1990ndate lõppus hakkas nii Balti riikides kui ka Soomes tekkima eraparke ja tekkisid kohe probleemid, kust võtta vajalikust soost-vanuses ilves või kuhu saata oma ülearused. Mõned ilvesed "kadusid", "rööviti", mõned lubati saata "kuhugi välismaale", tegelikult üritati nad salaja metsa ajada jpms (Elistvere). Tallinna, Riia ja Kaunase loomaaiad on selliseid eraettevõtjaid oma andmete ja sidemetega igati aidanud, kuid puudus kõikide Balti aladel elanud ja siginud puuriilveste korralikult koostatud sugupuu, nii sattusid kord kokku lähedased veresugulased, teine kord aga peeti sugulasteks neid, kes seda polnud. Kuna pidin tänu isiklikele kontaktidele edasi suunama minu poole ilvesehankimissooviga pöördunud inimesi Lätist, Leedust, Poolast ja Belgiast, otsustasin kaardistada internetis kõikide Balti ja Soome puuriilveste nii hetke- kui ka endise koosseisu, kus oleks selge, kes kelle sugulane on või ei ole.
EAZA liikmetest loomaaiad kannavad oma ilvesed rahvusvahelisse tõuraamatusse, nende ilveste sugulust jälgib ja mujale kolimiseks loa annab rahvusvaheline ilveste koordineerija. Eraloomaaedade ilvesed tõuraamatus numbreid ei oma, rahaahned omanikud võivad teha nendega mida iganes ja paistab, et nende loomade saatus ei huvita ühtegi palkasaajat ametnikku. Sellised "rahvusvaheliselt koordineerimata" ilvestega loomaasutused on Elistvere loomapark, osaliselt Alaveski loomapark, Telšiai metsamajandi "Žvėrinčius", "Aglaura", "Audruvis", "Minizoo", Kuusamo metsloomakeskus ja Kitee loomapark. Kuna Leedus algas lõpuks ometi ilveste paljundamisprogramm, legaliseeritakse selleks kõik Leedu puuriilvesed, ka eespool mainitud, ja kasutatakse samuti geneetikauuringutes.
Siit koorus välja järgmine jama: Eesti päritolu ilveseid Leedu projektis koheselt kasutada ei saagi, sest nad on kas lausa inbriidid (Elistveres) või nende "parandatud verega" järglased (Alaveskil), puhtaverelised aga (Kaunas, Klaipėda, Līgatne, Kalvene, Tallinn) on omavahel lähisugulased. Eesti ilveste suguvõsa on juba 5 loomaasutuses ("Žvėrinčius", Kaunas, Klaipėda, Līgatne, Santillana del Mar) ristatud Kalvene suguvõsa esindajatega ning nendegi ilveste järglasi tuleb ühendada tähelepanelikult, omades täit pilti nende päritolust. Käesoleva registri abil aga saab jälgida nende ilvesepoegade pärinemist mitme põlvkonna ulatuses ja takistada ilvesepoegade ristamist omaenda suguvõsa esindajatega.
Et puhtaid kombinatsioone on liiga vähe, pöördus Leedu abipalvega Rootsi ja Soome loomasutuste poole uue vere sissetoomise asjus, kokku läheb vaja esialgu 8 looma.
Pöördumine nägi välja nii:
"We address to you according an advice of Mr. Lars Versteege, ESB keeper for Eurasian lynx.
Lithuania has started the project for reintroduction of Northern lynx (Lynx lynx) in the territory of Lithuania. This project is coordinated by the Ministry of Environment of Lithuania. The coordinator of the project – the Head of the Biodiversity Division, the Ministry of Environment – Mr. Selemonas Paltanavičius.
Participants of the Project:
Forest Enterprise of Telšiai District
The Lithuanian Zoo
The Hunting Research Base of Vilnius University
The Fund "Fauna and Flora"
The "Mini Zoo" of Klaipėda
The farmer Petras Adeikis
We would be appreciate, if you could send us an information, if there are lynxes suitable for our project, and how could we get them.
Also we can wait for animals born in 2008.
Yours sincerely -
Keeper of Lithuanian Studbook of Northern lynxes
Virginija Raudeliūnienė"
Projekti idee on u 4 a vana ja sellest hõiskasid Eesti ajalehed enneaegu juba 2005. a märtsi keskel ("Vooremaa", "Postimees", "Maalehe" lisa "Metsaleht" jt). Siis mõjus hundikasvataja Petras Dabrišiuse idee hakata ilveseid looduse jaoks paljundama meie pressile nii uudsena, et sellest kirjutati nagu justkui juba tegutsevast projektist. Omajagu elevust tekkis ka teatud Leedu tegelaste seas, kes tahtsid ideed justkui teostama võtta ja sellest kasu lõigata, nõudes ilveseid kasvatada soovijatelt tasu paberite vormistamise eest, sellel kui kõik teised tegutsesid tasuta – just ühe sellise tüübi eest hoiatasin tookord ametnikke Eestis ja Soomes. Aga Leedu riiklikult tasustatud looduseuurijad ega kõrgepalgalised ametnikud ei viitsinud oma ajusid selle suunas kuigi kiiresti liigutada – nii tuttav pilt. Järgnesid 2 aastat veenmistöid Leedus, enne kui pärast 2007. a Plateliai seminari hakkas jää ometi liikuma. Käidi Poolas Kampinoses sarnase projekti kogemusi õppimas, poolakad käisid konverentsil Šiauliais jne, Leedu projekt sai eurotoetuse ja ehitati mõned ilveseaedikud. Petras Dabrišius väsis sellest veenmisest nii ära, et hakkas harrastama muid asju ja propageerib juba uusi ideid.
