Teame, et on avastatud Egiptuse püramiidides leiduvate avade suunatus teatavatele tähtedele. Samuti on leitud märke Kesk- ja Lõuna-Ameerika indiaanlaste ehituskunsti saavutuste seotusest taevakehadega. Ent on üsna tõenäoline, et ka meie esivanemad oskasid kujutada taevas leiduvat. Sellest annavad tunnistust Koola poolsaarel ja mujalgi soome-ugri aladel leitavad kaljujoonised ja kivilabürindid ning nende varal püstitatud teaduslikud hüpoteesid. Võib selguda, et vanadel aegadel tundsid inimesed astronoomiat palju paremini kui me seda seni arvata oleme osanud.
Põhjalas on kaljujooniseid ja -maalinguid leitud Fennoskandias - Soomes, Rootsis, Norras, Ida-Karjalas, Koola poolsaarel - aga ka Uuralites ja Siberis.
Ida-Karjalas on kaljujooniseid seni leitud kahes piirkonnas: Äänisjärve idakaldal Vodla jõe suudmest alates mitmes kohas kuni 20 km lõuna pool asuvate kaljuneemede ja pisisaarteni ning Valgesse merre suubuva Uiku (Võg) jõe alamjooksul Belomorski linna lähedal. Äänisjärve kaljujooniste avastaja 1848. a., esimene teaduslik kirjeldaja ja kopeerija oli baltisakslasest Tartu ülikooli kasvandik ja hilisem mineraloogiaprofessor C. Grewingk (1819 Viljandi - 1887 Tartu). Esimesed Valge mere kaljujoonised, Bessovõ Sledki, avastas 1926 A. Linevski. Nendele lisandus 1936 V. Raudonikase leitud Vana-Zalavruga kaljujoonistepannoo, mille läheduses asuvad 1963 J. Savvatejevi avastatud Uus-Zalavruga 26 joonisterühma. Kaljujooniseid on põhjalikult kopeeritud ja uuritud Eesti Kunstiakadeemia 1978., 1984. ja 1987.a. ekspeditsioonidel.
Põhiosa Vana-Zalavruga kaljujooniste pannoost on raiutud graniitkalda peaaegu horisontaalsele väljaulatuvale osale (vt. joonis 1 a). Tervikliku üldmulje saavutamiseks võib selle keerulise ülesehitusega suuremõõtmelise (9,73 x 14,16 m) kunstiteose jagada kolme ossa. Keskel näeme kolme üksteise järel astuvat põhjapõtra, kelle juurde kuulub kuuest suuremast ja ühest väiksemast paadist moodustuv rivi koos mõne väiksema kujunditerühmaga. Kompositsiooni lõuna- ja lääneservas on põhjapõtrade read, põhjaosa koosneb mitmest kujundirühmast, mille peamised tegelased on suusatajad ja põdrad (vt. joonis 1 b).
Veel mõned aastad tagasi arvati, et Vana-Zalavruga kaljujoonised kujutavad üksnes muinasinimest ja teda ümbritsevat olustikku. Kui aga Kunstiakadeemia ekspeditsiooni poolt tehtud koopiad olid 1982. a. väljas Helsingi Ülikoolis, juhiti seal tähelepanu oletusele, et Vana-Zalavruga pannoo keskne osa võib ehk kujutada tähistaevast. Soome teadlasel prof. Niilo Valonenil, kes oli ilmselt teadlik Prantsusmaal Lascaux' koopa ühe piisonit ja inimest kujutava 15 000 a. vanuse maalingu võimalikust seosest Orioni tähtkujuga, võis olla õigus, kui ta väitis, et Vana-Zalavruga suured põhjapõdrad ning keskne põhjast lõunasse suunduv üle saja sõudjaga paadirivi koos sellega seotud mõnede väiksemate joonisterühmadega kujutab tähekaarti. Paadirivi üks ots jaguneb kaheks haruks nagu Linnuteegi, esimene suur põhjapõder tähistab oletatavasti Suurt Vankrit, kontuurjoontega antud naise poolt sünnitatud kolm poega kujutavad Orioni tähtkuju vööd (vt. joonis 1 c).
