Minu kaikavedu Elistvere pargi endise juhatusega
(kuhu kaovad loomad?)
ehk
VAIKIV AJASTU KESTAB SIIN IKKA VEEL

Siin on litereeritud katkend ühe ajalehe reporteri (edaspidi R) loomulikult avaldamata jäänud sõbralikust vestlusest Elistvere pargi perenaisega 28.6.2003:

R: Palju neid ilveseid siis seal on kah?

Asta Sarv: Neli.

R: Neli tükki?

Asta Sarv: Jah.

R: Aah. Ma lugesin seal väljas, et olid mingid nimed ka, mingi Mait ja-ja-ja...

Asta Sarv: Ee, no tegelikult ei ole see nii, sest et me ei hakka seda parandama, aga meil ei ole siin mitte midagi aidata, see skeem on valmis tehtud ja ha-ha, tead asjad muutuvad ju, jaa. Meil on Ene, Johanna, Joosu ja Hüpik.

R: Ahah.

Asta Sarv: Jah, jaa-jaa, just nii jah.

R: Aga need, noh... Kas need osad on siis väiksemad, või osad on pojad või?

Asta Sarv: Nojah, on ikkagi, ikkagi on jah, poegi ka, aga päris poegi ei ole, nad on juba kõik...

R: Ahah.

Asta Sarv: ...suured ilvesed, noored ilvesed.

R: Jah. Just. A kes see Mait oli, kellest seal kirjas oli?

Asta Sarv: No see oli ka ilves.

R: Aah, a mis temast sai siis?

Asta Sarv: No osad me esimesed ilvesed me saime loomaaiast, ja siis me anname neile tagasi oma võlga.

R: Ahaa.

Asta Sarv: Jah. Sest kui nad siis paljunevad, siis me ikka jälle kingime nad ära või vahetame loomi.

R: Et siis tema läks loomaaeda või?

Asta Sarv: Ja-jah. Ja sealt läks Hispaania rahvusparki hoopis.

R: Aah?

Asta Sarv: Jah.

Annaks nüüd sõna Tallinna Loomaaia töötajatele? Nemad mäletavad, et juulist 2001 kuni oktoobrini 2002 hoolitsesid nad Elistvere 2 noore emase ilvese eest, kes ka Hispaaniasse, Santillana del Mari eraloomaaeda läksid ja kes mitte kuidagi polnud 7-aastane isane ilves Mait. Ja rohkem pole loomaaed loomapargilt ilveseid kordagi võtnud (vt loomaaia aastaaruannetest alates 1998 ridu "In on Loan").

Kõik, mida ma algul soovisin teada (tollal ei huvitanud mind veel teised loomad), oli:
Mis tegelikult juhtus ilves Mait Teisega ning kuhu kadusid 2000. ja 2002. a ilvesepesakonnad?

Siis tahtsin ma teada:
Kust tegelikult ilmus Elistvere metsa äärele pooltaltsas ilvesepoeg, kelle püüdsin kinni 15.11.2002. a ja kellel lasti pargis arusaamatul või lausa salapärasel kombel surra?
Miks sarnanes see ilvesepoeg pargiilvestega nii väga ja miks minu märkus sel teemal pargitöötajaid nii ehmatas?
Mis ohtu pargile nähti selles, et õppisin ilveseid nägupidi tundma?
Kas oli mingi seos pargi esimese perenaise eksabikaasa surmal ja ilvesepoja sama ööpäeva jooksul parki ilmumisel?
Miks aeti pargi töötajate endi poolt tapetud toonekured ilvesepoja süüks?
(Kes viskas ilveseaeda marutaudi surnud kähriku, seda ma enam ei küsi, sest seda näitab pargitöötajate nimekiri, kes kõik ilma kokku puutumata marutaudi surnud ilves Äpuga ikkagi marutõvevastastele süstidele läksid. Ja tollest ilvesepojast, kel polnudki marutaudi, võib lugeda siit.)

Juba siis hakkas mulle tunduma, et Elistvere pargi tagamõte ei olnud loomaaed, mis õpetaks inimestele tundma ja armastama loomi, vaid park, kus eksponeeritakse eeskätt neid loomaliike, keda jahitakse, ja mitte lihtsalt neid, kes meie maal elavad. Teine asi, mis riivas silma – kohalik negatiivne, intriigirikas, hoopis teistsugune atmosfäär kui mulle tuttavates naaberriikide loomaparkides. Elusolenditest ja nende huvidest kõrgemale seati Elistveres külastaja, töötaja ja järelvalveametniku huvid. Põhirõhk oli ikka ja alati sellel, kuidas jätta inimestele vajalik mulje, riigilt vahendeid välja kaubelda ja omavahelised võimusuhted ära klaarida. Loomad olid ainult vahend.

Loomaaedade töötajad kohtlevad hoolealuseid nagu lemmikloomi või oma lapsi, mitte nagu ulukeid, eksponaate või numbrinäite. Kuid maale rajatud loomaaed toetus maal normiks võetud loomakohtlemisele: on küllalt peetud ja tapetakse ning tulevad uued, sest kesse põllumajandusloomalgi vanaks elada laseb, loom peab kasu tooma või milleks temaga jännata (endiste sovhoositöötajate mentaliteet ja erialane ebakompetentsus). Kui mõttetult kiiresti vahetusid loomapargi asukad, saab aimu siit.