Samas tekkis huvi ilveste vastu ka mitmel eraloomaaednikul, olid ju 2005. aastal Elistverest Žvėrinčiusesse toodud 4 ilvest üldse esimesed loodustingimustes eksponeeritavad ilvesed Leedus – kui mitte arvestada Kaunase vanamoodsas linnapuuris elavaid ilveseid ja Ignalina kandis tollal hoitud 2 metsikut ilves-orbu. Esimesena hakkas tegutsema Edvardas Legeckas Klaipėda Minizoost, kes sai ilvesed Tallinnast ja Riiast, kuigi käis vaatamas ka Elistvere omi. Mitmed ilvesehuvilised, k.a Vilniuse loodusmaja, küsisid ilveseid Petras Dabrišiuse käest, kel polnud loomi jagamiseks piisavalt, ja ta küsis omakorda ilveseid Elistverest. Talv läbi lubati talle neid anda, kuni 11.3.2008 tuli elistverelikult ebaviisakas ja arusaamatu loobumine koostööst – justkui olnuks tollal kõik loomad maha müüa ja asutus kinni panna ähvardanud pargiperenaisel paremaid ettepanekuid, kuhu saata superhästi paljunevaid ilveseid, kelle rohkuse üle on ta alati kurtnud ja nende arvu igal võimalusel piirata üritanud. Erapargid oleksid hea võimalus mahutada mitu põlvkonda vaid omas veres paljunenud Elistvere loomi, sest loodusesse inbriide ei lubata.
Samas lootuses pöördus Petras Dabrišius ka Rein Kõivu poole, ja, kaasas "Aglaura" farmi 2 töötajat, juhatasin neile 10.4.2008 teed Alaveskile ilvesepoegi vaatama. Ometi ei jõudnud ma veel reisilt tagasi tulla, kui juba kuulsin Alaveskilt läbi imbunud kajastusi: meie ministeerium vaevalt lubavat leedukatele ilvesepoegi, sest Leedus ei olevatki mingit projekti, vaid loomi müüdavat lihtsalt suure raha eest Euroopasse. Kui selline jutt oleks tulnud Elistverest, oleks olukord üdini tuttav ja loomulik, aga siin? Nii palju, kui tunnen keskkonnaga tegelejaid, samuti Tallinna loomaaia töötajaid, ei julgeks keegi neist väita nii kergekäeliselt, et a) Kaunase loomaaed, b) Vilniuse ülikool, c) Leedu ministeerium, d) Telšiai metsamajand, e) terve võrk loomakasvatajaid ja ilves-entusiaste ning f) ilmselt ka rahvusvaheline Euraasia ilveste koordinaator hr. Versteege isiklikult on kõik puha sulid. (Palusin naljaga pooleks: teatage mulle, kes ja kus sellist juttu räägib, või siis saatke mulle vettpidavad kirjalikud kinnitused, et nad kõik tõesti sulid on.)
Sellele vastas 28.10.2008 Tiit Maran, kes arvas samuti, et Versteege nime ei tasu sulide hulka panna. Nagu oleks keegi seda teinud või tõsiselt mõelnud. Vahetasime arvamust Leedu projekti puudujääkide kohta, kuid eks need infovahetused kõrgemal seisvate tegelastega ole midagi jäämäe sarnast – arutusele tuleb 1/9 sealpool teada olevast, ja samavõrd huvitutakse ka siinpool pakutavast. Mulle jäi mulje, et olime ühel meelel, tegelikult on see vähe tõenäoline. Nagu ka kirjas mainitud terioloogia konverentsi puhul – hr. Maranile ja pr. Raudeliūnienėle jäi toimunust üsna erinev mulje. Kuid tuhka sellega, sest oma 2 ilvest Soomest Leedu ikkagi (ülipika venitamise peale) sai.
Üksikasjalikumini projekti kohta ja kõigest muust, mis puutub Leedu ilvestesse (ja ka huntidesse) võib lugeda SIIN, jätkulood on SIIN.
