vahet noorte ehk 1-2 aasta vanuste ilveste ehk subadultide ja juveniilide ehk alla aastaste ilveste vahel, kelle elujäämine sõltub täiesti nende emast.
Enne lume tulekut saab orvuksjäänu veel pisinäriliste ja konnade abil hakkama, lumega enam mitte. Selles vanuses ilvesepojad ei eemaldu veel oma emast, nii et kohates üksiku ilvesepoja jälgi tasub üritada teda päästa. Alles talve teisel poolel osalevad pojad koos emaga saaklooma sissepiiramises ja võivad mõnisada meetrit eemale minna - siis juba tasub jälgi tähelepanelikumini uurida, selgitamaks, kas ilvesepoeg või -pojad on tõesti üksi. Ilvesepesakonnad astuvad tavaliselt ema jälgedesse, kuid mänglevad ilvesepojad unustavad sageli selle reegli. Näljas ilvesepojad ei mängi. Ilvesed teevad metsas päris "jänesehaake" ja on võimelised eksitama kogenud jahimeest, kuid esimese aasta pojad on vähem kavalad.
Esimese eluaasta oktoober-jaanuar on kõige raskem periood ilvesepoegadele, ning pooled hukkuvad isegi ema kõrval. Nädalapikkused näljapausid pole haruldus, sest närilisi lume alt enam piisavalt ei saada ja metskitse õnnestub murda keskmiselt kord nädalas. Eraldi perioodil oktoober-jaanuar hukkub Šveitsis liiklusõnnetuste tagajärjel 4–6 kuu vanuseid ilvesepoegi sama palju kui mingil põhjusel ilma emata jääb, väiksem osa langeb salaküttide ohvriks ja sureb õnnetusjuhtumite ja haiguste tagajärjel.
Meie metsades satuvad abivajajad ilvesepojad inimestele ette harva, sest meil, erinevalt paljudest teistest riikidest, on veel küllalt metsi, kuhu inimesed ei satu. Abivajajaid loomi ei leita, üksikleidude kogemust ei üldistata ja leiud üritatakse maha vaikida. Kui Šveitsi 100 ilvese peale esineb iga aasta 3-6 emata jäänud ilvesepoja kinnipüüdmise juhtu ja mingi hulk jääb alati leidmata, siis võiksime oletada, et meie veel hiljuti väidetavast 1000ndelisest ilveskonnast sureb 30–60 ema kaotanud ilvesepoega aastas. (Tegelikult ei ole Eestis 1000 ilvest kunagi olnud. Kui varem arvati, et ühte ilvest võidakse loendada vähemalt 2 korda, siis 2005. a jaanuaris leidis kinnitust fakt, et seda võidakse teha isegi 6 korda.)
Seadus keelab poegadega emast jahtida, kuid meil tuleb teha veel palju selgitustööd, enne kui seaduse järgi toimima hakatakse. Kuigi ametliku seletuse järgi on seadus mõeldud kaitsma eeskätt emast sõltuvaid ilvesepoegi, et nad ellu jääksid, kaitseb see tegelikult vaid sigivaid emaseid (mis on tore, kuid ebapiisav). Ilvesepoegi kütitakse karistamatult ettekäändega, et ema ei olnud lähedal, kutsikas oleks nagunii hukka saanud, parem olevat tappa nagunii surmale määratu, kui lasta sama jahiloa alusel maha tugev täiskasvanud loom. Tegelikult aetakse ilvesepered meelega lahku. Paraku ei keela seadus selgesõnaliselt mistahes ilvesepoja tapmist.
Ilvesepesakonnad lähevad enamasti lahku jooksuajaks veebruaris-märtsis ja vähemalt tugevamad pojad peaksid olema selleks ajaks ise omandanud jahivilumuse hindele "rahuldav". Peale jooksuaega ühineb taas osa ilveste perekondi, ja mitte ainult siis, kui emane ahtraks jääb. Jäljed lumes näitavad, et ema ja pojad kohtuvad pidevalt, nagu ka ema aasta vanemad pojad, kuni viimased 1, 5 kuni 2 aasta vanuses ema valdustest lõpuks lahkuvad. Raadiosaatjatega varustatud ilveste uuring näitas, et pojad võivad iseseisvuda ka aprillis, mais või juunis - nii nagu iga poja jahioskused on.
Šveitsis on uuritud, et peale emast lahku minemist (veebruarist maini) ja kuni ema valdustest väljumiseni (teise eluaasta augustist kuni novembrini) kohtuvad raadiosaatjatega varustatud pojad ja nende emad keskmiselt iga päev. Suguküpsesse ikka jõuab keskmiselt iga seitsmeteistkümnes ilvesepoeg (pooled hukkuvad esimese ja pooled teise eluaasta jooksul). Suguküpsesse ikka jõudsid reeglina need Šveitsi ilvesepojad, kes omandasid endale ala oma ema ala kõrval ja kohtusid emaga sageli ka peale 1,5-aastaseks saamist.
