Palve tuttavatele ja tundmatutele, eriti reporteritele ja ametnikele, kes te olete saanud või alles saate "minult" mõne kirja. Kui see pole vastus teie eelnevale pöördumisele (reply) koos teie oma tekstiga, siis ärge võltsinguga tegelge, kuid ärge seda ka kustutage, vaid saatke selline kiri mulle. Ilma "reply"-ta kirja ei saa te minu käest juba sellepärast, et vahetan kirju vaid oma lähedasemate sõpradega, sedagi harva. Praktiline huvi ametkondade ja avaliku elu vastu puudub mul ammu ning täielikult.
2009. a jaanuaris sai ühe sellise kirja "Postimehe" uudiste toimetaja Küllike Rooväli (ja millegipärast ära kustutas, nii väitis mulle Madis Filippov). Siin ei pea ma silmas arvutite ja viiruste koostöö tagajärjena tekkinud nähtust, mil suvaspämm liidetakse automaatselt mõne saatja aadressiga (selliseid reklaamkirju olen "iseendaltki" saanud), vaid sihikindlalt intrigeerimise eesmärgil justkui minu aadressilt välja saadetud kirju keskkonnaametnikele ja lehetoimetustesse.
Loomulikult ma tean, kes nende kirjade taga on, sest mul pole elu sees olnud rohkem vihkajaid kui see 1.
Kartes, et tean liiga palju ja võin ta kinni panna (võin küll, aga mis mõnu ma sellest saan?), kiirustab ta mind juba ette teiste silmis süüdi lavastama ja halab, mida kõike ma talle, õiglasele, muudkui ja jälle "teen". Kõik minu "tehtu" ei jõua minuni, üldjuhul võin ainult midagi aimata, kui tema poolt üleskõetud inimesed mind järjekordselt ähvardama hakkavad ja väidavad, et ma ise teadvat, mille eest. Mõned juhtumid tõusevad siiski üles ja korraldaja tunnistab ka üles, et jah tema rääkis, et mina olevat teinud. Nii oli 2002. ja 2005. aastal, sellest on mu kodukal ka pikemalt juttu. Või siis teised rääkisid, et tema rääkis (2002, 2005–2008 ja 2009). Viimasel juhul pidi lõks toimima nõnda: reporter esitanuks telefonitsi küsimusi, mille tagamaid ma ei teadnuks, sest ma polnud "oma" kirja sisuga kursis ja alles leheartiklist loeksin, mida kõike ma olevat "jälle" kokku "valetanud". See pidanuks olema ikka ilmselge jama, et nüüd ka lugejad "õnnetut õiglast" kaitsma asuksid. Et ma ei tahtnud reporteriga rääkida, imestas ta, et ma ju olevat neile kirjutanud, et tahan seda. Soovisin toda "minu" kirja lugeda, kuid kes teab, kas K. Rooväli seda ka tegelikult "juba kustutas" või lihtsalt häbenes mulle näidata, kui lõksu läbi nägi?
Muidugi oli mul, millest lehele rääkida, kõik poleks raamatussegi mahtunud, kuid situatsioon oli sedavõrd tuttav, et mulle pakkus huvi ainult lõksu avastamine. Olukorra lavastaja on sedasama palju kordi teinud, viies kokku erinevalt informeeritud inimesi, kes oleksid võinud tema vastu liituda, nad rääkisid üks aiast ja teine aiaaugust, läksid tülli või sattusid jamasse, niidiitõmbaja aga vaikis ja lõikas kasu. Seni kasutas ta selleks vaid oma suud ja teiste kõrvu või käsi, nüüd võttis appi oma IT-tuttava teenuseid. Ja pealegi kiitles sellega.
Kui selle tembu tellija-tädi ei tea, kuidas tema uut kriminaaltegu nimetatakse, siis teen teda targemaks, s.o identiteedivargus. Ja selle asemel, et rikastada oma kelmuste nimistikku uut liiki patuteoga, on soe soovitus – tunnistagu kõik ise üles ja päästku oma mitu põlvkonda järglasi tema pattude lunastamisest.