Nii nagu loomadega, kes ajakirjanduse kaudu parki uusi külalisi tõid ja seejärel "kuhugi kadusid", asendudes sama liigi uuematega, nii tehti ka inimestega: esialgsed töötajad kasutati ära mõne teise vastu ja "visati minema", nii et kui mõni järjekordne artikkel võtab kokku pargi ajaloo, ei mainita enam neid inimesi ega isegi mitte nende heategusid. Mille eest – mõni kippus oma arvamust avaldama, mõni lobises välja pargitöö ebakohti. Neid on selle eest teiste silmis maha tehtud, süüdi lavastatud, laimatud, pargist välja söödud ning nad ei tohi või ei taha enam parki nägugi näidata. (Kõige imelikum on see, et enamiku neist otsustati pärast uuesti üles otsida, "puhtaks pesta", üle moosida ja kasutada veel kord kellegi teise vastu ära ning need inimesed lasid sel sündida. Mina ei lasknud.)

2005. aastal jätkus me kaikavedu mu süütust kommentaarist "Metsalehes".

Mis ühisvastutus seob "Metsalehe" töötajat, kes oma nimegi avaldada ei julgenud, loomapargiga, et ta peab nii oluliseks Asta Sarve iga sõna kaitsmist? Ka siis, kui see sõna on ilmselge vale? Seda tasuks tõesti uurida. Seni hoian koos oma paljude mõttekaaslastega loomapargil pidevalt silma peal – ehk õpivad selle töötajad kui mitte ausaks, siis vähemalt täpseks.

Igal loomalgi on oma nimi, sünni- ja kolimisaeg, eluruumisuurus ja elulugu, keegi ei tohi kaduda ega segi minna. Näiteks kirjutab "Vooremaa", et ilveste püüdmise õhtul tuli sööma vaid ilves Ene, videol on aga näha, et söömas käis hoopis Joosu (ja sai peagi uinutava süsti, kuigi söönud ilvest uinutada on keelatud). "Vooremaa" väidab, et ilves Enet ärakolimine ei ähvardanudki, "Metsaleht" aga, et just Ene taheti ära saata. (Tõsi, leedulaste videol on näha, kuidas Joosu astus meelega Ene ja püssi vahele ja hakkas lihtsalt sihtija poole tulema.)

Kord lubati Ene saata "kuhugi välismaale", näiteks Inglismaale vm olematule projektile (nagu kirjutas 2004. a detsembris "Tartu Postimees"), ja siis selgus, et pargi tegelased ei olnud kuulnudki reaalsetest ilveste metsastamisega tegelevatest projektidest Euroopas, mida oli ainult kaks – kuhu siis taheti Ene saata? Ega ometi samamoodi, nagu 1999. aastal kahe põdrapojaga tehti – räägiti, et nad saadeti Riia loomaaeda, olles tegelikult surnud, ja siis sai park võimudelt hoiatuse.

Seejärel taotleti ministeeriumiluba Ene samahästi kui niisama, ilma ette valmistamata, metsa saatmiseks, seekord Saaremaale, ja see keelati ära. Leedus elas 23-aastane ilves, Tallinnas ja Lätis tunti uhkust oma 21- ja 22-aastase üle, kes olid pealegi suurepärases füüsilises vormis, Krakovis elas 28-aastane, aastaid varem Riias 27- ja Bratislavas 29-aastased ilvesed, aga Elistveres ei tahetud pidada ligi 7-aastast – justkui poleks jutt II kaitsekategooria loomast, vaid mõnest tavalisest lehmast, või hoopis mõne võimumehe mersust: paar aastat peetud ja vahetatakse uuema vastu.

Tabivere valla "Sõnumileht" (nr 2, 2007) kirjutas: "Küsimusele, kuidas perenaine oma hoolealustel vahet teeb, kas kasukatähnide arvu ja värvi või käitumise järgi, vastab Asta, et põhiliselt ikka näo järgi." /Siin viidatakse minu jutuajamisele Asta Sarvega teemal, kuidas ma ööpimeduses ilvestel vahet teen, ju Asta Sarve intriigide tõttu ei tahtnud ma päeval parki nägu näidata. Ent kasukatähne pole Elistvere ilvestel ollagi ja kõige tähtsam erinevus – kõnnaku järgi – jäi mainimata./ ""Nad on ju nii erinevad. Näe, seal paistab üheksa-aastane Ene, meie kõige vanem ilves. Tema mossis ja tõredat nägu ei aja ühegi teisega segamini," räägib Asta". See ajas mu lapsed naerma, sest Ene on olnud meiega õrnus ise. Ometi kaldun arvama, et mossis ja tõre nägu võis olla tõsi. Panin hiljuti imeks ühes teises pargis, et minuga alati leebe olnud ilveseneiu jäi teiste külastajate pildile nagu mõrd – eks ilves näe inimese olemust ja vastab suhtumisele samaga. (Tean, et Asta Sarv tõesti pingutas, õppides ilveseid nägupidi tundma, mis on ka raske, sest omas veres paljunevad loomad kipuvad olema ühte nägu. Loodan, et 2007. aastal nägi ta ilvesnägudel tõesti vahet, sest varasemast ajast võiksin tuua hoopis vastupidiseid näiteid.)