Täiskasvanuks peetakse ilvest ametlikult alates 1,5 aastast ja 15 kilost. Inimeste puhul oleks see sama, mis pidada täiskasvanuks näiteks 15 aastast - iseseisvat hakkamasaamist ei saa inimeselt selles eas veel nõuda, kuid vajadusel saadakse hakkama. Noortele ilvestele tuleb ikka kasuks, kui nad saavad olla oma ema lähedal (sageli elatakse ka isa valdustes) kuni 20-22 kuuseks saamiseni, ja alles siis, õppinud kõike vajalikku ning saavutanud rahuldava füüsilise vormi, alustavad noored ilvesed päris iseseisvat elu, rännates oma vanemate valdustest kaugemale. Ilvesepojad, kes juba 10-12-kuuselt olid sunnitud kaugemalt endale ala otsima, reeglina hukkuvad (vrdl. 10-12-aastaste lastega, kes on koduta ja peavad iseseisvalt hakkama saama).
Eri maade teadlaste väitel õpetab emailves oma poegi kord ligi 1, kord 1,5, kord kuni 2 aastat (eriti siis, kui emane poegib üle aasta). Mida rohkem tegeletakse raadiomeetriliste uuringutega, seda pikemat perioodi pakutakse.
Kanada ilveste pojad, kes on meie ilveste poegadest väiksemad, iseseisvuvad ainult siis, kui nende kaal ületab 9 kilo. Meie oludes peaks, metskitsest jagu saamiseks, ilvesepoja kaal suurem olema.
Pooleteise aasta vanuselt saadeti need pildil olevad ilvesed Poolasse Kampinose parki, kus pärast vastava õpetuse andmist lasti nad vabasse loodusesse.
Miks ja kuidas tuleb päästa ilvesepoegi?
Juhul, kui emane ilves hukkub, ei jää pojad ellu ega too omakorda järglasi. Looduslik hävimisprotsent ilvesepoegade seas on niigi suurem kui saakloomade ja teiste kiskjate poegade seas. Märtsis on ilvesepoegadel veel piimahambad suus ja küüned nõrgad. Jäävhambad, mille abil iseseisvalt küttida saab, hakkavad tulema alles kevadel ja vahetavad piimahambad välja teise eluaasta keskel.
Ilveste suremuse pingereas esimesed on äsja emast lahkunud ilvesepojad. Esimesel kohal on erinevatel põhjustel (enamasti inimese süül) emast ilma jäänud alla 8-9 kuused (suremus 100%), teisel kohal 8-9 kuused, esimesele "jahtimispraktikale" siirdunud ilvesepojad. Nende suremus on suur ka teisel eluaastal ja on otseses sõltuvuses emast või ema valdustest lahkumisest. Igast 10-st sündinud ilvesepojast saab täiskasvanuks ainult 2-3 ja seda maades, kus on ilvesejaht keelatud.
Reeglina näevad ilvesed välja palju reipamad ja tervemad kui nad tegelikult on. Leidnud silmnähtavalt nõrga või kõhna "noore" ilvese, tuleb üritada ta kinni püüda - eriti siis, kui ta enam ka puu otsa ronida ei jaksa (enamik siiski jaksab seda ka kõige viletsamas seisundis). Tavaliselt lubab ilves mingi riideeseme endale peale visata, ennast sisse mässida ja sülle võtta. Novembris kaalub juveniil kõige rohkem 6, veebruaris 9 kilo. Ilvesepoeg võib osutada nõrka vastupanu, ja seda ei tee ta tigedusest, vaid hirmust. Oli juhtumeid, kui ilvesepojad hammustasid ja kriimustasid vastu ning hiljem selgus, et neil oli vigastuste tõttu valus. Tegelikult on ilvesepojad kuulekad ja leplikud loomad, keda on kerge rahustada vaikse monotoonse, pisut laulva häälega rääkides. Ilvesepoeg rahuneb katte all, kui temani jõuab värsket õhku, teda ümbritseb pimedus ja on võimalikult vähe liikumisvabadust, ruum täitub kiiresti looma enda lõhnaga ja see tekitab turvalisuse illusiooni. (Sedamoodi püüti linnas ilma raskusteta kinni ja toimetati loomaaeda isegi täiskasvanud metsik ilves (1939/1940. a talvel Alma-Atas).) Tõsi küll, isegi ilvesepojad tunnevad, milline inimene võib, ja milline ei või neile ohtlik olla.
Mida siis ometi kardetakse?