Tõenäoliselt veelgi otsesemat seost tähekaardiga näeme Vana-Zalavruga joonistepannoo kirdeservas, põdra suuskadega jälitamise stseenis (vt. joonis 2). Alustades vaatlust paremalt, põdrapead kujutava kiiluga paadist, ja oletades, et selles kolm sõitjat moodustavad Orioni tähtkuju vöö, näeme, et paat ja kolm inimkuju selles asetsevad vastavuses sama tähtkuju tähtede Riigeli ja Betelgeusega (11 b c d, 12). Kui kaljujoonise kolme kõige parempoolsemat täppi pidada Jänese tähtkujuks, siis asetseb see Orioni suhtes õiges kohas (11 g h i). Teisal, üle pika suusaraja, on neljast täpist moodustuv nelinurk ja jätkuks veel kolm väiksemat täppi -tegemist võib olla Suure Karu ehk Suure Vankri tähtkujuga (19 a). Samas lähedal olevat kaht väikest täppi (19 b) võib pidada Jahipeni tähtkujuks ja põdra sarvede lähedast plekki (17 a) Arktuuruseks. Kui nii, siis saab väita, et eelkirjeldatud kujundid on raiutud graniidi pinda sellises asendis, et nende vahele jäävat suusarada võib pidada Linnuteeks (15-16). Suusaraja parempoolses otsas näeme suurt põtra, kes seisab kohas, kus Linnutees on nelinurkne Veomehe tähtkuju (15). Selle üks nurgatäht Kapella asub põdra (15) esisõra kohal. Vasakpoolses otsas jaguneb suusarada kaheks haruks nagu Linnuteegi (15-16).
Nagu eespool öeldud, piiravad Vana-Zalavruga kompositsiooni lõunast ja edelast põhjapõdraread. N. Valoneni arvates on nende puhul tegemist kalendrikuudega, omamoodi põhjapõdrakalendriga, kus kuu märgiks kasutati üht põhjapõdrakujundit. Joonisterühma edelaservas liiguvad seitse põhjapõtra - kalendrikuud - põhjast lõunasse, külmast soojemasse. Selle rea lõpus on põhjapõdra sündimisestseen ehk ajaarvestuse algus - väike mees laseb vibuga suure looma saba alla, millest sünnib kontuurjoontega tähistatud jalutu vasikas. Kompositsiooni lõunaservas asub kolmeteistkümnest loomast koosnev põhjapõdrarida, mis liigub idast läände, päikese tõusust loojumise poole, ning jaguneb kolmeks - kaheks kuuest loomast koosnevaks reaks ja üheks eraldi poolikuks loomaks. Arvatavasti kehastab kogu see rida päikeseaasta 12 kuud (põhjapõdra-aastat), mis jagunes kuuest 30-päevasest kuust moodustuvaks suvepoolaastaks (6 sarvedeta looma) ja kuue 30-päevase kuuga talvepoolaastaks (6 sarvedega looma). Selles päikeseaasta ajaarvestuses jäi 12-st 30-päevasest kalendrikuust üle veel 5 päeva. Kuhu need olid paigutatud?
Eestis peeti „mõni aeg enne jõule” pühi, mida kutsuti „jaoõhtu pidamine”. Need kestsid üheksa päeva. Oletatakse, et aastavahetuse jaoaja pidamise komme võib ulatuda tagasi isegi algsoome aega. Nimelt, kui Päike oli Orioni tähtkuju lähedal, nähti selles suveaja algust, kui Orion ja Päike olid vastasseisus, näitas see talveaja algust. Suvel, kui Päike tõuseb ja laskub põhjataevas Linnutee harudeta otsa kohal juunikuus, pole Orioni näha. Sügistalvel, novembri- ja detsembrikuu õhtutel, paistab Orion aga eriti kirkalt lõunataevas Linnutee harudeta otsa lähedal. Meie ajastul on Päike Orioniga vastasseisus 15. detsembril. Kuid vanematel aegadel oli see vastasseis varem, näiteks 982. aastal 4. detsembril, 18. aastal e.Kr. 22 novembril, 1018. aastal e.Kr. 11. novembril. Nii jõuamegi läänemeresomlaste jaoaja pidamise algusesse. Selle soomepärane nimetus „kalevankynnys” tähendas niisiis Orioni „künnist” ehk hetke, mil Päike on Loomaringil vastasseisus Orioniga. Seega alg-läänemeresoomlased vaatasid aasta algust Orionist, nii nagu vanad egiptlased vaatasid aega Siiriusest. Vana-Zalavruga kaljujoonistel näeme, et aastavahetus ehk jaoaeg märgiti põhjapõdrarea algusesse lisatud pooliku põhjapõdra näol. Kaljujoonistelt võib järeldada, et muinaskarjalastel - läänemeresoomlastel oli 12 kalendrikuu ajaarvestus nagu muinasegiptlastel.
