Arheoloogid lammutavad ajalooõpikute arusaamu

Vabadussamba või Vabadussõja võidusamba kavand on tekitanud elavat diskussiooni. Pannakse eriti pahaks risti kasutamist. Selle kohta ütleb üks kommentaator: ”Maailmas on väga vähe või ei ole üldse sümboleid, mis oleksid ristist sügavamad ja mitmeplaanilisemad. Eks seda peeti tõenäoliselt silmas ka Vabadusristi sisse viimisel. Iseasi, et Eestis ei ole mitu põlvkonda (neisse kuulun ka mina) lihtsalt sellist haridust üldse saanud, mis võimaldaks risti sügavusest aru saada.“

Seda tuleb kommentaare lugedes tõdeda. Esineb palju võitlevaid ateiste, kelle ajalookäsitluse aluseks on jäänud Hillar Palametsa „Jutustusi kodumaa ajaloost“ viimane versioon. Nõukogude kool on nähtavasti suutnud produtseerida imehästi ajupestud tegelasi, kellel risti nähes tuleb silme ette ainult Mõõgavendade Ordu. Rist on aga heraldikas üks levinumaid motiive. On vanimaid maagilisi, kosmogoonilisi ja ka sakraalseid sümboleid. Sambal kujutatu pole ammugi mitte ristiusu sümbol, vaid Eesti kõige tähtsam teenetemärk — Vabadusrist. Kahjuks küll moonutatud kujul.

Paljud ei taha taibata, et kristlasi sõimates ja halvustades teevad nad maha omaenda esivanemaid. Kristlus ja sellega seotud sümboolika on olnud lahutamatu osa meie ajaloost. Meie kultuur kubiseb viidetest kristlusele. Kuna Vabadussõda võideti ajal, mil kristlik kultuur veel domineeris, oleks mälestusmärgi püstitamine selle ajastu sümboolika taustal põhjendatud.

Tundub, et kommunistlik ajalookäsitlus on eestlasi tugevalt mõjutanud. On andmeid selle kohta, et ristiusk oli Eestis juba enne Mõõgavendade ordu asutamist 1202.a. Vana-Liivimaa ristiusku pööramiseks ja 1208.a. alanud ristiretki praeguse Eesti aladele. Ristiusu varast levikut Eestis tõendavad nii arheoloogilised leiud kui keeleteadus. Eesti keeles juurdunud ristiusu olulised mõisted (pagan, papp, nädal, rist jt) viitavad varasele ida poolt tulnud misjonile. Teine grupp sõnu nagu näiteks kirik, paast, munk jt annavad tunnistust varastest Skandinaavia mõjutustest. Kas keegi arvab tõemeeli, et ilma ristisõdijateta oleksime senini paganlik riik? Igal juhul tagasid ristisõdijad meile lääneliku, mitte vene kultuuriruumi koos vene õigeusu ja kirillitsaga. Nagu nähtub Taani hindamisraamatust, kandsid mitmed vasallid eesti nimesid, jätkasid uue võimu teenistuses, näitasid paljukiidetud kohanemisvõimet. Peale nende leidus kindlasti nimevahetajaid.

Soome ajaloolane Seppo Zetterberg ütleb Eesti vallutamise kohta 12. sajandil, et ei ole kerge nõustuda romantiseeritud suhtumisega vallutamisse eelnenud „iidsesse priipõlve” ning harmoonilisse ja demokraatlikusse muinasühiskonda. Eestis valitses feodalismi esiaste juba enne sakslaste tulekut, mistõttu feodaalse ühiskonnakorra saabumisega ei kaasnenud eriti suuri muudatusi (Eesti Päevaleht Online, 11.08.2007).

Siin on abiks võrdlus naabermaadega. 10.—12. sajandist on Skandinaavias allikaliselt teada klannide omavaheline tihti väga verine maajagamine, mis vaevalt oli teisiti Eestis. Ei olnud ju riiklikku struktuuri, ainult kihelkonnad ja maakonnad, mitte eestlased, vaid ugalased, sakalased, saarlased ja teised. Isegi välisvaenlase vastu võitlemisel ei saavutatud kaua vajalikku ühismeelt. Kui see 1217. aastal osaliselt teoks sai, oli liiga hilja, siis oli Eesti ala juba tugevalt räsitud.

Ei saa eitada kristluse osa Euroopa ajaloos ja arengus. Eestis on aga nähtavasti vahepeal tekkinud palju võitlevaid ateiste — Vanapaganaid, kes kardavad ristimärki nagu tuld, kuigi tahaks vist meelsamini olla Kaval-Antsud? Tagasivaates meenub, et 1940.a. räägiti ajalehest „Tapa Kommunist”, mis kuulub huumori valda. Kibe tõde on aga samal aastal asutatud „Sirp ja Vasar”, mida iseloomustati rahvasuus: vasaraga pea lõhki ja sirbiga maha! See on vahepeal saanud nii omaks, et kui pärast Eesti iseseisvuse taastamist sai leht uue nime „Reede” ja hiljem „Kultuurileht”, pöörduti ikka tagasi vana hea „Sirbi” juurde, vasar jäi aga kodutuks. Taara-usulised, kes on laenanud oma jumala Skandinaaviast, kus esineb piksejumal Thor (Tor), kelle relvaks on vasar, võiksid selle panna oma monumendile. Siis oleks ka sirbil rohkem lõikust.

Võitlevad ateistid ei taha näha, et kristluse eesti keeles halvustamisel võlgnevad nad tänu „ristikoertele”, saksa pastoritele, kes lõid aluse eesti kirjakeelele, mida okupandid teatavasti nimetavad koerte keeleks. Nii peaks maha tegema ka sellest tulenevat „saksa tähtedega” kirjutamist? Kas eelistada, et meie esivanemad oleksid puu otsa jäänud — seal on ju kindlam? Või nagu meie hõimud sulanud suure vene rahva sisse, mis annab umbes sama kindlust?

Ärkamisajal mängisid suurt rolli ka eesti pastorid. Ja peale selle ei koloniseerinud teised võõrvallutajad aastasadade jooksul Eesti ala nii tugevalt kui idanaabrid poole sajandiga, okupeerides osalt veelgi mentaliteeti.

 SAAREMAA KUNINGAS JA VÄGIMEES - SUUR TÕLL

SUUR TÕLL. Eesti rahvajutt                                                                                                                                                                                                                                                                      

Saaremaa Vägilane

Muistsel ajal elas Saaremaal võimas vägilane Suur Tõll. Kasvult oli ta tohutu suur: nagu tamm põõsaste keskel või hiiglakuusk kadakate kõrval.

Hiiumaale või teistele saartele ei sõitnud ta kunagi laevaga, vaid sammus jalgsi läbi mere. Siis tekkisid tema jalge ees majakõrgused lained. Kalad põgenesid ta sammude müdinast kaugele merre.

Pärast isa surma sai Tõllust saarlaste vanem ja valitseja. Ta asus oma kodukohta Tõllustele ja kosis naiseks Pireti. See oli oma suure kasvu ja jõuga Tõllule igati vääriline elukaaslane.

Kõik tööd tegi Tõll kodus ise: kündis ja külvas vilja, niitis heina ja pani vilja kokku, ehitas ning kohendas hooneid. Ruhnu saarel oli Tõllul kapsaaed. Kui Piret paja tulele pani, saatis ta Tõllu kapsaid tooma. Tõll võttis seitsmesüllase palgi kepiks kätte ja läks teele. Pireti pada aga oli nii suur nagu vaese mehe saun. Terve tiigitäis vett mahtus sinna sisse.

Suul Tõll armastas väga pähkleid. Igal sügisel käis ta Abruka saarel ja korjas taskud pähkleid täis. Neid oli siis kodus Tõllustel koos Pireti ja pojaga mõnus naksutada.

- Saaremaa vägimees Suur Tõll olnud heasüdamlik ja vastutulelik pruunisilmne hiiglane, ainsaks puuduseks võib-olla liiga äkilisevõitu loomus. Tema kasvust annab ettekujutuse fakt, et reisikepina kasutanud ta viiesüllast kuusepalki (1süld=2,13m).

Mis puutub Ruhnusse ja Tõllu, siis legendi järgi tahtnud Suur Tõll värskekapsaleent. Lasi Piretil katla tulele panna ja läks ise aiast kapsaid tooma. Tõll kahlas läbi mere Ruhnu ja ajas nii palju kapsaid kotti, kui arvas tarvis olevat. Sellest tekkis ruhnlaste ja Tõllu vahel tyli, misjärel Tõll koju tagasi ruttas. Tõll koos naise Piretiga elas siis oma Tõlluste mõisas.”

 Sild Virtsust Muhumaale. Kord tahtnud Vanapagan ehitada silla suurelt maalt läbi väina saarele. Ta hakanud selleks kivimürakaid kokku kandma. Olles nii hulk aega kibedasti töötanud, väsinud Vanapoiss viimaks ja istunud maha sööma. Pärast söömist heitnud leiba luusse laskma. Oma surmaoda, mida Vanapagan alati kaasas kannud, torganud ta maasse püsti. Suur Tõll olnud parajasti kõndimas Muhu- ja saaremaal. Ta näinud üle väina, et vanapagana surmaoda on püsti mere kaldal. Lähemal silmitsemisel märganud ta ka Vanapoissi ennast merekaldal päikesepaistel põõnutamas. Vanapagana ja Tõllu vahel olnud alati tüli. Tõll pole Vanapaganat kunagi lasknud omi tumedaid toimetusi läbi viia. Nüüd, nähes vanapaganat mere kaldal põõnutamas, kahmanud Suur Tõll mere kaldalt pihutäie liiva ja kruusa ning visanud sellega üle väina Vanapaganat. Peotäis tabanud märki ja matnud Vanapoisi liiva alla, kuhu see surnudki. Seda Suure Tõllu peotäit näeme veel praegugi Suure väina kaldal. See on Vanapagana haud. Sealsamas näeme ka tema alustatud silda, mille ehitamine ta surma tõttu pooleli jäi. Vanapagana leseks jäänud naine läinud oma kadunud kaasa hauda vaatama. Olnud parajasti jaanipäev ja kõikjal olnud käsil jaanitulede põletamine. Ka Vanapagana naine teinud oma mehe hauakünkale tema mälestuseks ja austuseks tule. Suits ja ving läinud aga mäes puhkavale Vanapaganale ninasse. Ta aevastanud nii tugevasti, et leegid ja kiirded paiskusid kõrgele üles. Hiiu-, Saare- ja Muhumaa olnud sel ajal veel üks saar. Nüüd aga Vanapagana aevastuse läbi kõrgele paisatud tulelondid ja leegid kukkusid üle väina sinna maha. Kuhu tuli maha langes, sealt põlenud maa ära ja meri asunud asemele. Nii tekkinudki need kolm saart: Saare-, Muhu- ja Hiiumaa. Et sellelt mäelt siis tõusnud niipalju kiirdeid (sädemeid), hakanud rahvas seda Vanapagana hauda kutsuma Kiireste mäeks. Vanapagana naine, kes seda tuld mehe haual teinud, ehmunud Vanapagana aevastamisest ja selletõttu tekkinud tulelontidest ja põgenenud suures hirmus minema. Suur-Tõllu poeg, kes parajasti koduõuel mänginud, silmanud põgenevat Vanapagana eite, haaranud kivi ja visanud talle järele. Kivi tabanud märki. Vanapagana naine saanud surma ja kukkunud merre. Temast tekkinud saar, mida hakatud nimetama Naissaareks.