Ilveste kohta on käibel lugusid, mida teadlased on ammu kummutanud, kuid teadlaste seisukohad on rahvani ikkagi veel jõudmata. Ja nii võitleb meil iga ilveseleidja vähemalt kahe hirmutondiga: üks on marutaud ja teine metslooma õeluse müüt. Tulemuseks jääb loom abistamata või abi saadetakse liiga hilja. Novembrist 2002 veebruarini 2003 teatati Eestis 5, Soomes 3 üksikust nälginud ilvesepojast. Palju rohkem emata jäänud poegi jäi avastamata.
Skandinaavias on marutaud metsloomade vaktsineerimise teel nulli viidud, /P.S. 2009: nüüdseks ka meil, kuid ometi ikka veel/ nähakse meil marutaudi levitajat igas abivajavas loomas. Ilvesepoeg, kelle leidsin 2002. a novembris Jõgevamaal, suri oletatavasse kõhukelmepõletikku (kuna surmapõhjust ei uuritud, võis selleks olla ka kurnatus ja depressioon, pikaajaline nälg või mis iganes, mingit diagnoosi tuli talle ju panna; ja teise osalise jutu põhjal tapeti ta lihtsalt ära). Teda ei tahetud "vitamiinisüstiga" turgutada enne, kui kümnepäevane karantiin möödas. Elistvere pargis ei tahetud talle isegi juua anda - "nagunii marutaudis". Kõik proovid aga näitasid, et ilvesepoeg ei olnud marutaudis ega sellesse nakatunudki.
Detsembris Järvamaalt leitud ilvesepoeg istus viis päeva taluõues puu otsas, enne kui jahimehed võtsid ta oma hoole alla. Ilvesepojal oli murtud alalõualuu ja ta ei saanud närida. Jahimehed väitsid, et ilvesepoeg sõi nende pakutud liha, kuid lahkamine näitas, et looma soolestik oli täiesti tühi. Seegi ilvesepoeg polnud marutaudis.
Samal ajal Soomes hobusetallist leitud ilvesepojale sai saatuslikuks nädalavahetus - tõhusat arstiabi ei olnud võimalik korraldada. Kui nädalapäevi nälginud loomale võimaldatakse glükoositilguti, jääb ta tavaliselt ellu. Nelja aasta jooksul oli Soomes tilguti abil päästetud ligi kakskümmend ilvest. Nende päästja Jussi Ristonmaa oli valmis tasuma tilguti eest 60 eurot päevas, ja need eurot tuli lihtsalt kusagilt ilma virisemata hankida.
Šveitsi statistika ütleb, et sügisel-talvel ilma emata jäänud ilvesepojad leitakse nälga surnuna või püütakse taluõuedest (reeglina kanakuudi juurest). Ilves-orbudel esineb tihti suu- ja lõuatraumasid, sest üritatakse jahtida mittejõukohast saaki. Hoolduspaikadesse toodud ilvesepojad surevad suuremas osas suutrauma infektsiooni ja õnnetusjuhtumitesse, ühel juhul oli tegemist sisehaiguse ja ühel juhul muu traumaga. Marutaud puudub, šveitsi ilveste levinumat haigust rebaste kärntõbe ehk Sarcoptes scabiei (nagu ka trihhinelloosi) ilvesepoegadel ei esinenud.
Marutaudi võimalus on esimesel eluaastal üldse kaduvväike. Kuni sügiseni joovad ilvesepojad ju emapiima, see tagab neile tugeva immuunsuse marutaudi vastu veel ligi aastaks. Ilveste seas on marutaudijuhtumid üldse haruldased: mõnel aastal ei esine ühtegi, isegi Eesti kõige marutaudiohvriterikkamal aastal registreeriti meil 420 muu looma hulgas ainult 3 marutaudis ilvest.
Kuid marutaudi nakatumist ei saa elava looma puhul kuidagi selgeks teha. Soovitus solistada looma kõrval pudelist vett ja vaadata, kas loom ehmub või mitte, tegelikult ei toimi. Veepelgus on marutaudi puhul täielik müüt, kuna loom ei karda vett. Ta lausa üritab, kuid ei saa neelukrambi tõttu seda alla neelata. Kusjuures ligi pooled marutaudi surnud loomad jõid kuni viimase elupäevani täitsa normaalselt. Hoopis terve loom võib pudelit nähes ehmuda, aga enamiku haigeid loomi teeb marutaud inimkartmatuks. Lisaks võib ka marutaudi mitte nakatunud, näljast nõrkenud loom võimetu ise jooma.
Küll aga võib ilvesepojal olla mistahes haigus, mis näljast nõrgestatud loomale kergesti külge jääb. See haigus võib olla inimesele nakkav ja võib ka mitte olla - eriti inimesele, kes ei pelga vett ega seepi. Ilvesepoeg vajab kindlasti kosutavat süsti ja looma elu on seda väärt. Ka marutõvevastane vaktsineerimine loomaleidjale ei ole nii vaevarikas ega kallis kui arvatakse, seda saab teha ka igaks juhuks ja isegi tasuta.