Kas üksikasjaliku võrdlemise teel on võimalik tulla järeldusele, et Vana-Zalavruga kaljujoonistepannoo keskne paadirida ja sellega seotud suured põhjapõdrad koos mõnede väiksemate kujunditerühmadega on paigutatud tähistaeva näilise seisu kohaselt (vt. joonis 3)? Pealiskaudsel tutvumisel vahest ei. Aga kui me seda pilditervikut vaatleme kui tähistaeva „äratõmmet” graniidi pinnal, kui peegelpilti, mis tekib taevaobjektide otsesel graniidipinnale toomisel, siis märkame, et paadirea üks ots jaguneb kaheks haruks nagu tähistaeva Linnuteegi. Suured põhjapõdrad „tõukavad” paadirida - Linnuteed - liikuma ümber pöörlemistelje ehk Põhjanaela, mis asub tõenäoliselt esimese suure põhjapõdra esijala kohal. Ilmselt kehastavad selles joonisterühmas põhjapõdrad kaht tähtkuju, mida küttide-kalastajate ühiskonnas tunti Suure ja Väikse Karuna, hilisemas eesti rahvatraditsioonis aga Suure ja Väikse Vankrina. Sellele viitab ka rahvapärane ütlus, et karu pöörab külge jaanuaris, mis algselt tulenes tähistaeva jälgimisest. Mõeldud on tähistaeva Suure Karu tähtkuju, mida sügistalve õhtuil nähakse põhjataevas, „saba” läände suunatud, kevadtaeval aga lõunataevas, „saba” idasuunas - karu on seega siis „külge pööranud”.
Tagasi tulles paadirea juurde, meenutagem „Kalevala”-eepose Suurt Tamme. Tamm kasvanud nii suureks, et varjanud Päikese ja Kuu. Siis tõusis merest mees, langetas tamme ning Päike ja Kuu said jälle paista. Millest võis selline ettekujutus tekkida? Linnuteed on rahvatraditsioonis võrreldud puuga, teda on peetud Maailmapuuks. Maalt vaatleja silmis pöörleb Linnutee Päikese suhtes ühe täistiiru aastas - lõunataevas idast läände, põhjataevas läänest itta. Päike on Linnutee harudeta otsa - tüve - kohal juunikuus ja liigub mööda Loomaringi selle kaheharulise otsa - ladva - kohale detsembris ja jõuab sellest üle jaanuaris. Linnutee „katab” Päikese detsembris ja hakkab kõrvale langema jaanuaris. Ajavahemikku, mil Päike on kõige madalamal, mahub veel ka üks Kuu vahetumine. Kõik see aitas veelgi tugevdada kujutelma, et Päike ja Kuu jäävad detsembris Suure Tamme - linnutee - varju. Tamme maharaiujaks on Linnutee tüvepoolses otsas asuv Orion, mis tõuseb silmapiiri tagant merest nähtavale sügisel ja jõuab kõige kõrgemale kesktalvel.
On tähelepanuväärne, et Vana-Zalavruga kaljujooniste paadirea - oletatava Linnutee - hargnemata otsa lähedal märkame kontuurjoontega raiutud naist, kes on sünnitanud kolm last (vt. joonis 1 c). Linnuteel asub selles kohas Orioni tähtkuju, õigemini tema kolmest silmaga nähtavast kesktähest moodustuv vöö. Need kolm tähte on arvatavasti leidnud kajastamist ka kalevalalikus kolme poja sündimise runos ning on Soomes rahvapäraselt tuntud kui Kolmikud. Lapi rahvatraditsioonis on need tähed Vanaisa Pojad. Ei ole välistatud, et kolmikute sündimise raiumisega Vana-Zalavruga graniidipinda kujutati Orioni heliaakilist tõusu.