Kirjutasin Enest vist liiga palju ja nii otsustati teha temast see püha puslik, kes vananeb iga kevadel aasta võrra ja viibib aedikus igavesti, nagu oli seal pikka aega ka Mait (mõnele öeldakse, et Maitki on ikka veel "kuskil siin"). Külastajate küsimusele, kus Ene on, näidatakse suvalisele ilvesele või vastatakse, et Ene istub ikka oma puu otsas (mille ta juba 2005. aastal oli hüljanud). Tõesti, pärast suurt stressi, mis oli seotud puuga (ta võitles unega väga kõrgel peenikeste kiikuvate okste vahel, uinutussüstal kintsus), hoidis Ene maadligi ehk hoidis "madalat profiili", et enam ei sihitaks.

Samamoodi kipuvad olema lood ka nooremate ilvestega. Peaasi, et nende arv (tavaliselt 7) klapiks pikemat aega ja nimed öeldakse samad – kelle asi, mis loomad seal tegelikult elavad ja kuhu kaob neid iga aasta täpselt juurdekasvu ulatuses. Nii teevad jahindusspetsialistid looduses, kuid loomapidamisasutustes ei ole selline käitumine tsiviliseeritud maailmas aktsepteeritav, sest puuriloomad ei ole enam paljad numbrid, vaid eredad isiksused.

16. detsembril 2005. a kohtusin Asta Sarvega ja üritasime selgeks rääkida mitmeid asju. Siiski jäi mulle arusaamatuks, milleks perenaine minuga ühendust võttis. Vastutasuks mu lubadusele mitte kasutada diktofoni oleks ta võinud olla avameelsem. Minu põhilistele küsimustele nagu ilves Maidu ja 2 pesakonna (2000, 2002) saatus, ilves Äpu huku põhjustaja jt jäi seegikord vastamata, justkui oleks see kohalik nö mini-"Estonia" saladus. Jätsin meelega küsimata, mis juhtus 1,5 a tagasi ühe alla-aastase emase ilvesepojaga – minu andmetel on ta hukkunud loomulikul viisil, puu otsast kukkudes, mida siin häbeneda ja salatseda? Kui Asta Sarvel olnuks tõesti kavatsus olla aus, oleks ta sellest ise juttu teinud. Selle asemel pidime arutama, miks kirjutan "halbadest" inimestest hästi ja vastupidi. (Mind ei huvita inimesed, saati siis nende lahterdamine "headeks" või "halbadeks". Mu raamatutesse satuvad niisugused loomahooldajad, kelle loomamõistmine ületab tavapärase, kes teeb loomadega imeasju ja toob loomade nimel ohvreid. Või siis nagu Elistveres, kus ei mõisteta loomade sisemaailma karvavõrdki ja tuuakse ohvriks loomad. Oleks loomapargis kõik korras ja vähemalt tavatasemel, et maininuks ma inimesi poole sõnagagi, vaid kirjutaksid ainult loomadest.)

Iga looma toomine, mujale kolimine, kadumine või surm peaksid olema avalik info ja iga huviline peaks saama oma küsimusele vastuse. Ja kui ma just liiga ei nõua, peaks see alati tõele vastama.

Üritasime siis läbi viia "ilventuuri" ehk täpsustada, millised loomad läksid 9. ja 12. detsembril Võrumaale ning millised kohale jäid. Esialgu läksid mul 2 ilvest sassi – oletades, kumb õde Võrumaale läks, kuni sain Alaveski loomapargi loomadest värsked pildid. Sellest lähtudes parandatud Elistvere loomapargi kõikide ilveste nimestik näeb välja nii:

Mait-1 – sünd. 2.6.1997, Tallinna Loomaaias nimeks Sandor, toodud Elistverre 20.2.1998, leitud samal suvel surnuna.

Mait-2 – sünd. 30.5.1996, Tallinna Loomaaias nimeks Kert, toodud Elistverre 30.9.1998, kadus aedikust mais 2000.

Ene – sünd. 2.6.1997, Tallinna Loomaaias nimeks Lethe, toodud Elistverre 20.2.1998.

Joosu – sünd. 24.4.1999, viidi Leetu 16.3.2005.

2 Ene tütart – sünd. 24.4.1999, viidi 13.7.2001 Tallinna Loomaaeda ja edasi Hispaaniasse 9.10.2002.

Johannes (kuni 2003. a nimetati Johannaks) – sünd. mais 2000.

2 ilvesepoega – sünd. mais 2000, kadunud aedikust mais-juunis 2000.

Äpu – sünd. mais 2001, suri marutaudi 14.12.2002.

Hüpik – sünd. mais 2001, beeta-emane, viidi Leetu 16.3.2005.

2-3 ilvesepoega – sünd. mais/juunis 2002 ja "kadunud" aedikust mõne nädala vanuselt.

Ene poeg (mai 2003), kolmikutest suurim, viidi Leetu 16.3.2005, reageerib hüüdnimele "Nurri".

Ene tütar (mai 2003), kolmikutest keskmine – kadus aedikust 2004. a kevadtalvel (hukkus, mingi nimi pandi 2006. a-l tagantjärele).

Ene poeg (mai 2003), kolmikutest väikseim – kadus 2006. a (talve lõpp, hukkus, nimeks Kaspi).

Hüpiku esimene tütar (juuni 2003).

2004. a aprilli viimastel päevadel sündinud ja kohe aedikust kadunud Ene ja Hüpiku pojad, mistõttu paaritusid mõlemad emased mai alguses uuesti.