Mis puutub tigeda metslooma müüti, siis on see tigedate inimeste poolt loodud. Loomad näevad läbi meid ja meie kavatsusi, ning vastavad alati samaga. Kui aitajas on pisutki hirmu, kardab ka loom palju rohkem. Meesterahvaid ja poisse usaldab loom vähem kui naisterahvaid, tüdrukuid ja naiselikke poisse. Loomad lasevad ennast aidata, kui meie aitamissoov on siiras. Paljud asjatundjad maailmas on öelnud, et kiskjad hindavad hoolt ja armastust kõrgemini, kui koduloomad.
Mida teha edasi leitud ilvesepojaga?
Metsloomade rehabilitatsiooniga tegeleb Eestis ainult Nigula turvakodu. Elistvere Loomapark täitis küll varem loomade turvakodu funktsiooni, sest kuni 2007. a-ni tasuti selleks riigi poolt priske summa, mis millegi muu peale kulutati. Kui toodud abivajajat-looma ei olnud parajasti ekspositsiooni uuendamiseks vaja, tehti temaga nii nagu tolle minu leitud ilvesepojaga või viidi tagasi metsa nälga surema.
Nigulas küll puudub ilvesele sobiv võõrutusaedik, kuid on olemas võimalus paigutada looma muidu inimtühja kohta, kus ta ilma hooldajaga harjutamata suuremaks kasvatatakse. Selleks on olemas spetsiaalne väljaõpe ja personal, ning see eristabki looma rehabilitatsiooni tavalisest puuris elu jätkamise eesmärgiga loomaaitamisest.
Igal juhul vajab leitud ilvesepoeg kogenud loomaarsti. Meie veterinaarid oskavad ravida lehmi, kuid mitte ilveseid, seega asendamatuks osutub metsloomadega eriti põhjalikult kokku puutunud arst, milliseid on ainult Tallinna Loomaaias ja Nigulas. Enne spetsialisti kohale saabumist tuleb tagada ilvesepojale aga ennekõike joomise võimalus ja võib segada vee hulka glükoosi. Hea, kui ilvesepoeg on suuteline liha sööma, kuid mõnikord ei suuda ta seda enam seedida.
Mida teha kuni 2-kuuse ilveseorvu leidmisel?
On olnud juhtumeid, mil pimedad ilvesepojad roomasid metsas inimeste ligi sammude ja soojuse järele, kuid enamasti kuulsid inimesed nende maast kostvat linnuhääletaolist näljakisa. Ilvesepoegi toideti kitse- või hobusepiimaga lusika otsast, teistel juhtumitel kallati piim kõvast kaltsust keeratud toru sisse, on üritatud anda piima ka pipeti otsast ja eemaldatud nõelaga plastiksüstlast. Loomaaias õpetatakse ilvesepoegadele algul sõrme imemist, siis antakse lutti (kõige parem on nõukogudeaegne piklik kummilutt). Algul toidetakse ilvesepoegi iga 2 tunni tagant ööpäev läbi, seejärel harvemini. Algul joodetakse korraga 1–2 supilusikatäit piima. Piima rasvaprotsent on tähtis ja lehmapiima tuleb hoolikalt valida. Ellu jääb u 1/3 leitud poegadest, 3 päeva vastu pidanud ilvesepojad on kasvanud suureks. Tihti on ilvesepoegadel kaasasündinud parasiidid, vitamiini- ja mineraali-, kõige sagedamini kaltsiumipuudus, ka vedelikupuudus organismist, millest saab aimu ainult kogenud arst.
Ilvese piim on 5,5 - 6% rasvasisaldusega, ja sellest on soovitatav kindlasti kinni pidada. Loomapoegi tuleb kindlasti silitada enne ja pärast sööki, sest just siis lakuvad emad oma järglasi stimuleerides nende seedetrakti tööd. Vastleitud pojale silitamisest ei piisa, ta kõhtu tuleb sihikindlalt, kuid õrnalt masseerida, stimuleerides väljaheitmist. Seda tuleb teha ka nälginud, mistahes eas püütud ilvesepojaga, et ta kõht jälle tööle hakkaks. Mitmekesi kasvades hullavad ilvesepojad rohkem, üksi kasvavaid ilvesepoegi tuleb inimesel sedavõrd rohkem masseerida, sest liikumisvaeguse tõttu ei käi loomal soolikad hästi läbi. Piimakutsika väljaheited on valged. Ilvesepoeg ei tee loiku seal, kus ta sööb või magab, ning kui ta toitmise ajal rabeleb, tuleb ta tõsta ajalehele, kaltsu peale või liivakasti. Paljud ilvesepojad ei taha, et inimese pilk saadaks nende isiklikke tegemisi ning jätavad väljaheidetele liiva peale kraapimata.