Kaljujooniste kompositsiooni keskel, paremalt neljanda paadi all, on kolmesõrmeliste kätega inimkujutis. Kolmesõrmeline - see on üleloomulike võimetega inimene. Tema käe ulatuses on omapärane ese, rõnga ja „ristipuuga” varustatud ketas. See võib olla päikesesümbol või rõngastatud rist, mis vanaegiptuses oli tuntud elu sümbolina. Samas lähedal on ka mao kujutis.
Äänisjärve idakaldal on Bessi lääneneemikule raiutud suur inimfiguur (vt. joonis 4). Oletatavasti on see kaljuvaim (= Maa-ema), kellest usuti sõltuvat kogu eluslooduse areng. Uurijate pilku köidavad Bessi neeme inimfiguuri silmad. Miks on üksikasjalikult välja raiutud vaid kaljulõhe äärtel paiknev silm? Eeldatavasti oleks rikkumata kaljupinnale seda kergem olnud teha. Ilmselt on tegu Maa-ema mingi omaduse või funktsiooniga. Kuna mitmete rahvaste müütides kujutatakse Maa-ema pimedana, või siis jälle pimedas nägevana, siis on esitatud hüpotees, et Maa-ema parempoolne, maapealne silm ei näe, küll aga näeb allmaailmaga seotud vasakpoolne silm. Võib-olla viitab see parema ja vasaku hilisemale seostamisele hea ja kurja mõistega.
Maa-ema silmade kohta saab teha ka muid oletusi. Teatavasti ohverdasid laplased tapetud põhjapõdra silmad Maa-emale, seoses uskumusega, mille kohaselt Maa-ema sünnitab inimese või looma lootele silmad. Seega Äänisjärve ääres võis kaljuprao veerele raiutud silm olla seoses viljakusetaotlusega.
Äänisjärve Peri VI neemikul, kus leidub palju erikujulisi sümboleid (vt. joonis 6), selgub, et märgi kuju ja suuna vahel seost pole. Samakujulised on pööratud mitmel juhul eri suunda, mõnede erikujuliste suund on aga ühesugune. Kerkib küsimus, kas ei võinud kuumärgi harude suund ühtida kultusetalituses osalejate näo suunaga mingi kindla rituaali sooritamisel teatud kuufaasi ajal. Sümbolite harud on sagedamini pööratud ida poole. Teisalt teame, et näiteks laplased seisid ohverdamise ajal näoga ida poole. Enamikku sümboleist ehib iselaadne kaheharuline saba. Võib-olla tähistavad märgid oma harulise sabaga hoopis kuu tõususuundi ajaarvestuse seisukohalt olulistel päevadel. Selline kuukalendri hüpotees põhineb statistilisel analüüsil.
Näib, et Kuu liikumist on muiste arvesse võetud. Rituaalid on sageli pärast oma funktsiooni minetamist muutunud lihtsalt mängudeks. Näiteks Väike-Maarjast on tuntud nn. kuumaalimine. Mängijad istuvad ringis. Ühe mängija paremas käes on kepike, millega ta joonistab maapinnale Kuu. Seejärel annab ta kepi vasaku käega edasi endast vasakul olevale istujale. See peab kepi haarama parema käega. Kunagise rituaali sisu on vist tuhmunud, kuid selle reglemendi tähendus on ilmne. Oletatavasti võidi muiste taolisi rituaale sooritada ka talvel lumega.
Taevasümboleid esineb Äänisjärve kaljudel ka üksikult. Võimalik, et nende raiumise motiiv võis olla pöördumine maagilise abiandja poole, millele näivad viitavat endiselt soome-ugri aladelt arheoloogilistel kaevamistel leitud neoliitilised ränikivist kuusirbikujukesed. Kuusümboleid on valmistatud hiljemgi, nii näiteks on muistselt vadja hõimude alalt Novgorodimaalt leitud 12.-13. saj. pärinevaid kuusirbikujulisi ripatseid; sarnaseid on samal perioodil kandnud ka liivlased ja eestlased.
On oluline märkida, et Karjala kaljujooniste sisu lahtimõtestamisel on tuldud väga erinevatele seisukohtadele. A. Linevski arvas, et need kujutavad eelkõige möödaniku tegelikkust. Ta pidas Äänisjärve idakalda kaljudesse taotud ringe ja poolringe püüniste kujutisteks. Samade jooniste vaatlemisel tuli hoopis vastupidisele järeldusele V. Raudonikas, väites, et need on peaaegu eranditult fantastilise sisuga ja väljendavad esiajaloolise inimese kosmilist maailmamõistmist. Ta arvas, et need inimkätega tehtud lindude ja loomade kujutised tähistavad taevaobjekte (vt. joonis 5, 6).