Ene tütar (juuli 2004).

Ene poeg (juuli 2004), viidi Leetu 16.3.2005, reageerib hüüdnimele "Poisu".

Hüpiku teine tütar (juuli või august 2004) – Võrumaal, Sarus, Alaveski loomapargis (seal nimeks Asta).

Ene tütar (juuli 2004) – Võrumaal, Sarus, Alaveski loomapargis (seal nimeks Esta).

Ene tütar (mai 2005) – kadunud 2007. a esimestel päevadel.

Ene poeg (mai 2005).

Hüpiku esimese tütre tütar (mai 2005) – kadus juunis 2008 koos vastsündinud pesakonnaga.

Kriimu (sünd. 2006) – väidetavasti Viire ja Johannese poeg, piltlikult öeldes ainus ilvesepoeg 3-lt suguküpselt emaselt, kes ellu jäeti, publiku tõmbenumbrina on oma osa täitnud, ka 2006. a lõpus ETV poolt vändatud filmis, pärast seda polnud teda enam vaja. Viimast korda nähtud 15.4.2007.

4 poega (sünd. 2007) – alles jäi 1. Ülejäänud?

2 poega (sünd. 2008) – alles jäi 1. Ülejäänud?

2 poega (sünd. 2009) – alles jäi 1. Ülejäänud?

2007.–2009. a poegade kohta – nii palju on nähtud (palju neid tegelikult igal aastal sündida võis, jääb ainult oletada).

Samasugused nimestikud loomapargi loomade kohta on koostatud ka kõikidest teistest liikidest (vahemikus 1997–2009), vt siia. Seal on rohkem fakte ka ilvestest. Ja BALTI RIIKIDE (ja Soome) KÕIKIDE PUURIILVESTE REGISTER (60 aastat) avaneb siit.

Alles 2006. a talve lõpuks said loomapargi noored ilvesed lõpuks ometi endale nimed. Õnneks polnud nende seas kolmandat Maitu ega Kerti, kuid, nagu väideti ilveseloos RMK kodulehel (8.2008) oli ilveste seas üks lihtsalt "Viire" ja teine "Viire (2 a)", mis on võimatu, sest 2008-2=2006, seega "Viire (2 a)" = Kriimu, keda ei ole? Teiste ilveste vanus oli mainimata, rääkimata juba selgitustest, kes oli kes. Muidugi oli seal elavate kirjas tolleks ajaks juba ammu lahkunud ilvesed Kaspi ja Kata, ka Betti olemasolus võis kahelda, sest ma ei teadnud kindlalt, kumba seal Bettiks ja kumba Viireks nimetati. Ene ja Johannes olid küll olemas. Hiljem koristati see kirjutis internetist, kuid riputasin selle koopia uuesti välja, nagu muudki artiklite koopiad, mis hakkasid eri kohtadest salapäraselt haihtuma.

Mina ja muud pargiilveste sõbrad oleme ilma nende "inimeste nimedeta" hästi hakkama saanud, meil on kasutuses hüüdnimed (st mitte alati päris nimed, vaid kõlbab ka mõni märksõna, need on eristamiseks, mitte hüüdmiseks). Kas loomad tunnevad oma nime või mitte, ei nõua keegi, peaasi et ilveste ja nimede arv omavahel klapiks ilma et nimi järgmistele loomadele rändab ja giid räägib publikule, et see on ikka veel seesama loom.

Olen õpetanud ilveste eristamist küllalt paljudele, kes võimalust mööda jälgivad, kas konkreetsed loomad ikka veel oma aedikus elavad. Aeg-ajalt kaob jälle mõni, samas ikka ja jälle silkavad metsas ning lausa lagedal uskumatult inimlembesed ilvesed (2002, 2006, 2007, 2008, 2009, 2010...), keda Asta Sarv pole kordagi pargi omaks tunnistanud, isegi mitte siis, kui mõni käis inimesi pelgamata ümber ilveseaediku ja üritas tagasi sisse saada. (Nagu ka paljud muud loomad seal pargimetsas, keda mul aastate jooksul õnnestus kohata – rebaseid, metskitsi, kährikuid, kärplasi, siile – kõik nad olid kuidagi liiga vähe metsikud.)

Niisiis, ilvesed sünnivad muudkui juurde, kuid ei sure, ei põgene, ei viida mujale, ning neid on ikka ja alati SEITSE, või siis harvemini 8. (Tekkis vägisi soov Asta Sarv "Tõehetke"-telesaatesse saata, või "Targem kui 5B" olnuks sobivam?)

Miks peaks just ilvestest eraldi (lehes, siin lehel, kus iganes) tõtt kirjutama? – Kõiki muid pargiloomi võib korraga näha ja teada, palju neid on, aga võssa varjunud ilveste arvuga saab vassida palju kellelgi vaja. Samas on ju ilves seal ainus erilise staatusega loom, kes meil on küll II kategooria kaitsealune, mujal Euroopa Liidus aga I kategooria oma ehk rangelt kaitstav liik. Puuriisendid kantakse rahvusvahelisse tõuraamatusse, nende pärinemist jälgitakse ja elulooandmed pannakse kirja ÜHE PÄEVA TÄPSUSEGA – kogu maailma loomaasutustes elanud või vangistusest läbi käinud ilvesed, kes kuuluvad liiki "Euraasia ilves", on kirjas Hollandis. Loomulikult ka Tallinna loomaaia omad, seal on isegi Alaveski loomapargi isaloom. Euroopas kirjas on ka Ene ja mõlemad Maidud ning kunagi küsitakse Elistverest nende "väljamineku" andmeid.