Kasuemaks sobivad koer ja kass. Kui koer esialgu tõrgub, rahuneb ta kinnihoituna varsti ja hakkab oma uut kasvandikku lakkuma, st võtab kasulapse omaks. Kui kass võõrast poega kohe vastu ei võta, tuleb pesta väheses soojas vees kassi omi poegi ja seejärel samas vees võõraid poegi ning kassipoegade kuivatamise ajal kassile kasulapsed sokutada. Võib võõrad pojad üle hõõruda sama kaltsuga, millega on hõõrutud kassi või tema poegi. Kasuema puudumisel tuleb ilvesepoegi soojendada vastu inimese keha, ajapuudusel kas või kasukavarruka sees või pahupidi keeratud karvamütsis, mille all asetseb soojakott. Esialgu hoitakse ilvesepoegi kogu aeg soojas, hiljem ainult öösel. Külmetunud loomalapsi soojendatakse sinise lambiga.
2-kuuselt antakse ilvesepoegadele hakkliha (kuid mitte sealiha), mis on rahhiidi ärahoidmiseks üle kallatud munaga, samuti kalamaksaõli. Arvukates publikatsioonides, kust need soovitused pärit on, ei ole mul õnnestunud leida selgesõnalist väidet selle kohta, mis vanuses tuleb hakata pakkuma ilvesepojale köögivilju ja kaerahelbeid, sest üllataval kombel on needki asendamatud, kuna neid tarbivad ilvesed oma saakloomade kaudu. Ka metsikud ilvesed käivad vahel viljapõllul teri haukamas, puukoort närivad enamasti noored loomad (on ju puukoor samuti nende saakloomade toit, lisaks aitab see kasvavate hammaste tekitatud sügelemise vastu). Rääkimata juba muru söömisest, sest nagu kasside puhul, on see hädavajalik sisselakutud karvadest vabanemiseks. Vitamiinide saamiseks ja ussidest vabanemiseks söövad ilvesed vaistu järgi metsa all kasvavaid taimi ja närivad kuuseoksi.
Mida teha üle 2-kuuse ilvesepoja leidmisel?
Kui ilvesepoja täpne vanus on teadmata ja pole võimalik täpsustada, mis ajal toimus sel aastal ilveste paaritumine ning millal sündis enamik poegi, tuleb oletada looma sünniaega aprilli keskpaigast kuni juuni lõpuni. Sellest sõltub, kas ilvesepoeg vajab lutti või on suuteline ise jooma ning pehmet liha sööma, mida talle tuleb pakkuda esialgu väikeses koguses, (eeldatavasti sooja, kuid mitte keedetuna). Soe lehmapiim võib head teha, kuid võib osutuda ka seedimatuks. Võib juhtuda, et ilvesepoeg nälgis liiga kaua ja ei tohi seetõttu korraga palju süüa, või et ta on võimetu ise sööma ning vajab tilgutit. (Harva juhtub, et esimene pesakond hukub ja vanemad teevad teise, siis võivad ilvesepojad olla sündinud ka juulis, augustis või septembris.)
Nõrgestatud või apaatset ilvesepoega tuleb keelitada ja meelitada nagu pirtsakat kodukassi. Võib kavalust appi võtta ja niisutada veega või teha lihamahlaga kokku ilvese esikäpad, siis lakub loom käpad puhtaks ja tal võib tekkida isu. Loom, kes ennast enam lakkuda ei jaksa, lakub ikka veel oma esikäppi, seda tehakse ka eneserahustamiseks. Kui ilvese kasukas on metsamärg ja loom ei jaksa seda ise kuivatada, tuleb paigutada ilvesepoeg rahulikku sooja, kuid mitte palavasse kohta. Kui loomal ei ole palavikku, ei sobi talle varsti enam köetud ruumid, kuid ka päris väljas teda hoida ei tohi, kas või sellepärast, et lõuaehituse tõttu ei suuda ilvesed närida külmunud liha. Loom vajab värsket õhku ja kui ilvesepojal on juba talvekarvad, ei tohiks õhutemperatuur ruumis ületada +5 kraadi.