Kui see jutt juba sulide peale läks, siis ei tegele nad ilvestega Hollandis ega Leedus. Ka Lätis on kõik ilveste ümber OK. Kui oletame, et Eesti on Tallinn, siis Eestis ka. Aga kui Eesti ei ole ainult Tallinn, siis on lood hämarad (vt minu kodukalt kaikavedude kohta). Kord ilmus välja Poola WWF esindaja, kes ilveseid soovis, neil olla samuti projekt soolas. Ühendust võeti 2008. a lõpus Elistvere loomapargiga, kuid lahkelt lubati 2000., 2005. ja 2007. a-l sündinud isailveseid, kuid vassiti neist vanima päritolu, mis kohe ka ilmsiks tuli. Poola nõudmisele korjata loomapargi ilvestelt DNA proovid ehmuti Elistveres nii, et asi jäi jälle seisma. Imestan aina, mis riigis ma elan – nii Poolas kui Leedus oleks sarnases olukorras täiesti võimalik asja edasi ajada, metoodika on ju olemas, lihtne ja kindel. Ka Lätis ei peetud sarnast takistust miskiks ja Poola sai Kalvenest 1 ilvese (rohkem Lätil kedagi anda polnudki, teine "vaba" ilves saadeti Leetu). 2009. a lõpus pöördusid nii Elistvere kui Alaveski ilvesepidajad ise Poola poole palvega neilt mõned ilvesed vastu võtta. Ning jälle esitati neile vastu Poola ministeeriumi DNA proovi nõue... No ei saa Euroliidus teisiti, kui tuleb harjuda ametliku asjaajamisega ja venitamine siis ei aita.
Mitte ei mõista, mida mõtlevad loomapidajad Elistveres – seal hoitakse 7 ilvest ja pole mingit avalikku ülevaadet, mida tehakse ülejäänutega iga aasta juurdekasvu ulatuses. Mispärast käib meil puuriilveste ümber nii palju vassimist ja salatsemist? Samuti pole mulle veel selge, kas Alaveski loomaaednik on ise liigse fantaasialennuga või on ta seda tüüpi, kes kordab mõtlematult kellegi juttu. 19.8.2008 tuli mul juhatada R. Kõivu juurde veel üks läti-leedu seltskond ja siis pidin kuuldust järeldama, et paljusid Elistvere valesid usutakse Alaveskil ikka veel, kuigi oleks aeg silmad avada. Võib-olla polnud see R. Kõivu enda idee rääkida, et leedulased on sulid ja nagu oleks ta Helsingist pärit ilves hoopis Ranualt toodud – kuid kes ja mis eesmärgil tal seda rääkida käskis?
Väljavõte ISISest R. Kõivu isailvese kohta:
Specimen HELSINKI/204049
Taxonomic: Lynx lynx lynx
Common: Northern lynx
Family: Felidae
Order: Carnivora
Sex: Male
Birth Location: HELSINKI
Birth date: 22 May2004 – JA MITTE MINGI 24. APRILL
Birth type: Captive Born
Hybrid: Not a hybrid
Rearing: Parent
Date: 22 May 2004
Aquisition: Birth
Vendor/LocalID:
Reported By: HELSINKI/204049 – JA MITTE MINGI RANUA
Disposition: Donation to
Recipient/LocalID: ALAVESKI/VILI
Date: 13 Feb 2007
2 ilvest meie ministeerium Leetu ikkagi võimaldas ja kolmanda Lätti. Ministeeriumi kohus on tagada, et Alaveski ilvestega ei hakata toimima samamoodi, nagu samas talus kasvatatavate faasanite ja metssigadega tehakse, või kui seda ei osata tagada, lubatagu loomad riigist välja kohtadesse, kus ilvesejaht on keelatud ja ilves on haruldane ning väärtustatud.
2008. aastal on Alaveskil üles kasvanud 2 ilvesepesakonda, kokku 5 noort, ja 2009. aastal sündis veel 6 ilvesepoega. Kokku peaks Alaveskil olema 14 ilvest, Poolasse oli omanik valmis loovutama neist 8 (nii palju sugulasi sinna küll vaja pole, samuti mitte Leetu, kuna Alaveski alfa-isase vennad Helsingist on Leedu projektiga juba ühendatud ning said paarilised Poolast ja Kalvenest, Lätist). 2010. a-l sündis Alaveskil veel 5 ilvesepoega ja omanik eraldas 4 noort looma teisesse aedikusse (et nad pole ühesoolised, on sealgi peagi järglasi oodata). Aga loomapargi koduleheküljel seisab, et nood 2007. a ilvesekutsikad elavad ikka veel Alaveskil... Selles mõttes müts maha Hollandi koordinaatori ees, tema arveldab tuhandete ilvestega ja ikkagi saab ta loomaaedade hetkeseisu kajastamisega kiiremini hakkama kui üks alavesklane oma paarikümne ilvesega (pangu kas või pojad tööle, nad on ju arvutioskajad.)
Mulle on ennegi tundunud, et mõned meie tegelased on huvitatud kaitsealuse looma ilvese muudmoodi kasutamisest kui eksponeerimine või seaduslik üleandmine headesse kätesse, seega jälgin erilise hoolega, et Leedus toimuks kõik ausalt. Mitte nii nagu Elistveres (Alaveski usaldatavus on minu jaoks ikka veel üsna küsitav, seda kohta pean veel mõnd aastakest jälgima.) Kõikide Balti (võimalust mööda ka Soome ja Rootsi) ilveste elulood leiavad ajapikku kajastamise antud registris, iga ilvese käitumine, iseloom ja peresuhete kirjeldus aga vastavas raamatus.
VALERIA RÄNIK (kodulehekülg ja kontaktandmed)