DNA proovi (millest oli meil 2002. a-l juttu) pole enam vaja: kulmu- ja laubamustrid on igal ilvesel omad ja muutumatud alates täielikust väljakujunemisest ligi poole aasta vanuses. Need ainult veidi muutuvad seoses talvekarvastumisega, mil tumedad osad heledamateks ja heledamad eredateks muutuvad, tumedate kõrval palju rohkem silma paistes. Seega, kui kodukassi identifitseerimiseks piisaks ühest, siis ühe ilvese jaoks võib vaja minna 2 kuni 4 pilti, mille kõrvutamine näitab, et tegemist on ikkagi sama ilvese ja mitte mingil juhul näiteks tema pealtnäha täiesti identse kaksikõega. Neid mustreid töödelda on palju kergem kui sõrmejälgi, ja need on sama kordumatud kui inimese sõrmejäljed. (Harjutamiseks kasutasin oma tollal ca 4300 ilvesepilti sisaldavat kogu – õppinud nägupidi eristama umbes 4000 ilves-isendit, ei saa ma kuidagi nõustuda Elistveres kuuldud arvamusega, et kõik ilvesed on ühte nägu. Ilveste näod erinevad samavõrd nagu inimeste omadki.)

Vahet võib ilvestel teha mistahes kehaosade mustrite järgi, kuid kulmu- ja laubamustrid on kõige ilmsemad (näiteks pealaemustrid varieeruvad ühe pere ulatuses piisavalt palju, et jätta need välja põlvnemise väljaselgitamisest, kulmu- ja laubamustrid aga näitavad täpselt, kas ilvesed on omavahel sugulased ja kui kaugelt. Nii et, mitte ainult konkreetse ilvese identifitseerimine, vaid ka tema sugulusaste Tallinna loomaaia ja Elistvere ilveste perega pole enam mingi probleem, seda saab teha kas või karusnaha järgi, kui selline kusagilt jahifarmist või metsa aetud loomalt kuskile laekub, kas või foto näol. Kogu suguvõsa mustrid on kaardistatud, on kasutatud isegi Hispaanisse viidud ilveste värskemaid fotosid. Tuttavad on pildistanud ka mitmeid nahku ja topiseid, kes esialgu ei näidanud kuuluvust antud suguvõssa.

Kui salastamine käib niisuguse hooga (minu ja mu mõttekaaslaste "moosimise", ähvardamise, laimamise ja korruptiivse jälitamise lugu näeb valgust kunagi hiljem), siis tuleb oletada kõikvõimalikud variandid, mille varjamiseks ja kellele seda kõike vaja läheb. Miks see teema nii tähtis on, et selle nimel nii äärmuslike meetmeteni minnakse? Justkui oleks mängus mõni globaalne vandenõu, nagu filmis. Kuhu võivad kaduda ilvesed, kes loomulikul teel oma aedikust välja ei saa? Kas näiteks UFO – nimelt just mais 2000, mil haihtus aedikus Mait Teine, nähti Tabivere valla kohal taas ühte UFOt. Või näiteks, lugesin mitmes lehes, et Kuristal toimuvad nn urukatsed, kus jahikoerad üle Eesti ajavad taga "Metsapiiga" koerakasvanduses elavat (Elistveres sündinud) rebast. Ka R. Kõiv ütles 19.8.2008 nelja tunnistaja kuuldes, et ta osutab (formaalselt väljaspool oma loomaparki) jahikoerte väljaõpetamise teenust oma metssigadel. Märtsis 2004 aga kirjutasid lehed, et Eestis on koerad, kes on spetsiaalselt välja õpetatud ilveste püüdmiseks, ja see viis mõttele: kus ja mis ilveste abil nad seda õpivad ja kust need ilvesed saadakse (Tallinnast igatahes mitte)?

Ja kuhu kaovad kaitsealused ilvesepojad, kui isegi mittekaitsealuste kassipoegade "kaotamine" on keelatud? "Virumaa Teataja" 5.5.2007 vahendusel kiitleb Asta Sarv loomapiinamisega: "Loomapargi töötajad käivad iga päev, binokkel käes, ilvesepuuris, et jälgida kahe trullaka emailvese tegevust," nagu ei teaks ta, kuivõrd ei talu ilvesed sissetungijaid oma alale ja seda enam pesade läbiotsimist. Oludes, mil maa on paljas ja poegi pole veel kuhugi peita – lihtsalt terror loomade vastu. Ja mille nimel? Miks ei saa kannatada kesksuveni, mil ilvesed ise toovad oma poegi võre äärde näitama? Järelikult, ilvesepoegi otsitakse, et nad hävitada? Aga sel juhul tuleb see lehes ka selgelt välja öelda.

Oleks seal keegi aastaid tagasi peaga mõelnud või targematelt peadelt küsinud, kuidas maailmapraktikas emased vajaduse korral isastest ühe käetõmbega eraldatakse ja poegade sigitamist ära hoitakse. Aediku ehituse üks lihtne omapära oleks päästnud ilveseid kannatamast ja inimesi pattu tegemast.