Ilvese normaalne kehatemperatuur on 38 - 39 kraadi. Hüpotermia korral ehk alla 36 kraadi kehatemperatuuri puhul tuleb hakata ilvesepoega aktiivselt soojendama - kui loom ei lase ennast teki sisse mähkida, tuleb kasutada soojenduslampe. Hüpertermia ehk üle 41 kraadi puhul tuleb hakata kiires korras vee või lumega looma jahutada. Nagu ikka palaviku puhul, tuleb looma iga vähekese aja tagant jooma sundima. Tuleb silmas pidada, et hüpertermia võib üle minna hüpotermiaks ning vastupidi. Kui pole võimalik kehatemperatuuri täpselt mõõta (seda tehakse loomadel pärasooles ja mitte kõik käepärast olevad kraadiklaasid ei näita temperatuuri sel samal hetkel ning elektroonilise täpsusega), siis tuleb looma keha katsuda mitmes erinevas kohas võimalikult naha lähedalt (alajahtunud loom on reeglina loid ja lubab seda). Kui looma keha on jahedam kui inimese käsi (36 - 37 kraadi), siis tuleb looma kindlasti soojendada. (Igatahes on Elistvere parki tollal teenindanud arst Villem Robi teinud vea, jättes 15. novembril 2002 minult küsimata, kas ilvesepoja keha tundus soe või külm. Köetava ahju juures maas istunult tundus ilvesepoeg ligilähedaselt inimkäesoe alles õhtuks, mis tähendab, et teda oli hädasti vaja veel tõhusamini soojendada. Järvamaal leitud ilvesepoega hoiti aga hoopis õues vanas "Ikaruses".)
Kõige levinum hooldajate viga, mis vaatamata õigele tegutsemisele ikkagi päästetud looma hukkumise kaasa toob, on inimese vale arusaam looma "rahule jätmisest". Arvatakse, et metsik loom peab inimest kartma, kuid võõras kohas ei teki loomal ellujäämise tahet ja just mõõdukas hirm ei lase tal masendusse langeda ega elust loobuda.
Enamik mu päästetud loomadest-lindudest, alates hiirest ja lõpetades viiekuuse ilvesepojaga, käitusid siseruumidesse sattununa ühtemoodi. Nad võtsid mu ruttu omaks ja võõrastasid teisi. Neid tuli sundida jooma ja meelitada sööma hakkama ning küll siis toit maitsma hakkas. Seejärel muutusid nad reipaks ning tundsid huvi oma ümbruse ja minu vastu, kuid omapead jäetuna kaotasid nad peagi eluisu ja iga söögikorra eel tuli neid uuesti virgutada. Kui nad surid, siis kolmanda päeva hakul. Spetsialistidelt kuulsin hiljem, et "kolmest esimesest ööst" üle saamiseks tuleb magada looma kõrval. Ohtlikke öid on rohkemgi, kuid saatuslikud on teine-kolmas. Looma tuleb veenda ellu jääma – esialgu või temast hooliva hoidja jaoks.
Kuidas käituda päästetud ilvesepoja nähes?
Ilvesepoja läheduses ei tohi inimene püsti seista, sest ilvesepoeg näeb temast vaid pikki jalgu ja kardab. Tuleb istuda maha, et ilvesepoeg näeks kogu inimest korraga. Rääkida ilvesepoja kuuldes tuleb väga vaikselt ja rahulikult. Ägedas meeleolus ega negatiivselt meelestatud inimesi (millisteks on praegu enamik inimesi) ei tohi samasse ruumisse lubada isegi "korraks vaatama". Lähtudes konkreetse looma seisundist ja iseloomust tuleb otsustada, kas ja kui palju tuleb talle kasuks inimese kõrval viibimine. Nagu ka haige laps, tahab loom tundmatus kohas enesekindlust sisendavat toetust ja lohutust. Hooldaja peab tunnetama, kui palju rahu loom parajasti vajab. Ei maksa karta, et hiljem hakkab loom eeldama sama hoolitsevat suhtumist kõikidelt inimestelt.
Inimene kipub looma metsikust (ehk võimelisust jätkata metsikut eluviisi) täiesti valesti hindama. Kui mõnenädalasele ilvesepojale läheneb kartlik või valelik inimene, siis uriseb muidu inimsõbralik ilvesepoeg tema peale, sest tundliku loomana ei talu ilves inimese sisemist ärevust ega ebasiirust. Samas lasevad metsikud ilvesepojad ennast vastupõiklematult sülle võtta, kui võtjas pole hetkel ühtegi kõverat mõtet ja kui võtja ei karda midagi (isegi mitte sellepärast, mis temast endast ilvesepäästjana edasi saab) või ta ei oska karta, näiteks peab laps ilvesepoega kassiks või hunti koeraks. Kui loomaaialoom on harjunud pidevalt nägema stressis inimesi (näiteks muretseb talitaja kellegi looma seisundi pärast, mõtleb oma pereprobleemidest või kardab koondamist), siis metsik loom tajub inimest tundmatu olendina, kelle puhul on ülekanduv stressitaju veelgi ärritavam, ja võib enesekaitsele asuda, justkui ähvardaks inimese (isegi hästi talitsetud) stress otseselt teda. Taltsad loomad võtavadki hirme, himusid ja masendust inimeste juurde kuuluvateks ning üllatuvad ääretult, nähes tasakaalukat, isetut, stressivabamat inimest, metsloomad aga võivad sellist inimest looduses justkui mitte märgata (kas meelega ignoreerides või pidades loodusesse kuuluvaks esemeks).