Hilisem uurija K. Lauðkin on väitnud, et Äänisjärve idakaldal kujutati Päikest kui mütoloogilist olendit, kes oli kord inimesetaoline, kord looma tunnustega. See paik olevat inimeste ettekujutuses olnud suurejooneline päikesetempel, pühamu, mille kupliks taevas, ikonostaasiks joonistega kivipind ja altariks järve õhtupäikesega silmapiir. Bessi neeme kaljuprao kohale raiutud inimolendit on ta võrreldnud mõnede „Kalevala” runodega, milles juttu kaljupraokujulisest Toonela väravast ja allmaailmast (vt. joonis 4). Ühes teises joonisterühmas näeb ta kalevalaliku maailmamunateemalise loomismüüdi kujutamist (vt. joonis 8).
Karjala kaljujooniste uurijate hulgas paistab silma ka J. Savvatejev, kelle suurimaid saavutusi on Uus-Zalavruga kaljujooniste avastamine, nende väljakaevamine mulla alt ning tulemusrikas uurimistöö. Tuginedes põhiliselt arheoloogilisele leiumaterjalile, väidab ta, et Karjala kaljujoonised on loonud 3.-2. a.-tuh. e.Kr. lohkkammkeraamikakultuuri kandjad, kes tulid Volga-Okaa jõgikonnast ja olid tõenäoliselt soome sugu hõimud. Järelikult võivad ka eestlased Karjala kaljujooniseid kaudselt oma kultuurimonumendiks pidada. Kas aga Vana-Zalavruga kaljujoonistel on kujutatud tähekaarti ja päikesekalendrit, pole veel kaugeltki selge. Neid ei ole alust võrrelda ka Lõuna-Inglismaal umbes aastatel 1900-1400 e.Kr. ehitatud hiiglasliku Stonehenge'i „kalendriarvutiga”. Kuid mine tea?
Koola poolsaare kivilabürintidest kõige ligipääsetavam asub Kandalakða linna lähedal (vt. joonis 10, 11), ülejäänud poolsaare ida- ja lõunaosas. Koola labürinte uuris esimesena 1842. a. Tartu ülikooli kasvandik, ülemaailmselt tuntud teadlane K. E. v. Baer. Ta avaldas oma uurimistöö tulemused Peterburi Akadeemia bülletäänis, kus kirjeldas ka Eestis Soome lahes Viri pisisaarel leiduvat labürinti. Tänapäeval on Eesti kivilabürintide kohta teateid veel Hiiumaalt Reigi rannast (vt. joonis 9), Aksi ja Aegna saarelt.
Labürint on keeruline sümbol, mida kohtame peaaegu kõigis maailma kultuurides, seda nii erinevatel ajastutel kui erinevais paiguis: Kreekas, Egiptuses, ja Hiinas, Indias, Siberis, Sumatral, Eestis. Silmapaistvalt palju labürinte on Läänemere rannikualal Soomes ja Rootsis. Neid on seal sadu. Labürindi teostamise viise on olnud mitmesuguseid: lihtne sümbol, mis kraabitud kivipinda, punutud vitstest korvi küljele, maalitud kividele, ehitatud kui hoone, lõigatud elavasse murumättasse või laotud kividest maapinnale. Labürint võib olla ka tants. Labürindi kujundi algus ulatub enam kui kolme ja poole tuhande aasta taha, kuid algkodu pole ikka veel teada. Tekib küsimus, mil viisil selline täpne ja keeruline sümbol püsis muutumatult nii kaua ja levis üle niisuguse laialdase ala? Üheks võtmeteguriks võib olla selle ülestähendamise meetod, mida võib korduvalt kasutada.