- Vanapagan tahtnud korra Virtsust Muhumaale silda teha. Mees ei ole alati suurelt maalt Muhumaale ja Saaremaale pääsnud, kui süda soovinud. Arvanud, et kui silla üle Virtsu väina teeb, siis enam takistusi ees ei ole. Pärnus olnud sel ajal õieti palju kiva. Seda teadnud Vanapagan. Läinud Pärnu, kogunud kivid kokku, tahtnud Pärnu kividest Virtsu silda teha. Kivid ladunud Vanapagan kõik põlle sisse. Lõpe kõrtsi juurde jõudes läinud mehikesel põllepaelad katki. Kivid langenud kolinal põllest maha. Vanapagan vihastanud, ei hakanud enam kiva koguma, läinud oma teed. Lõpe kõrtsi ligidale sündinud aga Vanapagana kividest suur mägi. Virtsu sild jäänud sedaviisi ehitamata. Pärnu on sest saadik ilma kivideta, sest Vanapagan need kõik sealt ära viis.

- Vanapaganal olnud Muhus tihti tegemist. Väin Virtsu ja Kuivaste vahel pahandanud teda. Ei muud kui võtnud nõuks Virtsust Muhumaale silda ehitada, et hõlpsamini suurelt maalt Muhusse pääseks. Varsti Vanapagan sobivaid kiva otsima. Kannud neid mõnda kuuehõlmatäit kokku Virtsusse, kust neid silla kohale merre loopinud. Juba tekkinud kividest mitme sülla laiune silda Virtsu poole külge. Ühed arvavad, et Vanapagan määranud: ühe ööpäeva jooksul saagu sild valmis, kuid kukk laulnud varem, kui sild valmis saanud. Muist kive jäänud Virtsu poole kaldale. Kukelaul igatahes peletanud Vanapagana plehku; töö jäänud pooleli. Varsti tekkinud kange maru. See maru purustanud Vanapagana tehtud silla, jah, viinud isegi kivid merde laiali. Vanapagana sillast mälestuseks on ainult Raunama kivisilm järele jäänud. Pärast ei ole Vanapagan ega keegi muu enam katsunud Virtsu ja Muhu vahele silda ehitada. Paremini õnnestunud Vanapaganal sillaehitus Muhu ja Saaremaa vahel. Sellegi silla purustanud hiljem maru. Uuemal ajal on ometi Muhu ja Saaremaa vahele sild ehitatud, mis vee väele seni vasta pannud.

Suuline rahvalooming. Enne kirjakeele tulekut oli saarlastel käibel suuline omalooming. Selle hulgas olid muistendid – rahva looming, mis peegeldas oma looja arenemist ja võitlust olme eest. Muistendeid uurides saab ka selgema ettekujutuse rahvast, kes muistendid on loonud.

Saarlaste hiiumuistendite aabitsaks on Suure Tõllu “kivikirjad”. Paljud Tõllu sooritatud vägilasteod on kividega seotud: kiviviskamine, kivikandmine jpt. Õnneks on enamik Tõllu kividest Saaremaa pinnal tänaseni säilinud, olles asitõendiks ühele või teisele Tõllu legendile.

Suur Tõll erines mandrieestlaste vägimeestest (Kalevipoeg, Olev, Petseri Kornelius) mitmeti. Ehkki Tõll oli saarlaste ülemvalitseja, tegi ta kõik peretööd ise koos oma perega. Tegudes ja töös loodab ta ennekõike iseendale. Omaenese jõul võidab ta saarlase vaenlased, olgu selleks siis Vanapagan, sortsid või vallutajad. Tema teod on suunatud saarlaste abistamisele. Suure Tõllu peamine eesmärk on võidu saavutamine Vanapagana kurjuse üle ja saare muutmine turvaliseks paigaks oma alamatele.

Kuigi Tõllu muistenditel on palju sarnasusi Kalevipoja lugudega, tuleb erinevus esile eelkõige miljöö kujutamisel. Tõllu muistendid on rohkem seotud merega, enam kirjeldatakse hiidude kodust elu, suuremat tähelepanu pööratakse moraalile ja järelpõlve õigeaegsele väärikale kasvatamisele (Loode metsa kivid, Võhma kivikülv).

Arhiivimaterjalide põhjal võib järeldada, et kuni XIX sajandi alguseni olid Tõllu muistendid veel elus ja rahva seas laialt levinud. “Saaremaal austatakse ikka veel rahva poolt ühe vana kangelase Tõllu mälestust,” kirjutab üks Tõllu lugude uurijaist O. Huhn 1820. aastal. XIX sajandi keskel hakkas vägilaslugude jutustamise traditsioon, nagu ka vana rahvaluule üldse, taanduma. Üheks põhjuseks oli vennaskoguduste liikumise levimine. Samas oli peale Põhjasõda liidetud Eesti, sealhulgas ka Saaremaa, Venemaaga ning eestlased läksid “tsaariusku”, lootuses hingemaad saada. Saarlaste muinaslood jäid unarusse.
 

Suure Tõllu käsitlemine kirjanduses. Esmakordselt mainitakse Suure Tõllu lugusid Hupeli “Topographische Nachrichten’i” III osas 1872. aastal. 20 aasta kogumistöö tulemuse “Suur Tõll – Saaremaa vägimees” esitas 1883. aastal Peeter Süda. Juba enne P. Süda raamatu ilmumist kutsus keeleteadlane M. J. Eisen saarlasi Tõllu muistendeid koguma. Oma raamatus “Eesti muistsed jumalad ja vägimehed” pühendas Eisen terve peatüki Tõllule.

Rohkem hakati Suure Tõllu muistendite uurimisele tähelepanu pöörama 1950-1960-ndail aastail. ENSV TA F. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna ja TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri eestvedamisel tehti Saaremaal täiendavaid üleskirjutisi, koguti lisaandmeid, hangiti pildimaterjali.

1959. aasta suvel filmisid TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri töötajad Suure Tõlluga seotud paiku.

Saaremaa reisibüroo giidina (pidasin seda ametit 25 aastat paralleelselt õpetajatööga) jutustasin turistidele alati ka Tõllu legende ning nägin, et need huvitasid paljusid.

- Suure maa vägimees ei pahanda äratuse puhul, kyll aga saarlaste hiid, nimelt äratuse puhul laste poolt, kes äratamisega teda narrivad. Vanem põlv oskab paremini hinnata vägimehe magamist. Viieristi mäel ta uinumist nähes toob iga vanem inimene värske puuoksa ja pistab vägimehe ligidale maa sisse (P.Syda), Suur Tõll, lk. 15) [---] Sõrulaste seletuse järele tekkinud sellest puuokste maassepistmisest viis, et vägimehe töid hinnates sinna oksi ka siis maha pistetud, kui Tõll enam seal ei uinunud. Hiljemini hakatud sinna maha viskama, mis möödaminejal iganes kätte juhtus, olgu toores või kuiv oks, puupulk, laast või midagi selle sarnast. Sedaviisi seletavad sõrulased Viieristi rihumäe (reomäe) tekkimist.  J.M. Eisen, 1927, lk 32

Abruka saare tekkelugu rahvasuus ehk kuidas Suur Tõll Abruka saare tekitas?. Räägitakse, et muistsel ajal jõudnud Suure Tõllu kuulsus ka Vanapagana kõrvu. Ta otsustanudki siis saata oma parima teenri asja uurima. Too jõudnud esimese päeva õhtuks Kurelaidu külla, mis tänapäeva Sikassaare olevat. Sikassaare tuli sõnast Sikusaare, kuna seal maal head karjamaad olivad.

Meie, eestlased. Ette  kantud korp! Vironia C!Q!-s 08.02.2002. Ettekandjaks sv! Valjo Tooming c. 1996/ II

Sissejuhatus

Mõte sellel teemal väike ettekanne teha tiksus juba ammu. Juhuslikult sattusid mu kätte L. Mere “Hõbevalge” ja “Hõbevalgem”, Niilo käest sain O. Looritsa raamatu “Eestluse elujõud”, aga leidsin ise ka maausuliste ajakirjade “Hiis” mõned numbrid. Lõpptõuke andis Vigala Sassi “Estide (tðuudide) hingestatud ilm” ning internetilink http://www.maavald.ee/.

Ajendas ka see, et on veidi kurb kuulata-lugeda jutte, mis teadlikult valet levitavad, nagu-“Must lagi on meie toal”, “taome mõõgad atradeks”, “700 aastane orjaöö”, “sakslased viisid meid 700 aasta eest Euroopasse”, “eestlane on oma loomult matsirahvas”, jne. Ei taha nüüd alljärgnevaga väita, et Eesti Nokia on kogu aeg olemas olnud, ja kogu järgnev ettekanne peaks näitama, et tegelikult oleme just meie see väljavalitud rahvas, vaid eelkõige sooviksin julgustada kõiki ja mõtisklema teemal: kes ta on, kust ta pärit on, mida tähendab olla eestlane. Paljud allpool toodud faktid ja arvamused ei pruugi paljudele meeldida- ja otse loomulikult võib neile vastu vaielda- tähtis on, et igaüks siinviibijaist veidikenegi mõtleks oma rahvuse mineviku, tuleviku ja oleviku peale.