Kui tervenev ilvesepoeg saab mõne pahandusega hakkama, näiteks tungib ta kuhugi keelatud kohta, siis ärge karjuge looma peale, parem sahistage millegagi kusagil teisel pool, looma tähelepanu mujale suunamiseks.
Nii mõneski riigis on filminäitlejad-ilvesed metsa elama jäänud ja saanud seal hakkama. Nood puuris kasvanud ilvesed ei olnud isegi Kampinoses "koolis käinud". Ühe ilvese ja ühe inimese suhete põhjal on Eestis tehtud ekslik järeldus, et ilvese mälu pikkus on 1 kuni 3 nädalat. See võiks osutuda päästvaks valeks ilveste rehabilitatsiooni rajamisel, kuid kaugele selle vale najal jõuda ei saa: on teada loomi, kes aastate pärast oma kasvatajat kohates tõid ja ulatasid neile läbi puurivõre tükikese liha.
Et pärast looma vabaks laskmist ei käi ilvesehooldaja enam oma kasvandiku kodumetsas, ei ole kindel viis vältida nende kohtumisi, sest on juhtumeid, kui ilvesed on oma kasvataja ka tuhande kilomeetri tagant üles leidnud.
Kuigi ilvese mälu pikkus pole veel ametlike uuringutega kinnitatud, on küllalt andmeid, mis viitavad ilvese ülitugevale kohamälule. Katsealused ilvesed mäletasid kuni peensusteni oma kutsikapõlve metsa ning kuni 10 aastat puuris veetnud ja oma püüdmise kohta tagasi toodud, otsisid nad oma vanu, koos emaga tehtud toidupeidikuid ning avaldasid imestust või nördimust metsas toimunud muudatuste üle. Vahel väidetakse, et ilves mäletab kõike, v.a inimest. Võib-olla ei tunnekski ilves tundmatus kohas tuttavat inimest ära, kuid hästi tuttavas kohas aktiveerub ta mälus kõik, mis on seotud konkreetse kivi, puutüve, aiaposti või mõne inimesega. Kui see inimene on jälle seal, tuleb ilvesele meelde, mida on inimene siin kohal varem teinud ning ilves võib seda selgesti välja näidata. Ilves ei pane tähele inimeste nägusid ega riideid, vaid fikseerib ülitäpselt inimese liikumismaneeri ja jätab meelde iga isiku kordumatu sammude kaja. Samas on ilves võimeline ära tundma konkreetsel kohal näiteks aasta tagasi ühekordselt kasutatud riideesemeid (ning välja elada neil oma vana pettumust) või kotti (ning nõuda, et seda kasutatakse sama otstarbega nagu varem).
Millegipärast valitseb arusaam, et loomapoegi ei tohi kordagi käega katsuda, muidu ei sobi nad enam vabasse loodusesse tagasi pöördumiseks. Juba enne kuuljaks saamist tunnevad loomapojad oma hooldaja lõhna ja sammude järgi ära (katsetatud u 30 inimesega), kuid inimeste korteris kuu aega veetnud rebasekutsikaid on Nigulas suudetud tagasi metsloomadeks muuta. Nii et koonerdada hellustega ei tasu – võib juhtuda, et just need aitavad päästetud loomal ellu jääda. Igal juhul, ei tohi loomalast masseerimata jätta, kartes, et ta sedaviisi inimese käega liigselt harjub. Kui kassipojaga mängib vähemalt 4 inimest, suhtub kass hiljem sõbralikult paljudesse inimestesse, ent 3 inimese poolt kasvatatud kassipoeg jääb teisi inimesi võõrastama. Seega võib juhtuda, et vältides ilvesepoja kartmatuks muutumist ülejäänud inimeste suhtes pole vaja 1 hooldajaga piirduda. Igatahes, ei ole tõsi, et ilvesepoeg, kelle ümber tema päästmise päeval liikus mitu inimest (päästja, arst, autojuht jne) on kohe kõlbmatu hiljem loodusesse tagasi saatmiseks. USAs näiteks arvatakse, et looduses hakkama saamiseks ei tohi kaslane (ilves, puuma) lähemalt tunda üle 2–3 inimese, ent nagu haige laps, nii vajab ka haige loom hellust, ja seda eriti just esimestel tundidel ja päevadel peale päästmist.
Reeglina võtab loom kiiresti omaks ühe inimese, jäädes teiste suhtes umbusklikuks. Ühe hooldaja lõhn ja hääl jääb ilvesepojale meelde veel aastateks, ja seda mälestust oskab loom edaspidi, loodusesse tagasi minnes, hoida lahus kõikide teiste inimeste häältest ja lõhnadest. Siiski, olemata kiindumussuhetes ilvestega ei ole võimalik neid lähedalt tundma õppida ega omandada oskust vältida looma liigset kiindumist hooldajasse. Kiindumuseni ei vii ju vaid "nunnutamine", hoolitsemine ja sagedased kontaktid, vaid on palju nüansse, mis on olulised just ilvesele, nii inimese hääletoonis, liikumises kui paljus muus (eriti hetkedel, kui inimene arvab, et ilves teda ei näe või ei jälgi). Suhtlemiseks vabadusse lastava loomaga tuleb välja töötada omaette strateegia, kuid midagi võimatut siin ei ole.
