|
 Tőu
nimetus verekoer ehk bloodhound ei tulene sellest, et see tőug oleks
verehimuline, samuti ei ole sellel nimel midagi pistmist verejäljega,
nimi viitab hoopis sellele, et aastasadu on tőu aretusel kasutatud
vaid parimaid vőimalikke puhtaverelisi liine. Verekoer on maailmas üks
vanemaid koeratőuge üleüldse. Algselt kasutati verekoera ulukijälitamisel,
kuid juba aastasadu kasutatakse teda inimeste otsimisel. Saagiinstinkt
on tal nimelt aretatud olematuks.
AJALUGU.
Tema kaugeid esivanemaid on jäädvustatud
naha- ning kivikunstis juba 1000-2000 a eKr. Tänapäeva verekoer pőlvneb
keskajal Belgia ja Prantsusmaa Ardenni regiooni kloostrites aretatud
vereliinidest, aretusel kasutati vaid parimate tőuomadustega koeri.
VIII sajandil aretas peale oma surma pühaku staatuse saanud Francois
Hubert St.Hubert houndid. Legend räägib rikkast, kirglikust jahimehest,
kes peale jahiretkel kogetud ilmutust vahetab maise elu kloostrielu vastu.
Ta vőtab kloostrisse kaasa vaid oma jahikoerad. Tänapäevalgi
veedatakse 03.11. Püha Huberti päeva. Algselt olid St:Huberti koerad
musta värvi, hiljem arenes sealt black and tan värvus. Musta värvi
St.Huberti koeri kasutati metssea ning hundijahil, nad olid tuntud oma
julguse, otsustusvőimelisuse ning sihikindluse poolest. Valged
St.Huberti koerad ei olnud aga niivőrd populaarsed ja hinnatud, neid
kasutati metskitsejahil.
1066 a. viis Villiam Vallutaja St.Huberti koeri Suur-Britanniasse, seal
aretati neid edasi, ilmselt sellest on tekkinud ka Eestis ekslikult
kasutatav tőunimetus inglise verekoer. Aretusega jőuti lőpuks
pruuni värvi koerteni, keda kutsuti Dunnehoundideks.
Valgete St.Huberti koerte ja Prantsusmaa jahikoerte ristamisel aretati
Talbot houndid, kes olid värvuselt valged vői kolmevärvilised.
16. sajandil peeti hounde paljudes kloostrites, seal tegeleti aretustööga,
vaid parimaid, tugevamaid ja tervemaid isendeid kasutati edaspidises
aretuses. Algselt kasutati verekoeri jahil, nende ülesandeks oli leida
saaklooma jälg, seejärel saadeti jäljele kiiremad jahikoerad.
16 saj. hakati neid koeri esimest korda kasutama inimeste otsimisel,
seoses Šoti piiril toimuva katoliiklaste ja protestantide omavaheliste
erimeelsustega. Koeral oli seaduslik őigus vőtta jälge üles
kus iganes, isegi siseruumides. Tol ajal kutstuti neid Sleuth houndideks.
Sleuth houndidel oli suurepärane haistmine, kuid nad olid aeglased,
suured ja massiivsed. Edasipidises aretuses hakati neid kutsuma
Bloodhoundideks ehk siis verekoeraks, justnimelt puhaste vereliinide tőttu.
Henry VIII kasutas verekoeri sődides prantslaste vastu, 800 verekoera
aitas Iiri mässajate ülestőuse maha suruda.
1805 aastal koolitati verekoeri Northamptonshires karjavaraste püüdmiseks,
varga otsimist ning jäljeajamist kutsuti vaatama kohalikud elanikud,
demonstreeriti verekoera vőimet leida varas ka mitmekümne kilomeetri
kauguselt. Enne I Maailmasőda hakati verekoeri laialdaselt kasutama
inimeste otsimisel.
Verekoeri peeti kennelites, nad elasid karjas,
inglise keeles "pack", seetőttu on ka tänapäeva
verekoeral tugevalt säilinud "kambavaim", sellest ka nende sőbralikkus
teiste koerte vastu. Ka tänapäeval on Inglismaal mőned aktiivsed
verekoera packid, mh Windsor Forrest Bloodhound Pack, The
Coakham Bloodhounds, Peak Bloodhounds
ja The North Warwichshire Pack.
Koos briti kolonistidega jőudis verekoer lőpuks ka Pőhja-Ameerikasse.
Ameerikas ongi tänapäeval verekoer rohkem levinum ja populaarsem, kui
Euroopas. Verekoeri kasutatakse seal laialdaselt politseitöös, eriti
inimeste otsimisel, muide, sellel koeral pole probleemiks ka näiteks
uppunu leidmine veest. Tema legendaarne nina on niivőrd kőrgelt
lugupeetud, et Ameerikas aktsepteeritakse verekoera ka kohtus
tunnistajana. Verekoeral on tohutult arenenud haistmismeel. Vőrdluseks
- verekoera nina haistepiirkonna limaskest on laialitőmmatuna 15 cm2
suurune, inimesel aga on see 4 cm2, seega on tema haistmine inimese omast
umbes miljon korda teravam. Kőikidest koeratőugudest on tal
parim haistmine, paljud verekoerad suudavad üles vőtta ka 2 nädala
vanuse jälje. Vanim dokumenteeritud jälg oli 17 päeva vana, selle
rekordi omanikuks on verekoer Clyde (omanik Bill Grimm). Märkimisväärne
on see, et antud jäljele oli peale sadanud meetrine lumekiht.