Rahvusesse kuulumisest

Tänapäeval räägivad paljud, et neile pole rahvust- ennast peetakse kosmopoliidiks: olen ameeriklane, eurooplane. Arvan, et sellised internatsionalistid lähevad kergema vastupanu teed, hüljates oma rahva ja rahvuse, keele ja isamaa: neil puudub kus tahes oma maa, keel, juured. Nende juured on läbi raiutud. See on haigus, mis on väga vana ja levib päris kiiresti - Eesti ei ole enam nii terve ja elujõuline, kui ta oli seda 500, 700, 1000 aastat tagasi. Oleme jäämas omal maal vähemusrahvuseks. Vóime ka päriselt kaduda - sulada ühte selle enamuses juurteta ja nimeta massiga mis siia sisse sajab- enne idast, viimasel ajal ka läänest. Kuid ei saa juttu olla mingist iseseisvusest ilma vaimse iseseisvuseta. Selleks peame vahet tegema oma ja vóóra vahel, peame selgusele jóudma selles kes me oleme. Kas oleme need, kelleks on meid tahtnud muuta kirik, üks vói teine vóim, sakslased, poolakad, rootslased, taanlased, venelased ja nóukogud, massikultuur, EL? Milline elu- ja mótteviis on meile loomuomane? Mis kuulub kokku meie maa ja esivanematega?

Oleme suutnud seni üsnagi hästi oma juurtest kinni hoida, enamikul siinolijast on olemas oma isiklik maakodu või vähemalt maavanaema, eestlane peab seni veel üsnagi tähtsaks perekonda, esivanemaid.

Heites pilgu ajalukku näeme, et meil on olnud seljataga suur minevik, meil on olnud auväärsed esivanemad, me ei saa neid unustada nii kergelt. Meie rahval on aastatuhandete jooksul olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid neile kõigile oleme tänu võlgu selle eest, et oleme. Nemad jätkasid ka kõige halvemal ajal sugu, nemad andsid ka lootusetumas olukorras edasi identiteedi, mõtteviisi ja pärimuse. Meie pole veel kindlasti oma rahva viimane põlvkond. Ja seepärast võiksime endalt aegajalt küsida, mida saavad eesti rahva järgmised põlvkonnad meilt? Ehk teisiti - mis siis ikka on eesti identiteet, mis on meil ühist esivanematega, kes elasid 150, 700, 3000 või 5000 aasta eest; mis on need eesti rahva omadused ja tunnused, mida eestlased võiksid kanda 50, 100 või 1000 aasta pärast?

Kuna me ei oska praegu leida või teadvustada just palju eesti rahvast määravaid tunnuseid, võiksime pöörduda aega, mil me identiteet oli tugevam.

1.      KUST ME OLEME PÄRIT

Viimasel ajal ilmuvad lehtedest artiklid, et nagu oleksid eestlased ikka pärit Euroopast, et ainult viimased 50 aastat oleme sealt ära olnud. Muidugi- täit tõde ei tea keegi, kuid kipun uskuma ikkagi verisooni, et ca 10 000 a tagasi hõlmasid ugrilased territooriumi Siberist Taanini, Mustast merest Koola poolsaareni. Rahvaste liikumise aegu suruti meid järjest põhja poole. Mõned tõestused: meil ja keltidel, kellede asuala oli tol ajal Jüüti poolsaareni on palju ühiseid uskumusi- puude ja kivide pühaks pidamine, loodusega kooskõlas elamine, jne. Indo-euroopa rahvail sellised asjad puuduvad. On tõendeid, et isegi Ojamaal elasid veel kuni 15. saj ugri hõimud.

Samas tungisid lõunast peale vene hõimud. Põhja-Venemaal elasid kuni 16. saj venelased ainult linnades ja maal elasid samuti ugrilased. Vana-Vene bõliinad kirjutati kuni 14.sajandini soome-ugri ruunides- Vana-Vene kirillitsa kasvas seega välja meie ruunidest, see oli tegelikult ugrilastelt üle võetud kiri. Sellest eriti ei räägita, aga lööge lahti ENE märksõna “Karjala” alt: Karjalast leitud ruune loetakse vanimateks Euroopas- kaugelt vanemad kui Skandinaavia ruunid.

Samuti on üle võetud asupaikade põlised nimed- Moskva- Narva, Põlva, Elva; Volga jõgi- Valgejõgi; Võhlj-Võlujõgi. Isegi olevat tänapäevilgi põhjaslaavlastel 60% ugri geene ja 40% siis slaavi. Niisiis - põline ugri ala.

Meie eelkäijad elasid väidetavalt Mongooliast põhjas, Terjuhaanias. Sealt hakkasime aastate jooksul tulema. Seda ei saa nimetada rännakuks selle sõna tänapäevasemas tähenduses. Pigem ikka oli see vaikne imbumine, valgumine. Lõpuks jõuti mere kaldale. Oma sõna mere tähistuseks puudus, sestap laenati see mujalt- more, mare, mar. Siia jõuti arvatavasti veidi vähem kui 10 215 aastat tagasi. (Muuseas, maausulised loevadki selle järgi oma aastaid. Mis seal salata- 10 215 (2002) tundub küll palju auväärsem arv olema kui 2002- väidetavalt Kristuse sünnipäev, kuid nüüd on selgunud, et ka sellega on ca 10 a mööda pandud.)

Maausuliste ajaarvamise alguseks on võetud nn Billingeni katastroof, mille daatum on Rootsis viirsavide meetodil aastalise täpsusega kindlaks määratud. Sel aastal murdis hilisjääaegse Balti jääpaisjärve vesi endale väljapääsu ilmamerre praeguse Mälari järvistu kohalt Rootsis. Ühe aasta jooksul langes veetase mitukümmend meetrit, vee alt vabanes suur jagu Eestimaad, subarktiline kliima asendus preboreaalsega, hakkasid arenema sood ja metsad. Umbes 500 aastat pärast katastroofi elasid Pärnu jõe ääres Pulli asulas juba inimesed. Sündmust ennast võiks poeetiliselt nimetada maasünniks. Maasünni-järgset ajaarvamist võib edukalt kasutada näiteks Eestimaa asustusajaloos - ajaskaala oleks ühepidine, jääksid ära aastatuhanded enne ja pärast «meie aega», või enne ja pärast Kristust.

	Märjamaa mees traditsioonilise, juba muinas-eestis kasutatud pikk-kuues.

Oleme siin elanud kaua- Peipsi nimetus on vanem kui Egiptuse vanim püramiid, samuti on vaikiv tunnistaja meie siinolekust sõna - venelane. Ükski slaavi rahvus end nii ei nimeta. Peale läänemeresoomlaste ei mäleta enam seda etonüümi keegi, kuid antiikajal nimetati korduvalt venetti nimelisi hõime, mis asusid germaanlaste ja sarmaatide vahel- seega tänapäevased lääneslaavlased. Ligi tuhat aasta hiljem, kui slaavi hõimude rände tulemusena eestlaste naabriteks said idaslaavlased, kantus antiigiaegne nimetus neile nende keele sarnasuse tõttu neile üle.

Kliima oli vanasti siin palju karmim- talved lumerohked, pikad ja külmad. Sademete hulk ületas tublisti praeguse keskmise, rabad olid mülkasemad ja suuremad kui nüüd, tohutu põlismets kattis pea enamiku meie ala, kuid kõigist neist tingimustest hoolimata oli meie rahva põhiliseks tootmisharuks juba siis põllumajandus, juba ligi tuhatkond aastat tagasi valitses kahendvälja, osaliselt isegi kolmendväljasüsteem (germaanlased olid sel ajal jätkuvalt korilased, rääkimata slaavlastest). Metsad aga olid täis kiskjaid, ringi luusisid hundid–karud-tarvad. Saarlased ja randlased tegelesid ka väliskaubandusega, vahel ka sõjaretkedega, välissuhtluse arendamisel esindasid nad kogu Eestit. Kogu Läänemeri tundus koduse lombina, mis kõigiti läbi mulistatud. Suunda võeti silmamõõdu ja taeva ilmete järgi, mitte asjata pole eestlased leiutanud erinimetused kaheksandik- ning osalt isegi kuueteistkümnendik-taevakaartele (vrdl inglasi NO; NW)

Hõredalt asustatud maal pidi igamees iseenda eest alati väljas olema, hülgejahile mindi mitmeks nädalaks, vahel koguni paariks kuuks. Selliselt arenest eestlane alalises ühtekuuluvuses loodusega iseseisvaks ja tugevaks inimtüübiks, individualistiks selle sõna parimas tähenduses – isikuks, kelle harjumuseks polnud karja kannul lonkimine ja ninamehe poolt käsu ootamine, vaid kes ise igas olukorras ja tegevuses pidi olema otsustajaks ning täidesaatjaks. Tuli usaldada iseennast ja toetuda alati iseendale.

Eestit loeti rikkaks maaks. Ta produtseeris külluslikult toiduaineid ja ekspluateeris usinalt oma metsa ning veerikkusi, vedades välja nahku, vaha, mett, loomi ja teravilja. Rahval pidi olema tubli tagavara ja kõrge elatustase, sest mitte asjata ei manitsetud võõraid kaupmehi – et kui Eestisse lähete, siis ärge jooge end kohe täis ja ärge sööge end kohe lõhki, vaid ajage kõigepealt kaubaasjad korda.