Kuidas oleks parem teostada ilvesepoegade rehabilitatsiooni?
Loodusesse tagasi mõeldud loomalapsele, kes ema käest jahti õppida ei saa, võib näidata loodusfilme. Jahtimist näidatakse seal ülearugi, ja kui kellelgi tekib kahtlus, kas kiskja on võimeline jälgima televisioonis toimuvat, siis tuhanded Ameerika ja Venemaa kodukiskjapidajad vastaksid sellele, et kuidas veel!
Turvakodus õpib hoolealune tundma ainult ühte hooldajat, kes õpetab talle samas kartma kõiki teisi inimesi, teatud määral ka iseennast. Paljude loomaliikide puhul on võimalik hoolealuse tagasi loodusesse laskmine enne, kui tal tekib sõltuvus oma hooldajast. Ilvesed on selleks liiga aeglaselt arenevad ja pikemat hooldust vajavad loomad. Selleks paigutatakse nad varjulisse aedikusse, kuhu hooldaja enam toitu ei too, vaid jätab selle sinna või peidab ära, hiljem laseb sisse elus saakloomi. See hooldamisfaas kestab kaua, sest isegi aastaseks saanud ja alles hambavahetusega algust teinud ilvesepoja puhul oleks vabadusse laskmine kahtlase tulemusega üritus, isegi ilvesepoja omas kodukohas. Venemaal ja Poolas on tehtud selgeks, et parim vanus loodusesse pääsemiseks on ilvese jaoks 1,5 aastat, sest peale füüsilisse tippvormi jõudmist on ilvesel siis ka kõige tugevam tung leida endale oma ala.
Ent ilvestel on üks iseärasus: üle kolme nädala mujal elanud, harjuvad nad oma uues elukohas niivõrd, et pole enam võimelised jätkama elu oma endises kodukohas. Nad vajavad seal 3-4 nädalast uuesti kohaga harjumist. Nii puuris kasvanud kui metsikud ilvesed istuvad peale ümber asustamist praktiliselt ühe koha peal 2-3 nädalat, üritamata jahtida ja enamasti surevad nälga. Kuna loomad, eriti ilvesed, on äärmiselt tundlikud kohalike geo- ja biomagneetiliste mõjude suhtes, on sundkolimine paljudele ilvestele saatuslikuks saanud. Sellepärast võeti USAs reegliks toita ilveseid uuel kohal umbes 4 nädalat, ja vabastada neid võimalikult lähedal puuris pidamise kohale. Loodusesse minnes peab loomal olema korralik rasvavaru, tuleb ju tal kõigepealt uue kohaga sidemed luua, leides oma nišši konkreetses metsas, juba tegutsevate kiskjate seas. On juhtunud, et ilvese saakloom rebane on säru teinud isegi 2–3-aastastele uustulnukatele, alla 1,5-aastaseid ilveseid aga murdsid nendest palju väiksemad kiskjad (näiteks punailves ja kalanugis).
Seega võiksid ilvesepojad saada esmaabi küll turvakodu tingimustes, kuid järgnev ilvesepoja eest hoolitsemine ja tema väljaõpetamine peaks toimuma kodumetsas. Parem veel, kui ka esmaabi antaks just seal ning ilves võiks toibuda mõnes ajutises varjualuses. Hooldaja järelevalve võiks kesta kuni ilvesepoja täiskasvanuks saamiseni: hooldaja elaks metsas koos ilvesepojaga samamoodi, nagu elab perekond Pažetnov metsas koos karupoegadega, ainult et veelgi "metsikumalt", sest isegi "karumaja" on maja ja vihjab inimese elamule, millest ilves peaks õppima hoopis eemale hoiduma.
On kogemusi, et loomaturvakodust välja läinud loomad satuvad üsna koheselt sama liigi loodusliku hooldaja/õpetaja juurde või on inimese kohus seda korraldada. Turvakodudes viiakse loomalapsed kokku sama liigi pisut vanemate hoolealustega, kellest nooremad saavad vajalikke oskusi juba enne loodusesse minekut. Nii võiks inimhooldajal abiks olla mõni poolmetsiku päritoluga "tugiilves", kes õpetaks nooremaid välja inimhooldaja eemaldumise faasis ja samas oleks sidelüliks inimese ja hoolealuse vahel.
(Valeria Ränik, 2002-2005)
(LISA: venekeelne juhend, kuidas toimub puuris kasvanud ilveste ettevalmistus loodusele tagastamiseks, asub SIIN.)