*

2007. a lõpus nõudis ministeerium Elistvere loomapargilt aruannet 2005.–2007. a jooksul riigieelarvest eraldatud miljonite kohta ning tõrkus eraldamast järgmiseid miljoneid enne, kui loomapargi kulud ja tegevus läbipaistvamaks muutuvad. Küll seda faktide moonutamist, hüsteerilist repoteritega manipuleerimist ja kergeuskliku lugeja taskust annetuste väljapressimist, mis selle peale lahti läks. Ja kuivõrd intelligentselt reageerisid võimud – loomapargile pakuti korrata 2001. a lõpu stsenaariumit, mil puudujäägi katmise eesmärgil anti park teise asutuse hallada ning alustati justkui uut ausat elu. Pole minu asi soovida riigilt, et ta süüdlaselt "mitteläbipaistvad" rahad tagasi ning sõimukampaania eest vabandust nõuaks, riik aga peaks kindlasti nõudma Elistvere loomapargilt läbipaistvamat loomakäibe kajastust.

Oli väike võimalus, et koos juhtkonna vahetusega muutuks loomaparki tööstiil rohkem läbipaistvaks ja ausaks, siis nimetaksin teksti ümber kaikaveoks pargi endise juhtkonnaga või piirduksin ühe/kahe konkreetse nimega. Sest ega töö vahetus ei kustuta vastutust tehtu ja räägitu eest, ainult siiras ülestunnistust võiks seda teha. Palju suurem tõenäolisus, mille ma tollal endale kirja panin ja jäin ootama, kas/kuivõrd see täitub, oli selline: uus haldav asutus saadab kohale uue juhataja, kes ei ole varem loomadega kokku puutunud (nii see ka läks, juhatajaks sai endine metskonna turundusjuht), uut juhatajat õpetab välja Asta Sarv, st kõik tema valed ja paranoiad lähevad uuele ringile ning enne kui uus töötaja oma silmad avab, kulub aastat paar (veel üks võimalus – ta ei hakkagi silmi avama).

Katsumaks, millised ausad sammud või endistlaadi provokatsioonid mu tembule järgnevad, saatsin Elistverre (nii uuele kui vanale) uus(a)astakaardikese:

Sama pildi said Eestis kõik peamised vastutavad kujud, kes tegelevad ilvestega, ja seejärel, jätkuõrrituseks, saatsin veel kirjakese:
Kellelt: Valeria Ränik
Kellele: elistvere@hot.ee, elistvere@rmk.ee, Sirje.Saul@rmk.ee, alaveski@hot.ee, kaja.kybar@nigula.ee, tiit.maran@tallinnlv.ee, peep.mannil@metsad.ee, harriva@ut.ee
Teema: mõtteid kaunterinäidu ümber
Aeg: 08.01.2009 17:44
Veel kord head alanud Uut kõigile, kes vahepeal ilveste kohta kordagi valetanud ei ole. Neid on paraku vähem kui kirjasaajaid, kes on siinmail otseselt või kaudselt Lynx lynx-idega seotud või tegelevad isikud. See pole list ehk pole see nõnda mõeldud, ja ma ei tea, kas hakkan seda edasi kasutama. Kui vorm hakkab vastu, teatage julgelt, sel juhul, teile mõne huvitava info leidmisel, teavitan teid isiklikult nii, et teised ei loe. Või kui teate kedagi, kellele ilvestega seotud info huvi pakub, teatage samuti. Ka omad uudised võiksite vahetada, sest tähelepanekuid on meil küllalt, kuid v.a metsad.ee ei tegele meist ilvesinfo levitamisega rahuldaval tasemel keegi. Vabandust, kui kellegi kirjalik/tasemel tegevus mul 2 silma vahele jäi, tehke targemaks. Ent kui võrdleme praegust eesti keeles saadaval olevat teavet ilveste kohta, siis pole see 10-a tagusega võrreldes oluliselt mahukamaks läinud, ja osa infost, mis levib, on vananenud või meelevaldsest vaatevinklist, millel pole ilvestega kuigi palju ühist. Selles on osaliselt süüdi ka minu laiskus, sest näe, kes minu vanu lugusid jälle lugemas käis ja kellele mul midagi värsket pakkuda polnud -
12:35:39, 08/Jaan./09 elistvere.lib.ee
Tuli lehelt – http://www.neti.ee/cgi-bin/teema/H...
Ent kodukas ise on tänaseks juba sama iganenud infovahend blogide-listide-suhtluskeskkondadega võrreldes nagu on seda lauatelefon piipari või mobiili kõrval (või nagu suuline klatš kommuuniloba kõrval, kuidas kellele meeldib). Ka "Ilves ilves" on nüüd internetis, kuid "Ilves ilves-2", olgu paberil või interneti kujul, oleks juba ette teada ajale jalgu jäänud ehk liiga aeglane infoedastusvorm, minu meelest. Ehkki see ilmub nii klassikalisel kui võrgu-kujul, sooviksin leida midagi operatiivsemat, või mis veel parem sõna selle kohta olekski. Ehk keegi soovitaks?
Nii et Heli(stvere.lib.ee), palun vabandust, käisin välismail, kolasin lumistes ja vesistes metsades ning inforikastavatest kogemustest polnud puudust. Seetõttu ei saanud mahti välja riputada oma saidile midagi sellist, mis sind/teid seal saidil ehk huvitaks. Ega see tulemata ei jää, materjali on ropult ja aega on ilgelt palju (nagu paistab, et ka meie teatud kaikavedu on aegumatu).