Naabrite pärast polnud vaja muret tunda- vadjalastega elati alatises rahus, liivlastega olime hõimlased, lätlastega peeti küll pisisõdu, kuid eestlased olid märksa tugevamad, ülemere soomlasi peeti oma liitlasteks. Skandinaavlased olid meist tugevamad ja mõneski asjus meist ette jõudnud- sageli laastati Eesti pinda, aga nii tugevad polnud nad mitte, et siin püsivalt kanda kinnitada. Tihti vastati skaninaavlastele sama valusalt. Üksnes slaavlastega jättis vahekord tungivalt soovida, põhjuseks see, et slaavlased nägid tihti Eestimaas kui oma tulevast maksualust maad. 1030 õnnestus neil Tarbatu linnus ära vallutada. Meil oli siis juba seal linnus- arvestage, et praegune suurlinn Riia loodi alles kolmveerandsajandit hiljem. Miks vürst Jaroslav sellise suure sõjakäigu ette võttis, jääb kroonikates selgusetuks, on avaldatud arvamist, et võibolla võitlesid eestlased 1021. koos Polotski vürstiga Novgorodi vastu, kõnesolev sõjakäik oli olnud seega kättemaksuks. Teiselt poolt on väljendust leidnud oletus, et eestlased, tundes oma vabanduse kitsendamist Jaroslavi liidust Rootsiga, ühinesid viimaste vastaste, Taani-Inglismaa kuninga Knutiga.

Venelaste valitsemine ei kestnud kaua- 1061 a kevadel tuli vasturünnak saarlaste abiga, kes suurvee ajal oma laevad Peipsile tõid- võeti tagasi Tartu ümbruse külad, vallutasid Tartu enese, ning liikusid välja Pihkvani. Kroonikad väidavad, et mahatapetud venelaste arv ulatus tuhande meheni. Igatahes 30 a kestnud võõrvõim oli pühitud, kuid sellest ajast alates algasid venelastega pidevad võitlused, mis kestsid sakslaste tulekuni.

1116 taheti jälle vallutada Tarbatut, kuid jõuti ainult Otepääni. Tekib mulje, nagu olekski Otepää kants peale Tartu vabastamist ehitatud selle kaitseks idanaabri vastu- asus ta ju kolme järve vahel ja ehitatuna nagu mingi kitsuse kohale, sulges loomuliku tee, mis siirdus Pihkva piirkonnast läbi soode ja soiste metsade Tartumaa kõrgustikele. Tartu jäigi tookord võtmata, Otepää küll langes, aga nähtavasti oli vastupanu niivõrd tugev, et venelased taganesid.

15 a hiljem, 1130 alustati uue sõjakäiguga, kuid millel puuduvad peale röövimiste, sõjamaksude ja tapmiste täpsemad tagajärjed.

1131 katsub vürst Vselovod Mstislavitð möödudes Otepääst põhja poolt uuesti Tartut vallutada, kuid 23.I said nad Vaigas lüüa, kandes raskeid kaotusi. Kahe aasta pärast uue sõjakäiguga täidab ta oma eesmärgi- 9.II.1133 langeb Tartu teist korda venelaste kätte. Kui kaua saadi peremehed olla, selest ajalugu vaikib, kuid Tartu võidi tagasi võtta kroonikas mainitava 1176/77 talvel “kogu Eestimaa poolt” kuni Pihkvani võetud sõjaretke ajal, mis venelasilt tunduvaid ohvreid nõudis.

Hoolimata rahvaarvu vähesusest etendasid eeslased Läänemere regioonis tähtsat osa, olles oma naabrite seas lugupeetud ning kardetudki.

Ajaarvamise vahetusel oli Läänemeri Põhjala Vahemeri- käis usin kaubavavahetus. Oli algamas nn viikingiaeg. Kristlikud papid on ajanud sellist möga, nagu oleksid viikingid olnud karvased, sarvedega kiivreid kandnud mehed, kes tihti sattusid berserkiraevu, tappes kõik elava, röövisid, tapsid, vägistasid jne. See on suur jama. Tegelikult käis tol ajal vilgas kaubavahetus. Läänemere idakaldale uhus meri merevaiku, mis Rooma kaunitaridele hirmsasti meeldis, selle eest oldi nõus maksma isegi rohkem kui 12 orja.

Peatuksin nüüd mõnel vähetuntud faktil, milledest võib välja lugeda Eestimaa tollast mõju Läänemerel.

Paljud Skandinaavia saagad pajatavad sõjakäikudest itta, päikese haua maale- Vanemas Eddast oli ju teada kuidas Fennir- päikeseõgija päikest sõi.

Mis siis selle taga kõik võis olla?

Umbes 700 +-200 a. e.m.a jõudis Saaremaale Kaali meteoriit, atmosfääri tungis ta kuskil Ebavere mäe kohal, st süttis põlema.

Seda oli näha terves Läänemere regioonis- Põhja-Saksamaalt Botnia lahe põhjatippu kusjuures- meie ja meist idapoolsed rahvad nägid päikese loojumist läänes (NB Ida-Eestis öeldakse tänapäevini– pisuhänd (pisu- trt-säde), Lääne-Eestis nägid inimesed aga juba tulihända), skandinaavlased aga nägid, kuidas Päike loojus IDAS. See oli midagi ennekuulmatut.

Hiidmeteoriidi maalesadamisega vabanes energia, mille suurusjärku hinnatakse 2*10-19 ergi, Hiroshima tuumapommi võimsuseks oli 2*10-21 ergi. Seega- sama võimas kui taktikaline tuumapomm.

Läti Hendrikult pärineb teade 1220 a eestlaste suurjumalast Tarapitast, kes lennanud idast läände, Ebavere mäelt Saaremaale. Lennusuund ja maandumispiirkond langevad kokku Kaali meteoriidiga

Pangem ennast tolleaegse inimese nahka- suur tulekera, kõrvulukustav mürin, pika hännaga Päike, niites metsi, süüdates puid, hävitades linnuseid. Ja siis tuli haudvaikus, võibolla kottpimedus, ja põlevate metsade kuma. Päike oli taevast alla kukkunud ja hävinud, muud põhjust ei osatud tuua. Kuid järgmisel päeval tõusis ta taas. Inimmeel hakkas mõtlema, et Päike polegi midagi enesestmõistetavat, teda tuli hoida. Kuigi kõigil loodusrahvastel on arenenud mingi päikesekummardamine, oli see meil, erinevalt teistest ugrilastest, eriti tuntav.

Kaali kraater ja seda ümritsev kihelkond on meie keeles pühad, ehk puutumatud, veel 1798 kirjeldab C.Feyerabend, et “Ka praegu oleksid eestlased nähtavasti valmis kõige hirmsamaks kättemaksuks, kui keegi võtaks nõuks nende esivanemate pühakohta hävitada”- kui nad veel sel ajal püsisid pühadena, võime siis ette kujutada nende mõju ja ulatust pronksi ajal. Puutumatuse paiste võis naaberrahvaste silmis laieneda kogu Saaremaale, kus oli kokku varisenud taevalaotust toetav maailmasammas: Saaremaast võis kujuneda Baltoskandia süsteemi keskus, saarlasest Päikese huku ja taassünni sünge saladuse valdaja. Puutumatus tõotas kaitset ja tulu.

Tacius mainib: aestide hõimude ühine tunnusmärk, metskuldi amulett, on kaitseks kõikide vastu ja annab puutumatust isegi vaenlaste keskel.

Mõnevõrra näikse neid oletusi toetavat Läti Hendriku kroonika lõpusõnad, kus ta rõõmustab, et paganad tapetud, rahvas ristitud, tarapita välja heidetud, vaarao merre kihutatud. Mis vaarao? Mis värk- kindlasti seostas eestlaste päikesekultust Egiptuse päikesejumalaga. Saaremaa oli tol ajal ikkagi suur tõmbekeskus.

Tervet Kaali järve koos kraatritega piirab korrapärase ringina suurtest kividest kujuhatud vall. Kes tuleks mõttele kaitsta järve, mille pole kalu? Kes tuleks mõttele sellise järve kaldale elama asuda? Kes suudaks sellist müüri laduda - arvestuste kohaselt on selleks kulunud 36 000 vankritäit kive.

Meteoriit kaalus u 450 tonni, kilde on õnnestunud koguda veidi üle ühe kilo. Kuhu on kadunud raud, mis rauaaja algul oli kulla hinnas ja mida Skandivaavias veel ei toodetud? Vanemal rauaajal hakkavad Põhja-Euroopas mõistatuslikult levima meteoriidsest rauast valmistatud esemed- vahest polegi nad enam nii mõistatuslikud?

Eesti: Vanaislandi keeles on eisa ‘tuli’ ja norra keeles ‘tulekolle’, muinasnorra eistir ja muinasrootsi ester on siis eestlased, samuti gootikeelne aistan tähendas algselt tulist, ägedat, hiljem pelgamist, austamist, pühaks pidamist. Seega- Eesti - tulehoidjate kodu?

Tol ajal oli suurimaks haldusüksuseks maakond, mis ohu korral liitus naabermaakonnaga. Kuigi kõiki teisi rahvaid nimetati maakonna järgi-baierlane, ðvaab, teutoon, siis kummalisel kombel oli meil asi vastupidine Läti Hendrik mainib oma kroonikas- Saaremaa paganlikud eestlased;

Thor: Katastroof toimus vilka mereliikluse taustal, nn 1. viikingiajal, sel ajal tuli eesti keelde ka sõna rootslane. Laev oli Skandinaavia keeltes tabusõna, selle vältimiseks öeldi laineratsu, merihobu või lihtsalt hobune- rhos, laeva aerutajad olid rodskalar.

Skandinaavia poolt vaadatuna loojus Päike idas. Mis võis olla vapustavam. Eddas süüdistatakse päikesehukus elanikke, kes elasid Skandinaaviast ida pool, kuid enne Fenniri päikeseõgimist mäletatakse aegu, mil elati käsikäes idapoolsete rahvastega. Sakala vilistlane, kes tõlkinud eesti keelde nii Noorema kui Vanema Edda, väidab, et Põhjala- see on piirkond, kus toimus Eddas kirjeldatud tegevus- Skandinaavia, Põhja-Saksamaa, Eesti, Põhja-Läti.

Nii kerkib ülalöeldu valguses paratamatult üles Thori päritolu. Põhjala mütoloogias on ta umbes sama, mis Zeus Olümposel. Tundub, et ta kuulub germaanlaste mütoloogiasse nii enesestmõistetavalt, kuid keelemehed nii ei arva, sest keeleajalooliselt ei ole võimalik tõestada Thori germaani päritolu. Teame ainult legendidest, et ta on tulnud idast, paigast nimega Glyssiswalla.