Huvitav on ka fakt, et verekoer ei haugu (ei oska), vaid ulub, aga hääl
on tal tősiselt vőimas.
VÄLIMUS.
Kehaehituselt on verekoer jőuline, tugeva massiivse
luustiku ja kehaehitusega, nahk elastne, őhuke, voltidega. Turja kőrgus
isastel 63-69 cm, emastel 58-64 cm. Kaal jääb tavaliselt vahemikku 36-60
kg. Liikumine on aeglane, kerge ja vetruv, elegantne. Pea on
majesteetlik, massiivne, pikk (28-30 cm) ja kitsas, väga tugevalt märgatava
kuklakühmuga, pea ja kaela osas on eriti palju vaba nahka. Otsmik ja
koon ühepikkused, otsmiku- ja koonujooned
paralleelsed, selgelt märgatava üleminekuga, otsmik voldiline. Mokad
pikad ja rippuvad, ülemine mokk ulatub vähemalt 5 cm üle alumise,
ninapeegel must (tume, kastanpruuni värvi ninapeegel on vőimalik
koertel, kelle karvavärvuses ei esine musta). Lőug lai ja
pikk. Silmad tumedad pähkelpruunid ja sügaval asetsevad. Alalaug
on rippuv, näha on silma punane sidekest. Kőrvad on ülipikad,
ette tőmmates ulatuvad üle koonu, madalal asetsevad, pehmelt
keerdus, pead all hoides paralleelselt koonuga. Kael on pikk,
lihaseline, palju rippuvat nahka. Turi tugev, lihaseline ja kőrge.
Rind on tugev, jőuline, lai ja sügav. Esijäsemed
on sirged ja paralleelsed, randmed laiad ja tugevad, lihaselised, tugeva
luustikuga; tagajäsemed sirged ja paralleelsed, hästi arenenud
luustiku ja lihastega. Selg lihaseline ja tugev, sirge. Saba
püstine, saablikujuline, kaardus, kuid mitte rőngas, seljajoonest kőrgemal
asetsev. Karv lühike, sirge, tihe, läikiv, kőrvadel ja pea
peal siidpehme, selja pealt karedam. Verekoeri on kolme värvi –
levinuim on black and tan ehk siis pőhivärvus on pruunikas, peas,
seljal ja külgedel must sadul, red/tawny ehk pruunikaspunane ning liver
and tan ehk koer on maksavärvi, pruunide laikudega. Karvkattes on valged
laigud lubatud vaid rinnal, käppadel ning saba otsas. Verekoer kuulub FCI
6. rühma 1 alarühma.
ISELOOM:
Iseloomult on verekoerad őrnahingelised, hellust vajavad, oma
perekonda kiinduvad, uskumatult truud, armastavad ja lojaalsed. Nad on väga
sőbralikud ja alati heatahtlikud. Nad on kohmakad, vaiksed, vőivad
olla vőőraste suhtes pisut häbelikud ja reserveeritud. Laste,
teiste koertega ja koduloomadega saavad suurepäraselt läbi.
Verekoera ei saa sundida, nii suhtlemisel, koolitamisel kui ka kasvatusel.
Nad vajavad armastavat, heatahtlikku, kannatlikku ja rahulikku järjepidevat
őpetamist, kindlasti ei sobi nende koolitamisel jőumeetodid ja
igasugune koolitajapoolne närviline käitumine - verekoer läheb lihtsalt
"lukku" ja ei tee mitte midagi. Ta vőib kannatada, kuid
sellegipoolest koostööd ei tee. Őpetamist vőiks alustada
varajases kutsikaeas, ta őpib tőesti ruttu. Mis kutsikana
selgeks őpitud, seda nad ei unusta.
Nad on küll kannatlikud, kuid väga sihikindlad ning iseseisvad. Nad vőivad
aegajalt olla ka isepäised. Heaks jäljekoeraks teebki teda sihikindlus,
ta ei jäta oma tööd kunagi pooleli. Verekoer on väga sotsiaalne ja ei
pruugi taluda üksindust, veel 30-40 aastat tagasi elasid nad ju suurtes
kennelites packidena. Verekoer sobib hästi peresse, kus on teisi koeri.
TERVIS:
Verekoer on suhteliselt terve tőug. Tüüpilisemad hädad on kőrva-
ja silmapőletikud. Nagu teistelgi suurtel tőugudel, vőib
esineda düsplaasiat ja ka muid ortopeedilisi probleeme. Kőige
ohtlikum aga on maolaienemus ja –keerd, mis kohese arstiabi puudumise
korral lőpeb koera surmaga. Tőul vőib esineda ka
entroopiumi (silmalaug on keerdunud sissepoole) ja ektroopiumi (silmalaug
on keerdunud väljapoole), nahapőletikke ning allergiat. Harva vőib
esineda epilepsiat.
Tekst:
Hedvig Tahlfeldt, Kennel Hanging Around
Pildil: Jackotsy-Bonax Jochi ja Surimuri
Brutus
FCI STANDARD (eesti keeles)
FCI STANDARD (inglise keeles) |
Avalehele
Verekoer
Klubi
Pildigalerii
Näitused
Lingid
Külalisteraamat
|