Normaalne listikirjade lugeja (nagu on valdav enamik sellest kirja saajate nimestikust) ei eristaks selle kirja sisu tavalisest listi infovoost ega hoiaks seda meeles kauem kui mõne minuti, eriti kui ta polnud see, kes 1. ja 8. jaanuari vahel jõudis ilveste kohta taas kord valetada (rahvusvahelisel tasemel pealegi). Muidugi, uus juhataja kordas pahaaimamatult endise perenaise sõnu, mis olid ettekavatsetud vale – ehk ootas keegi, et süüdistaksin uut inimest valetamises ja läheksin temaga riidu? Aga ega tema ei teadnud, et kordas valet ja sellepärast ei võinud mu kiri teda kuidagi häirida. Keda võis ja häiris, seda saajate nimestikus polnudki, ka kirja jutt oli mõeldud kõigile teistele, ja ikkagi teadsin, kellele mõjub mu kiri kui punane härjale.

Oma lohakus, et kirjast ei paistnud selgemini välja, milles seisab mu laiskus: minu ilves-uudiste sait pajatab ikka veel uudisena ibeerlaste 2007. a pesakondadest ja rootsikeelsete materjalide virnad on siiani eestistamata, nii et "Peep.metsad" oli ja on minust palju töökam ilves-info levitaja. Pühendudes raamatutele, jätsin oma saidid üsna unarusse, milles raamatukogutädil Helil või kes sealt raamatukogust mu kodukale läks, oli taas võimalus selles veenduda. Kuid ma kohe ei tulnud mõttele, et "Heli.lib.stvere" tõlgendab seda lauset nagu ähvardust (ka materjale loomapargi igasuguse tegevuse kohta mul oli ja on, kuid ma ei pidanud seda silmas.) Proovisin ennustada, kuidas mulle vastu töötama hakatakse. Vana skeem: lavastada mind milleski süüdi või tõmmata lõksu ja kompromiteerida enne kui ma oma infot kelmi vastu kasutama hakkaksin, näiteks jutustaksin uuele juhatajale, mida seal pargis varem loomadega tehti ja kelle käsul (Asta ajab kõik oma teod endise projektijuhi süüks, näiteks), aga just seda mul plaanis polnudki. Samas, kui Asta Sarvel polnuks plaanis möödunu kohta uuele juhatajale valetada, siis ei pidanuks ta minu kirjast midagi endale ohtlikku välja lugema. Sihilik ähvardus seisis kaardil: "näen kaugele, jälgin teid", kuid ausale tegijale ei peaks see ju ohtlik olema.

Ja kohe laekus "Postimehe" toimetusse mingi provokatiivse sisuga kiri, väidetavasti minu allkirjaga.

Tsiteerin oma kirjavahetust "Postimehega" (teretused ja puhtviisakuslikud infotühjad lõpud on ära lõigatud):
Kellelt: Madis Filippov
Kellele: valeriaranik@hot.ee
Teema: Elistvere ilvesed
Aeg: 12.01.2009 13:45
Lugesin Teie internetilehekülge Elistvere ilvestest (kuhu kaovad loomad?). Teema tundub huvitav ning vääriks minu arvates laiemat kõlapinda.
Kui Te olete nõus sellel teemal Postimehega vestlema, siis palun saatke mulle oma telefoni number ja ma võtan Teiega ühendust. Kui Te ei taha antud teemat üles võtta, siis palun andke samuti teada, et teaksin, kas kiri ikka jõudis Teieni.

From: Valeria Ränik [valeriaranik@hot.ee]
Sent: 12. jaanuar 2009. a. 21:03
To: 'Madis Filippov'
Subject: RE: Elistvere ilvesed
See olete Teie – 12:38:52, 12/Jaan./09 ttgw2.postimees.ee – ?
Kirja saatsite kl 13.45, nii et viibisite tund aega probleemi sees, mis täidab mu elu juba peaaegu 8 aastat. Telefoniintervjuust jääks siin igal juhul napiks või saavutaksime jama tulemuse.
Seal leheküljel on tegemist ainult tsiteerimisega – mida Asta Sarv ise reporteritele ütles, ja see on väike osa sellest, mida nägin, kuulsin või taipasin seal. Kodukal on muidki Elistvere teemalisi kirjutisi ja veel enam on oma järge ootamas. Omaette teema, miks olen koduka uuendamisega viivitanud – Elistverel on uus omanik ja uus juhataja, tahtsin anda neile aega, et nad saaksid oma seisukohad välja kujundada ja midagi paremaks muuta. Kuid hetkel tundub, et asjad lähevad edasi vanaviisi ning ma hoiatasin Elistvere uusi ja vanu, et ma ei pea enam kauem armuline olema. Ühe võimaliku vastuaktsioonina nägin ette, et korraldatakse nagu tavaliselt "Tartu Postimees" kohale ja pestakse ennast puhtaks. Ja kohe kirjutasite Teie – kas tohib küsida, kes Teid mu kodukale juhatas?