Kóigepäält ostjaki Töröm, voguli Toorm, Torim, kirgiisi Tangri, jakuudi Tangara ning siis üheltpoolt sumeri di(n)gir, teiselt poolt polüneesia Tangaroa. Aga samuti ka Taranis keltidel ja Rügeni saarel seisnud Turupiti kujud räägivad enda eest.

Kuid naljakas on see, et naaberrahvad soomlased, liivlased, vadjalased jt ei tea säärasest jumalusest midagi.

On ainult kindel, et neljapäeva óhtut nimetati Tooru teeramise óhtuks, siis käidi hiies püha pidamas ning ei tohtinud teha tööd.

Võiksime pidada Thori tuuri-tooru-taara soomeugrilist algupära vähemalt tõenäolisemaks. See aga lubab seda tituleerida vanemaks, kui seda on läänemeresoomlaste lahknemine, samuti vanemaks kui Kaali meteoriit.

Põhitegijad kauplemises olid Läänemaa ja Saaremaa mis tol ajal, tänu kauplemisele olid Eestimaa jõukamad ja rahvarikkamaid maakondi. Hiljem, rauaajal, kerkis esile Virumaa. On alust arvata, et Eestimaal olid nii mitmedki maalinnad Birkö õigusega seotud- Birkö- saar Rootsis Mälari järvistus, sellest kasvas välja Lüübeki õigus- õigus kaubelda, tagati külalistele puutumatus, jne.

Kuid Läänemaa jõukus kadus äkki, peaaegu mõistatuslikult 2. saj m.a.j suri Hiiumaal asustus üldse välja, ja esile kerkis Virumaa. Üheks põhjuseks oli maaviljeluse areng. Koos jõukusega kandus Virumaale muinaslaevanduse raskuspunkt. Sellest ajas pärineb ka Toolse nimetus, mis vanasti kõlas küll Toolisen- laensõna gooti keelest, tähendades aujärge, kohanimena aga valitsemispaika või keskust.

Karusloomad hakasid just sel ajal Eestimaa metsadest kaduma- gooti skraha ‘karusnahk’- sealt tulnud meile sõna ‘raha’. Tihendati kaubasidemeid. On teada, et aestide saatkond saabus 524. aastal Ravenna linna kuninga Teodorichi jutule seletamaks, kuidas merevaik tekib, et keegi ei arvaks, et see on nende saladus (merevees okaspuuvaigu kivistumisega)

Aastatel 1000-1130, kui Skandinaavia viikingite kuldaeg hakkas mööduma, muutus Läänemeri saarlaste jaoks sisemereks- kolooniad asusid ümber Läänemere- elati praeguse Saksamaa, Taani, Soome ja Rootsi pinnal; Norra kuningapoeg Olav Trygvepoeg, rikkudes nn tänapäeva mõistes terrritoriaalvete piiri kes, soovis purjetada Venemaa Novgorodisse oli ca 12 a Saaremaal ori, enne kui ta vabaks osteti.

.Varakeskaegses Põhja-Euroopas oli tekinud kaks riikide liitu - Skandinaavia-Vana-Vene ning nn Kanuti liit - Taani-Inglismaa, Kuna venelased vallutasid 1030 Tarbatu, siis meie pidime otsima liitu teisest kantsist.

Rootslased käisid Lihula linnust piiramas - kättemaksuks vallutati ja kisti maatasa Muinas-Rootsi pealinn Sigtuna, mida ei taastatudki, vaid pealinn viidi mujale.

Muistsed maakonnad käisid igal aastal Raikkülas nõu pidamas: kellele mindi appi, keda rünnati, jne, jne. Hakkas kujunema oma riikki, kui oleks aega antud, paraku ei saanud germaanid enam Venemaaga kaubavahetust pidada, kuna Eesti oli tol ajal veel ainuke kants, mis ristimata ja tegija pealegi- tuli vallutada. 

Eestlaste võitlus germaanlaste vastu avastas tõe, mida eesti rahva vanemad võib-olla isegi ei aimanud: nimelt et eesti rahvas oli oma arengus jõudnud tolle astmeni, kust teda ainult üks, kõige lühem samm eraldas maade ja kihelkondade liitumisest rahvusriigiks. Varemgi olid mõned kihelkonnad koos sõjaretkedel käinud, kuid nüüd tõusis aga kogu maa, terve rahvas, saarlased kaasa arvatud. Seda momenti peab eesti rahva ajaloos rõhutama- eestlastest oli saanud rahvas.

Muistne vabadusvõitlus algas 1208 mõõgarüütlite pealetungiga Otepää linnusele ja lõppes 1227 Saaremaa alistumisega. Eestlased lasid juba sõja esimesel aastal Albertile teatada, et nad ei alistu niikaua kui leidub veel põlvepikku poisikene. Nad pidasid oma lubadusest kinni- pärast õnnetult lõppenud vabadusvõitlust oli eestlaste maa sõjavõimelistest meestest täiesti tühi.

Tervelt 19 aastat vallutati Eestimaad. Tolleaegset infrastruktuurile ja võitlusviisidele vaatamata tundub ikkagi see väga pikk aeg. Lisaks veel see fakt, et piiskop Albert käis 19 aasta jooksul tervelt 13 korda Saksamaal uusi vägesid komplekteerimas.

Sõjaõnn pööras meile lõplikult selja siis, kui taanlased otsustasid Ordu poole asuda. Asi millest kroonikad vaikivad- kui kuningas Valdemar II Revala alla jõudis, ei kutsunud see mitte vaenutegevust esile. Vastupidi, suhted olid asjalikud, vahetati kingitusi. Mis hoidis alguses siis Põhja-Eestis ristisõitjaid tagasi?

Muistset aolinna ja tema maakonna puutumatust kaitses muinasaegadesse ulatuv “vannutatud leppe” traditsioon. Vandelepped olid püsivad. Ojamaalased ei rikunud leppesuhteid saarlastega isegi siis, kui paavsti legaat neid 1226 aastal saarlaste vastu ristisõtta kutsus. Nii muutub ka arusaadavaks, miks lahing Revala (Tallinna) kantsi all puhkes alles paari päeva pärast- mereteed olid valve all ja ootamatu maaletulek polnud mõeldav. Ülekaalukat vaenlast on kergem tõrjuda maaletulekul, andmata tal ennast kindlustamiseks aega peaaegu ligipääsmatul linnamäel. Muistses Revalas seda ei juhtunud, sest Revala nägi Valdemaris liitlast.

Keskajal polnud eurooplastel veel täit selgust, kus Eesti asub: kaubavahetus Bütsantsiga käis üle Bolgarite riigi, Õhtumaa suhtles üle Eesti Volga jõe kaudu Araabiaga- Bütsantsiga, seepärast arvatigi, et Jeruusalemm ja Eesti asuvad suht kõrvuti, seepärast nimetas paavst Eesti Maarjamaaks- Ema Maaks. Ema Maa tuli võtta ja vallutada mõõgaga- kõne alla ei saanud tulla rahumeelne alistumine, või mis veelgi hullem- lepingute alusel ristiusu vastuvõtmine.

Peale vabadusvõitluse lõppu veel ei kaotanud eestlased lootust ega asunud võitlejatega lepitust sobitama. Ajalugu nimelt ei tea nimetada ühtegi eestlasest vanemat, kes piiskopi vasalliks oleks hakanud. Nelja inimpõlve jooksul hauti vastuhakkamise plaane. Rahvas tõrkus makse maksmast, mõisasulased tuli sisse vedada Saksamaalt, sest eestlane mõisa teenistusse ei hakanud. Isiklik priius jäi ka võõraste vägivalla ees täies ulatuses püsima. Põgeneti rabasaartele või metsa ja elati edasi vanal viisil. Samal ajal tehti kogu maal kihutustööd, erisaadikud käisid Rootsis ja Soomes maad kuulamas, kõik näis hoolega planeeritud ja siis – 126 aastat pärast Lembitu surma- plahvatas suur vastuhakk. Turu foogti väed jäid paar päeva hiljaks, piiskop tappis alatult läbirääkijad. Ligi kaks aastat rahvas mässas, kuid pööre oli toimunud. Nende kasuks, kelle käes oli juba siis admistratiivne aparaat, kes sai kiiresti tuua vägesid juurde. Jüriöö ülestõusu ajal ei oldud kaugel oma riigist- leping Turu foogtiga oli tehtud, paraku jäi viimase laevastik hiljaks…

Jüriöö mälestus jäi püsima eesti rahva südamesse otsekui kaugele paistev tulesammas. Vastuhakuks antud vanne ja Jüriöö tuleristetes keskendunud rahvuslik tahe saatis eesti rahvast läbi orjapõlve kuni uute vabadusvõitlusteni…

Võib arvata, ja nagu sakslased kirjeldavad, et pärisorjuse ajal eestlased degenereerusid, muutusid tuimadeks, tundetuteks tööloomadeks. Ometi see polnud nii. Rahvas ei unustanud oma vanasid vabasid aegu. Mäletati, et kunagi olime vabad. Eestlasest ei saanud kunagi orja, selle sõna klassikalises tähenduses, mis võõrkeeltes kannab nimetusi rab, slave, Sklane, traelle. Tõsi, ka meil olid vanasti orjad, träälid, kuid, nagu jutustavad saagad, olid neil olemas inimõigused. Tihti ei soovinudki orjad tagasi pöörduda oma kodumaale.

Paraku ei tee eesti keel vahet tõelise orja, ja mõisa külge kinnitatud kohustusliku isiku vahel. Kuid tegelikult eestlane tõelist orjapõlve pole maitsta saanudki. Meil oli ses mõttes isegi hea, et kurnajad polnud meie oma rahva seast, nagu seda olid Vene või Saksa riigikestes.

Eestlased pidasid kinni kombeõigusest ja seda pidid ka vallutajad tunnistama ning kinni pidama- omaniku õigusi isikule ja talupoja varandusele nad ei saanudki kätte. Õiguse rikkumine tõi mõisnikudele kaasa koledaid tagajärgi- kas põgenes talupoeg, mõis süttis või leiti mõisnik pussitatuna. Ilmekamaiks näiteks Ükskulli hukkamine- ka Tallinna raad pidi sellest kinni pidama.