Üldisemalt tuntud, nn. klassikalist labürinti on võrdlemisi lihtne joonistada. Näiteks seitsme käiguringiga labürindi (vt. joonis 12 a) saamiseks tuleb kõigepealt teha alusvorm: tõmmata võrdsete haaradega rist ning selle haarade vahele täisnurksed haagid ja nii tekkinud nelja ruudu igasse välimisse nurka teha täpp. Pärast seda tõmmata risti ülemisest tipust kaarjoon parempoolse haagi ülemisse tippu, siis kaarjoon vasakpoolse haagi ülemisest tipust parempoolse ülemise nurgatäpini, järgmisena kaarjoon vasakpoolsest ülemisest täpist risti parempoolse haagi parempoolsesse tippu jne. Tulemuseks on vasakpoolse sissepääsuga läbürint. Parempoolse sissekäiguga labürindi saamiseks tuleb tõmmata kõik kaarjooned eelnevaga vastupidises suuunas. Kui soovitakse kolme käiguringiga labürinti, tuleb haakidest loobuda, kui näiteks viieteistkümne- (vt. joonis 12 b) või enamaringilist, siis peab algvormile vastavalt soovile haake juurde lisama.
Tavaliselt arvatakse, et kivilabürindid kehastavad nende loomise ajal kasutusel olnud kalamõrdu ja et nende juures toimunud maagiliste toimingutega püüti kindlustada kalaõnne. Labürinte on seostatud ka Päikese nähtava tee kujutamisega taevavõlvil ja imetajate loote pildiga emakas.
Kuid tegelikult on labürindid oma algselt ideelt inimkätega tehtud pühapaigad. Labürinte, nagu kõiki teisigi pühapaiku peeti maagilisteks jõukeskmeteks, mis oma eriliste vormidega lõid oletatava ainulaadse õhkkonna nende kasutajatele ühendusse astumiseks üleloomulike jõududega, et ennustada tulevikku, ravida haigusi või suhelda Temaga. Paljud pühamud olid ehitatud taevakehade liikumist arvestades, nende avaused olid suunatud mõne olulise astronoomilise sündmuse poole: nagu Päikese ja Kuu tõusu- või loojangupunkt silmapiiril suvise või talvise pööripäeva ajal (Rootsi vanimad kivilabürindid on suunatud suuga suvise pööripäeva päikeseloojangu poole, Gooti katedraalide põrandalabürintide sissepääsud uste või Päikese tõusupunkti suunas teatava pühaku päeval jne.). Arvati, et selline suunalisus annab paigale maksimaalse teovõime, muudab ehitised pühaks ning seal toimuvate müsteeriumide koostisosaks.
Labürinti on ette kujutatud ka kui Maa-ema keha, jumaliku neitsilikkuse keskpunkti, mille keskmesse jõudmiseks tuleb teha müstiline rännak tema üsasse, omamoodi tagasiminek sünnieelsesse seisundisse. Labürinti on peetud naiselikkuse sümboliks ja selle rajal on kõndinud mehed. Keerdkäigustiku lõpus on nad laskunud sümboolselt allmaailma, Suure Ema valdustesse. Rituaalne rännak sinna ja tagasi sümboliseerib elu lõputu ringlemise ehk surematuse ideed. Muinas-Skandinaavia saagades seostati labürinti selle all asuva koopaga, Maa-ema elupaigaga, ettekujutusega inimese sünnist alguse saava müstilise teekonnaga surmani ja sealt tagasitulekuga uuestisündimise teel. Kristlus võttis üle labürindi ürgomase sisu ning lõi selle pinnal patuste võrdkujulise usutalitusliku palverännaku traditsiooni Pühale Maale, Jeruusalemma ja tagasi. Ristitud läksid ja tulid palvetades kiriku põranda labürindi järgi, sageli veel põlviligi. Kuid Lääne inimene lõpetas kirikulabürintide ehitamise juba renessansiajastu alguses. Hiljem, baroki ja rokokoo ajal, muutusid algselt selge plaani alusel ehitatud labürantide tüübid eksitavate ja kulgu katkestavate teede rägastikeks, nende esialgne mõte ununes peaaegu täiesti.
Kas on võimalik märgata seost labürindi kujundi ja planeetide Maalt nähtava näiva liikumise vahel? On tähele pandud, et planeet Merkuuri (Mercurius) Maalt vaadeldav näiline liikumine järgiks ühe aasta lõikes nagu klassikalise seitsme ringiga labürindi jalgrada, mille keskmes asub Päike. See küllaltki raskesti jälgitav nähtus oli teada juba vanadele kreeklastele, mis kajastus ka nende maailmapildis (vt. joonis 13).