Kellelt: Madis Filippov
Kellele: Valeria Ränik valeriaranik@hot.ee
Teema: Re: Elistvere ilvesed
Aeg: 13.01.2009 13:21
Kodukale juhtusin, kuna Te olite pöördunud Postimehe uudistetoimetuse juhataja Küllike Roovälja poole ja tema siis suunas selle teema mulle.
Järelemõeldes, on Teil õigus – seda lugu peaks tegema kohapeale tulles, et saaks vahetult vestelda nii Teie kui Elistvere esindajatega ning teha värskeid pilte. Kuna aga Elistvere asub Tartu lähistel, siis pole ilmselt mõtet mul Tallinnast hakata kohale sõitma, vaid pigem võiksite pöörduda Tartu Postimehe poole. Ka nende lood ilmuvad vahel üle-eestilises Postimehes, kui leitakse, et teema vajab laiemat kõlapinda.

Kellelt: Valeria Ränik
Kellele: madis.filippov@postimees.ee
Teema: RE: Re: Elistvere ilvesed
Aeg: 13.01.2009 14:13
Äärmiselt huvitav. Mina pole Küllike Roovälja ega kellegi teise poole pöördunud. Ilmselt selle taga ongi Asta Sarve vastutöö ja plaanis võib olla teha hoopis artikkel sellest, kuidas neid õiglaseid kiusatakse, ning kuna mina ei soovi sel teemal niisama lobiseda, läheb kirja järjekordne eneseõigustamine – justnimelt enne, kui ma mingid täiendavad materjalid välja toon. Nii et palun aadresseerige mulle see kiri, millega ma olevat Küllike Roovälja poole pöördunud (kas meil võltsitakse juba kirju või esines keegi minuna telefonis – seda lugu tahaks küll lahti harutada.)

From: Madis Filippov [madis.filippov@postimees.ee]
Sent: 13. jaanuar 2009. a. 16:10
To: Valeria Ränik
Subject: Re: Elistvere ilvesed
Küsisin Küllike Roovälja käest üle, kust ta selle kirja sai. Kuigi Rooväljale jäi meelde justkui oleksite Teie temale kirja saatnud, aga Te ütlete, et Te seda ei teinud, siis saatis selle ilmselt tõepoolest keegi teine. Kirju tuleb niivõrd palju, et vahel ei jää kõik meelde. Küsisin ka originaalkirja, et Teile edasi saata, kuid ta oli selle juba ära kustutanud.

Endine politseinik K. Rooväli oleks pidanud suhtuma vihjetesse tähelepanelikumini, loomulikult juhul, kui ta mingil viisil ise selles mängus ei osalenud. Minul on kõik vihjed aastate viisi ilusti alles ja hästi peidetud. Kiitus netisulidele – kui varem on nad ühte minu kodukat "korrigeerinud" (koristades sealt just Asta Sarve mainivaid faile, mis tegelikult ei asunud seal ja jäid selle tõttu endiselt võrku rippuma), siis nüüdseks on nad õppinud e-kirju võltsima. Palun, arendage ennast veel veidi, häkkige siia sisse ja sisestage ilveste nimestikku puuduolevad nimed ning mis nendest loomadest sai. (Täpset ja lakoonilist vormi loomasaatuse kirjeldamiseks vt failist "Baltimaade puuriilveste register...")

Loodetavasti ei pahanda hr. Filippov kirjade tsiteerimise ega mu "listikirja" saajad oma niigi avalike aadresside avaldamise pärast. Täienduseks pean mainima, miks olen nii väga valetamise vastu. Aastatel 1990–1994 pidin ise valetama ja sain kogeda, kuidas see mõjub. Vale oli üksanus, kuid seda tuli muudkui korrata. Kokkulepe oli, et kordaksin seda eluaeg, mina aga loobusin 4ndal aastal, olles juba ette nõus kõigega, mis sellega ka ei kaasneks. Sarnast kogemust ei soovi ma enam endale ega teistele. Nüüdseks, aastaid muretult elanud, ei saa ma enam inimestest hästi aru, miks neil on raske valedele lõppu teha. Sain sellega hakkama ja see polnud raske. Kõik tundus korraga teisiti. Raske oli hoopis suhelda inimestega, kes soovisid, et valetaksin edasi, kes veensid ennast, et nad on mu ülestunnistuse unustanud ja et asi on ikka nii, nagu nad uskuda tahtsid – nii tundus ilusam. Lõpetasin suhted selliste inimestega – mu endine vale oli nende poolt vabatahtlikult omaks võetud ja seega juba nende probleem.

Mina ei näe mingit põhjust, miks ma ei julgeks või ei tohiks näidata kõigile kõik oma mõtted, kirjad, teod ja soovid, millised need ka poleks. Ma ei näe põhjust, miks ma ei saaks või ei tohiks küsida teiste käest, miks nad valetavad ja mispärast nad pole sellest (umbes nagu suitsetamisest, lihtsalt niisama äkki) loobuda otsustanud, kas või ainult kogemaks, kui kergeks muutub siis nende elu? Miks, kui neile väljapääsu kohta vihjata, asuvad nad oma valesid uute väljamõeldiste ja alatustega kaitsma ehk mässivad ennast veel rohkem sisse – vaimne lasteaed mingisugune.

Mulle meeldiks elada maailmas, kus pole sõnu, vaid kõik näevad ja tajuvad teiste mõtteid. Ühe sõnaga – elada nagu loomad, sest nemad näevad meid läbi ja sõnu ei vaja ning nad on selle poolest täiuslikumad kui oma sõnade (=valede) abil loodusekrooniks trüginud homo sapiens.