Rootsi aeg- rahvasuu teab pajatada kui kuldne see oli. Tegelikult ei jõutud siin veel Rootsi talupoegadele kehtivaid norme rakendada- Rootsi kuningriik ei erinenud millegagi teistest samaaegsetest, kuigi jah, sel ajal oli Eestimaa Rootsi viljaait, kaugel polnud isegi see, et Narvast oleks saanud Rootsi kuningriigi pealinn.

Huvitaval kombel on rahvasuus säilinud jutud Põltsamaa kuningas Magnusest, kelle valitsemisaeg piirdus 2 aastaga, kuid ei tea sõnakestki Poola valitsemisajast.

Põhjasõjas asuti kindlalt Rootsi poole, paraku läks teisiti kui tahtsime. Venemaa ei pidanud meid isegi oma asumaaks, vaid jättis eriõigustega siinsete sakslaste söödaks.

Venemaa ei suuda, oska ega jaksa valitseda kunagi teisi rahvaid. Hoides oma rahvast orjalikus olukorras, püüab vene võim orjastada ka muid rahvaid. Kurioosne, et Venemaa suurimad valitsejad, keda teame, on kõik olnud türannid. Vene rahvast pole kunagi vaimustanud vabadusvõitlus, vaid röövliromantika- neil puuduvad oma garibaldid, lincolnid, vaasad, samas on nende rahvuskangelasteks röövlid Stenka Razin ja Jemeljan Pugatðov.

MIKS ME OLEME SELLISED?

Olen vahel niisama kuskil tänaval istunud, õllekann ees ja jälginud- uurinud erinevate rahvuste käitumisi, võrreldes neid omavahel: ausalt öelda-üpris huvitav tegevus. Eks ole teiegi tähele pannud, et igal rahval on oma eripära, iseloomujooned. Näiteks soomlaste sisu ja 100%line ausus iseenda ja teiste suhtes; sakslaste töökus, täpsus, ametlikkus; venelaste laiskus, lohakus, samas südamlikkus ja lahkus.

Mida võiks eestlased enda kohta arvata? Oleme tegelikult ju segu paljust teistest rahvastest. Vaadates 100 a taguseid pilte, näeme suht palju mongoliidseid jooni. Kuid veri seguneb: meist on üle käinud venelased, sakslased, rootslased, taanlased, isegi lätlased-latgalid Muinas- Ugandisse röövretki tehes.

Lugesin Kultuur ja Elu ühest artiklist, kus tehti raadiouurimus eestlaste ja soomlaste kohta. Ilmnes, et eestlased käituvad raadiosse helistades nagu sakslased või ameeriklased- asutakse kohe asja kallale, kõnevahelised pausid on väga lühikesed. Soomlasi tuli jällegi julgustada kõnelema, eetris oli tunduvalt rohkem vaikust. Ja üldse: heites pilk õhtusel ajal Vanalinna, mis täis räuskavaid soomlasi, siis- ega eestlased küll napsidades nii bravuurseks muutu. Mis on siis see, mis teeb meid soomlastega võrreldes nii teistsuguseks? Rääkisime ju ometigi isegi vähem kui 1000 aasta eest ühte keelt? Soome asutasid Virumaalt väljarännanud kuskil 1000 a tagasi- ja surusid saamid kaugele põhja. Siit ka Eestimaa nimetus soomlastel- Viro.

Eestlasi peetakse põikpäisteks ja jonnakateks- noh, seda võiks ka pidada eesti sisuks, samuti töökateks. Räägitakse küll, et töökus on NL ajal meist kadunud, kuid vaadates ringi, siis on näha küll, et vara üles hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi, ei rabelda mu meelest mitte selleks, et tõesti seda va rikkust kokku ajada, vaid lihtsalt: niisama. Heaks näiteks, mis meid, tõsi küll slaavlastega võrdleb: eesti keeles töö kõlab nagu tee, kulgemine, pidev olek. Vene keeles trud tuleb sõnast trudnõi-‘raske’, või rabota- sõnast rab-‘ori’. Eesti muinasjuttudes saadakse rikkaks raske tööga, (muinasjutud printsile mehele saamisest on ilmselgelt sakslastelt pärit) väärtustatakse haridust, slaavlastel istub Loll- Ivan ahju peal ja unistab ajast, mil midagi tegema ei pea. (Muuseas, slaavlane tuleneb ladina keelest, slavus-‘ori’.)

Meile on võõrad läänemaailma legendides ja tänapäeva filmides näidatavad hea-kurja vahelised võitlused, kus hea on üdini hea-sportlik, head naised ka seksikad ja halb näeb välja alati inetu, eelmatõukav, vastik. Tunnistagem, et eestlastel- soomlastel puuduvad sellised kangelased nagu Rambo, Terminaator, Robin Hood, jt. (Kalevipoeg ei lähe arvesse, see on estofiilist sakslase kirjutet.) Seega: ugri mõtteviisis pööratakse enam tähelepanu olukorrale, tegevusele, mitte tegijale. Rahvalaulud laulavad rohkem igapäevastest tegevustest kui suurtest sangaritest. Puudub meil ka tuleviku jaoks oma tegusõna. Samuti ei ole meil grammatilist sugu- pole tähtis mis soost sa oled- tähtis on, kes sa oled.

Eks samuti ole loodus üks teguritest, mis rahvust vormib: mägede pojad on hoopis teist masti mehed kui saamid kaugel põhjas. Eestimaa suure osa hõlmab mets ja ei saa salata- metsarahvas me oleme.

Öeldakse ju ka meil, et meri ei salli möirapulla! Ka merega oleme seotud, see eristab meid sugulastest Siberis.

Kokkuvõtteks: eestlane on sulam metsarahva staatilisusest ja Indo-Romaani dünaamilisusest. Soomlased on meist veel vaiksemad, sarnanedes rohkem meie Siberi hõimuvendadega. Eurooplaste arvates oleme aga isegi meie liiga uimased, väherääkivad ja tuimad- GEP, jne.

Klapime hästi iga rahvaga, O. Loorits on aga väitnud, et on kaks rahvast, mida me ei saa kuidagi sõbraks pidada- ühed on baltisakslased (mida siiski tuleb eristada nn riigisakslastest) ja teiseks, nii üllatusena kui see ka ei kõla- lätlased: nende arusaam autundest, lepingutest, jms pidavat olema sootuks erinev meist. Ja kas ei ole nad meie seljas alati liugu lasknud- Kaupo võitles alatult nende poolt, liivlased sulandati enda sisse (Looritsale ei antud Eesti ajal Lätti sissesõiduviisat, sest peale tema liivlaste juures käiku süvenes liivlaste rahvustunne. Paraku ei antud luba neile omakeelseks kooliks, isegi küüditati Läti enda sees liivlased rannalt sisemaale ja “Puhu tuul…”- tegelikult liivi rahvalaul, mida lätlased nüüd põhjendamatult enda omaks peavad, samuti pidime meie neile iseseisvuse tooma 1919 aastal, samas kui nad tükk aega veel jonnisid Valga, Ruhnu jt. Kahjuks on ka punased läti kütid need, mis alati kurja on teinud- nii Vabadussõjas, kui ka mujal- nemad kaitsesid ju ka Smolnõid ja Petrogradi; ka rahvasuu, kuigi oleme külg-külje kõrval koos elanud, tunneb vähe lätlaste kohta, isegi laensõnu pole olla)

Eestlaste maailmavaade

Maarahva maailmavaadet hoobilt mõista on raske. Eesti kultuur on praegu valdavalt euroopalik, millel aga on indoeuroopa ja kristlik põhi: oleme kristlusest läbi imbunud. Tahame endale tunnistada või ei, kuid kanname kristlikke eelarvamusi, mis on ka mõistetav - üle 700 aasta sisendati meile hea ja kurjaga, et on vaid üks vaimsus, üks usk, üks mõtteviis, üks jumal. Kõik, mis sellest väljapool, olevat kuri, ähvardav ja vale. Niimoodi hakkas võõras õpetus esivanemais kanda kinnitama.

Maarahva usu alused on lihtsad. On vaja tunnistada esivanemaid ja maad enesega samaväärsena ja kodukoha ainsate peremeestena. Esivanemaid tuleb pidada pühaks- meie oleme üksnes viiv ajas ja peame talitama ettevaatlikult, et neid mitte pahandada. Nende heasoovlikkuseta ei saa me ónnelikult elada, liiga palju on nende nimel siin verd valatud ja needusi lausutud. Igaüks vóib uskuda mida ta tahab, kuid peamine - peab olema absoluutselt vaba arvamisest, et meie esiisad mótlesid vói uskusid primitiivselt vói valesti.

Mitte iialgi ei suuda me taastada täpselt meie vana usku, nagu seda uskusid meie esivanemad. Pealegi tekiks probleem - millal nad uskusid nimelt óieti - kas momendil kui sakslased rünnakule asusid, kui esimesed ristiusu mójutused olid juba saabunud. Vói tuleks tagasi pöörduda küttide ja kalastajate maailmavaate juurde, mis on kahtlemata tunduvalt vanem pólluharijate omast.

Esivanemate usk on polüteistlik. Arusaam, et mono- ja panteism on kórgema kultuuritaseme tunnus tuleb endast heita, nii nagu tuleb heita ka see kultuur, mida meile piitsaga toodi. Igal inimesel on omad jumalad, just nii vóimsad, kui nad parasjagu on. Tugevamad on tavaliselt need, kellel on rohkem toetajaid. Omad jumalad on kindlalt kóigil metsadel, järvedel, allikatel. Jumalatele seisavad inimestest lähemal kóik loomad ja linnud - nemad teavad tarkusi, mida meile niisama teada ei anta. Jumalatega on tihedas kontaktis ka esivanemate hinged - óieti hinged on omaette jumalakesed, kellest suurimad vóivad olla samaväärsed metsa- vói veejumalatega.

Aeg teinud oma töö: tõesti, luteriusk olevat see õige eesti usk või mis päeval siis taaralased kirikus käivad. Siit nähtub, et kristlik mõtteviis on rahva seas küllalt tugev. Maausu pooldamine pole kristlastele vastandumiseks: maailm on mitmekesine. Ka vaimselt. Peale kristluse on veel hulk vaimseid õpetusi ja uskusid, mis tihtipeale on sallivamad, loodusesõbralikumad, inimlikumad kui kristlus ongi. Kristlaste jumal pole sugugi ainuke, vaid on üks paljude seas. Esivanemate usk ja jumalad pole millegi poolest kehvemad teistest uskudest ja jumalatest.

Sõnast 'Maausk'

Sõna 'maausk' kõlab tänapäeval üsna ühetähenduslikult. Justkui - 'usk maasse'. Ometigi teame, et kuigi maa austamine oli esivanematele oluline, polnud see kõik. Heites pilgu ligikaudu 150 aastat tagasi, näeme, et esivanemad nimetasid end tollal oma sõnaga 'maarahvas'. Selle tõlkevasteks sai varsti sõna 'eestlased'. Teades seda, võiks 'maausu' vasteks kaasaegses keeles pakkuda ehk 'eesti usk', 'oma usk'.

Tänapäeval tähendab sõna 'usk' mingi seltskonna või koguduse usulisi taigu, riitusi, dogmasid jms. See, mida me peame maausuks, polnud aga mingi kitsa ringi harrastus, vaid oli kogu maarahva maailmatunnetus ja mõtteviis. Seetõttu on mõistetav, miks sajandite jooksul ei õnnestunud võõrastel maausku hävitada. Sõna 'maausk' pole ilmselt alati kasutusel olnud. Vajadus tema järele tekkis, kui tuli oma tõekspidamisi hakata eristama võõrastest, st ristisõdijate tulles maale.

Tuhandete aastate jooksul on esivanemad talletanud kogemusi. Kogemustest on tekkinud maailmakirjeldus ja –pilt, sellest mõtteviis. Samuti on tekkinud ja arenenud maausk. Teda pole keegi loonud. Keegi pole kunagi kokku leppinud ega otsustanud, et nüüd hakkame tõeks pidama seda ja seda. Erinevalt üldtuntud uskudest ja vaimsetest õpetustest pole maausu abil püütud muuta elu. Ta on ise välja kasvanud elust.

Maausu kirjeldamisel võib välja tuua järgmised põhjad:

KÕIGEL, MIS ON, ON OMAJAGU VÄGE

Vägi on liikuv. Ühes ja samas kohas võib eri aegadel olla väge erinevalt. See kehtib ka inimese kohta. Väe hulgast, mis inimesel on, sõltub tema enesetunne, tuju, tervis, isegi iseloom. Inimene, kellel on väge silmatorkavalt palju, on nõid või sensitiiv. Just oma suurema väe abil võib ta teha seda, mida tavaline inimene ei suuda. Esivanemad on veel hiljuti teadnud, et vägi on näiteks igas toidus, joogis, laulus, tantsus jne.

LOODUS ON HINGESTATUD

Kõigel, mis on, ka inimesel, on hing. Hing on ka maal, keda maarahvas kutsus Maaemaks. Inimene sünnib Maaemast ja läheb temasse lõpuks tagasi. Niimoodi tuhandeid aastaid järjest. Maaemast sünnib meid ümbritsev loodus. Meie ühise ema kaudu on loomad, taimed, putukad, kivid, veekogud jne. meile justkui õeks ja vennaks. Siit võib ehk otsida põhjust esivanemate loodustsäästvale käitumisele. Teati, et taimed ja loomad on elus ja neil on tahe. Inimene küll sööb neid, kuid on varsti ise neile toiduks. Ühest-samast - Maaemast on sündinud esivanemad ja peavad sündima järeltulevad põlved, aga samuti taimed ja loomad.

ESIVANEMAD ON PÜHAD

Pühad mitte selles mõttes, et vahel nende kalmule lilli viia ja neid hea sõnaga meenutada. Esivanemad on pühad tükkis oma tõekspidamiste, mõtteviisi, usu, tavade, pühaduste ja tõotustega. Peame vääriliselt hindama nende pingutust andmaks edasi pärimust, mõtte- ja eluviisi. Võideldes ja kannatades lootsid nad meie peale. Meie austus nende vastu on võimalik vaid viisil, et võtame omaks põhilise ja parima nende pärandist ja anname järgmistele põlvedele edasi. Et mõnesaja viimase aasta jooksul pole suudetud alati pärimust edasi anda, pole esivanemate süü. Võõras usk ja võim tegi ju 700 aasta jooksul kõik, et hävitada maausku ja maarahvast. Surmanuhtluse, ihunuhtluse või rahatrahviga karistati oma tavade ja tõekspidamiste järgijaid. Näiteks oma kalmetesse matjaid, hiite ja pühakohtade austajaid, nõidasid jne.

MAAILM ON ÜHEL TASANDIL

See tähendab, et kõik nähtavad ja nähtamatud olendid/asjad on ühel tasandil. Puudub väljaspoolne jõud, kes võib sekkuda ja tühistada teo- tagajärje ahela. Inimene ja jumalad on maausus selle koha pealt võrdsed. Väge, et muuta olematuks kasvõi kõige tühisem tegu, tegematajätmine, pole kellelgi ega millelgi- ka kõige võimsamatel jumalatel mitte. Iga inimene vastutab ise ja üksi oma tegude ja tegematajätmiste eest: midagi ei saa olematuks teha. Erinevalt kristlikust maailmast puudub lunastaja, kes võiks tühistada kellegi teo/kuriteo. Kristlane võib arvestada, et ükskõik kui palju ta teeb kurja inimestele või loodusele, kui ta hiljem pattu kahetseb, ei pea ta oma teo eest vastutama. Näiteks - tappes inimese, teab kristlane, et ta võib jumala sekkumise - lunastamise läbi - vastutusest pääseda. Sellise käitumisõpetuse võib lühidalt kokku võtta ühte lausesse - peale mind tulgu või veeuputus. Kuidas muidu seletada looduse arutut hävitamist tihti tühiste meelelahutuste või olmemugavuste loomiseks. Loodetakse ju, et tuleb keegi või miski: maailma lõpp, lunastaja, surm, tehniline revolutsioon, Euroopa Liit vm. ja parandab kõik.

Maausulist mõtlemist võib nimetada vastutavaks mõtteviisiks. Iga tegu, mis tehakse, on tagajärjega. Iga teo eest vastutab tegija. Ja alati. See, et teised raiskavad tohutult rohkem, kui sina, ei luba sul jätta asjatult kraani jooksma, lampi põlema jne. Vesi tuleba tegude ega enese eest.

SALLIVUS

Tõekspidamised on inimese isiklik asi. Et maausus vastutab igaüks eraldi oma tegude eest, seisab ta ise üksi ümbritsevaga vastamisi. Maausus on minu usk minu asi. Kas teised usuvad või ei, ei puutu minu usku. Maausulisel, selleks, et hästi uskuda, pole vaja oma vaateid teistele kaela määrida.

Loetletud viis maausu alust iseloomustavad maarahva mõtteviisi ja tõekspidamisi. Need viis tõde leiduvad meie kõigi hõimurahvaste juures. Kaugemaist - obiugrilastest - oleme lahus elanud vähemalt 5000 aastat. Seega võib üsna kindlalt väita, et maausk ja seega me rahva vaimne tuum on vana vähemalt viis tuhat aastat. Tegelikult on muidugi veel hulk tõekspidamisi, mis ühised maarahvale ja hantidele-mansidele. Kasvõi tõde, et looduselt võttes tuleb talle ka tagasi anda urjamise ehk annetamise teel.

Seega- maausk on maarahva tõekspidamised ja mõtteviis. Ta on arenev, eluga kohanev, salliv, loodus- ja inimsõbralik. Ta on vähemalt sama vana kui meie rahvas. Paljud tema osad elavad edasi tänapäeval ja suuremal hulgal just maal, näiteks jaanitule ja jõulude pühitsemine, end ümbritsevate asjadega kõnelemine, tervitus- ja hüvastijätusõnad, mõningane ohverdamine, erinevad uskumused jpm.

Hiitest

Eestis on teada ligikaudu 550 hiit, neist 115 Virumaal- see on aukartustäratav hulk.

Hiis täitis õige erinevaid ülesandeid: ta oli midagi enamat kui kooskäimis- või tantsukoht, vallamaja, haigla, kalmistu, kirik, kohtumaja, kindlus või ohvrikoht. Tema jaoks puudub tänapäevas kohane võrdlus.

Hiie asukoha leidmiseks ei ole reeglit: mäel, orus, tasandikul, jõe- või soosaarel, kuid enamasti asuvad hiied kõrgendikel hiiemägi. Võimalik, et hiiekoha valikul arvestati meile tundmatuid tingimusi, näiteks maavägesid. Tõenäoliselt on mõnedki ohvri- või hiiekünkad inimeste rajatud, kivid sinna veetud.

Puud. Tavaliselt on hiis tuntud puudesaluna -tammikuna. Ometi võivad hiiepuudeks olla kõik kodumaa puuliigid. Tingimuseks on vaid, et maa, millel nad kasvavad, oleks tuntud hiiena. Tänapäeval leiame vaid mõne hiiesalu. Põhiliselt kohtame üksikuid hiiepuid, mälestusi nendest.

Kivid. Virumaal on arvatud, et igas hiies peab olema hiie- või ohvrikivi. Tegelikult polnud lugu nii enam möödunud sajandilgi. Paljud kivid leidsid oma lõpu mõisahoonete ja kirikute seintes. Kuid kive on ka peidetud. Näiteks Kalina hiies kaevasid kolm meest Uku kivi maasse, kuna vennastekogudus tahtis seda teotada või hävitada.

Sageli asuvad hiites suured rändrahnud. Mõnelpool kutsuti neid hiie jumala(t)eks või lihtsalt hii(t)eks.

Allikad. Tihti asub hiies ehk selle läheduses allikas või allikad. Vahel oja. Kui allikat pole, on mõnes hiies ometigi kaev.

Kujud. Sarnaselt hõimurahvastega on maarahvalgi pühapaikades seisnud jumalate kujud. Seda mainib juba Henriku Liivimaa Kroonika, kus kõneldakse, kuidas preester Theodorich raiunud arvatavalt Ebavere mäel maha meie jumalate kujud ja näod. Mahu kihelkonna Männiku küla juures asub üsna mere ligidal Hiie lepik. Seal oli vanasti püha hiis, kus asusid jumalate kujud, mida käidi kummardamas.

Tantsuplatsid on teada paljudest hiitest. Reeglina on need ümmargused. Mõnes kohas on ümber tantsuringi veeretatud kivid. Seal on tantsijaid kutsutud hiietantsijateks. Mõistagi kandsid säärased tantsimised taialist iseloomu. Tundub, et selliseid paiku on rahvas väga armastanud. Neis käidi veel eelmisel aastasajalgi.

Nõupidamiskoht. Rahvuromantiline kirjandus kasutab hiit vahel nõupidamiskohana. Sellel või tõepõhi all olla.

Kohtupidamisekoht. Mõnel pool on selleks hiies rajatisigi püstitatud. Purtse hiiemäel asub Kohtunikkude küngas seitsme istmekühmuga.

Matmiskoht. Nii põletus- kui ka laibamatuseid on peetud paljudes hiites.

Ehitised. Hiisi ümbritses tara ning küllap oli(d) siis ka värav(ad). Hiites olid hiiesaunad ja hiieaidad. Hõimlaste sarnaseid ehitisi silmas pidades võib arvata, et hiiesaunas pesti enne suuremaid-tähtsamaid urjamisi ja palveid ning hiieaidas hoiti pühi esemeid ja ehk ka urjamisel kogunenud vara.

Kõige sagedamini on mainitud, et hiies elasid jumalad, hiie jumalad, või vanade eestlaste jumalad ehk vanad jumalad. Veel on nimetatud vaime, hiievaime, hiielasi, hiiehaldjaid, hiiehobust. Teati, et Samma Tammealuse hiietammes elas vanade eestlaste jumal, Tudu hiies haldjas või vaim jne. Vahel teatakse hiies elava jumala nime -Äntu hiies Uku, Niinemäel -Niine.

Vana korra järgi on hiies või selle juures elanud inimesed.

Miks hiies käidi?

Maarahvas käis hiies nõu pidamas, palumas, kohut mõistmas, tantsimas, kadunuid matmas ja austamas. Käidi veel annetamas, et olla heas läbisaamises hiieasukatega, et nende abil edeneks kari ja tuleks parem saak, kala- või jahiõnn. Või siis, et tänada. Mõnel pool soovitati seal palumas ja urjamas käia iga suurema ettevõtmise eel. Viimasel ajal ja eriti Lääne-Eestis oli kombeks hiitest tervist nõutada. Selgi puhul oli tarvis urjata. Hiieväed aitasid ka siis, kui kosilased ei tahtnud tulla või polnud lasteõnne.

Millal hiies käidi?

Suuremad urjamised ja palved korraldati tavaliselt pühadel. Viimasena neist on hiies peetud jaanitulesid. Nädalapäevadest on kindlalt eelistatud neljapäev. Siis püüti toimetada kõik hiies-käimised. Neljapäev oli meil pühaks päevaks veel ajalooliselgi ajal.

Hiit peeti pühaks tähenduses, et ta kaitseb, toob õnne ja aitab maarahvast hädades. Hiis oli puutumatu. Tema või isegi ta jäänuki ümber tehti tara, et hoida eemal loomi. Usuti, et kui läheduses on hiis, kaitseb ta sõjakahjude, varguse ja tõbede eest.

Hiies kehtisid omad seadused. Sealt ei tohtinud midagi võtta ega murda, või kui, siis ainult ravimiseks. Ja ka siis pidi vastutasuks annetama. Janu kustutamiseks ei tohtinud küünitada suud hiieallikani. Hiies oli keelatud igasugune kurjus, ka kurjad sõnad ning mõtted. Hiide pidi minema puhta keha ja puhta meelega.

Hiis karistas oma seadustest üleastujat. Rahvas teab palju juhtumeid, kus rikkujat tabas mõni häda: kätetuks, jalutuks, pimedaks jäämine või surm.

Hiis kaasajal Hiiekohad, neid puudutavad mälestused ja muistendid elavad edasi koos meiega. Nad on osa rahvast ja kultuurist. Laialt on tänapäevalgi levinud usk hiiepuudesse kui heatahtlikesse, kaitsvatesse olevustesse. Rahvale raskeil hetkil tuletatakse meelde Taara tammikuid. Sõnatult usutakse, teatakse, et hiies on peidus meie rahva elujõu allikad. Kuid enda kõrval ja tegudes oskavad pühakohta märgata vähesed.

Muiste: Hageda hiide ehitati kabel, Jõhvi hiide kirik, Kuremäe hiiemäele ristiusu klooster.

Nõukogude ajal: Tõrma ja Võrkla hiiemäelt leiame silohoidlaid, Iila ja Varudi-Vanaküla pühade allikate kõrvalt karjafarmid, üle Purtse Hiiepärna juurte läheb tee. Kuid nii on see veel nüüdki: kümnekonna aasta eest, isamaalisel üritusel veeti Purtse hiiemäele rist, Võrkla hiiemäele pani EMT mõne aasta eest püsti telefonimasti. Loetelu saab kahjuks jätkata.

Hää on minna puutumatusse ja ürgsesse hiide, kus pole näha inimese jälge. Loodustundlikumad vähemalt eelistavad selliseid paiku. Ja teatud mõttes on neil ka õigus. Sääl inimene ei riku midagi ega alanda end teadmatusest. Kuid unustatud ja mahajäetud hiied ei kuulu maarahva maailma. Sellised hiied kuuluvad (mõtte)maastikku, mille on kujundanud võõras ja vaenulik kultuur.

Soosaartel asuvad hiied, niisamuti salajased kogunemised sinna ja hiljem öösiti ja hoopis üksinda minekud muutusid tähtsaks siis, kui kirik ja mõis hakkasid hiisi hävitama, hiieskäijaid karistama. Säärane ränk surve kestis palju põlvi ja sajandeid. Selle surve vajutus varjutab meiegi arusaamu hiiest.

Nüüd, kus hiieskäimise eest enam ei trahvita, ei peksta ega tapeta, võib eestlane pöörduda tagasi loomulike ja õigete kommete juurde, sest maarahva kultuuris ei ole hiis äärepealseid, vaid on keskseid ja siduvaid nähtusi. On loomulik, et maausulised inimesed kogunevad teatud pühadel päevadel hiide ühiselt urjama ja paluma. On loomulik, et sellises hiies on saun. See on ehk tähtsamgi kui muiste. Ja samuti on loomulik, et pääsu sellisesse hiide piiravad aiad ja väravad. Ja needki on tähtsamad kui muiste.

Ka tavalisse metsa minnes tervitati metsaveerel kasvavat kõrgemat puud, ja metsast tulles jäeti midagi metsale vastuanniks- ükskõik, mis see ka oli, niidijupp, leivakooruke, taskupuru- selle mõte oli, et mets oli võrväärne partner- teda austati ja armastati: mets on vaese mehe kasukas. Jälle üks võrdlus slaavlastega: slaavi muinasjuttudest tuntud Baba-Jagaa ja kanajalgadel maja pole midagi muud, kui ugri sugu ravitseja, kes elas sammastele ehitatud majas (sammasaidad veel tänapäevilgi Siberis tuntud)- slaavlased on stepirahvas, kes kartsid metsa- mets oli nende jaoks midagi võõrast, hirmsat, koledat.

Ajaarvamisest. Vanasti ei võetud elu lineaarsena, nagu meie seda teeme, vaid ringina, on ju sõna aasta tulnud sõnadest ajast aega, ajastaig.

Päevad talletati sirvilaudadele, mille järgi siis aega loeti. Mõni sõna sirvilaudadest.

Vana puukalender oli igavene kalender, st et ühed ja samad sirvilauad olid kasutetavad mitmel aastal, praktiliselt igavesti. Ükskord puusse lõigat kalender võis olla tarvitusel mitme põlve jooksul.

Meieni säilind sirvilaudade seas ei leidu kaht ühesugust - omavahel erinevad päeva- ja kuuruunid, tähtpäevamärgid, erinevad ka tähistamisväärseks peetavad päevad jne. Vana puukalender pole kunagi olnud jäigalt väljakujunend süsteem, nii nagu pole kunagi olnud ühene ega kindlapiiriline kogu rahvakalender ja kõik muu «vanavara» kuni keeleni välja. Omaaegse kultuuri kontekstis oli loomulik, et maamees, kes võttis omale sirvilauad valmistada, võis seda tehes eelistada lemmikpühi, oma elatusalaga seotud tähtpäevi (põllu- ja kalamehe kalendrid ei pea kuigi sarnased olema), ta võis lõpuks tahtmise korral kalendrisse lõigata ka oma tütre sünnipäeva jne.

Järgneb mõningat rahvakalenris toodud tähtpäevade tutvustus. Et päevad olid liikuvad- neid arvestati kuu järgi, siis antud kuupäevad on antud 1988 aasta seisuga.

SÜDAKUU (helmekuu) /jaanuar/.

Eelistama peaks südakuud, kuna helmekuu läheb segi soome helmikuuga (radokuu).

14. Korjusepäev.

17. Talihari /tõnisepäev/. Üks põhilisi südatalviseid tähtpäevi.. Mitmete talvepoolitajatena tuntud päevade seas tundub talihari olevat põhiline loomatoidu jagaja - «tõnisepäeval tõpratoit pooleks» jm. Seapää söömise ja ohverdamise komme võib seostuda nii sigade kaitsja Antoniusega kui ka meie jõutu-tsükli seakultusega.

RADOKUU /veebruar/

Põline nimi tüvest 'radu' > 'raju'. Vana nimetus veel 'soekuu' (sute jooksuaeg).

2. Pudrupäev /küünlapäev/. Teine põhiline talve poolitaja - külma süda lõhki. Poolitab inimtoidu. Tuntakse ka naiste pühana - küünlapuna joomine jm. Traditsiooniline söök harilik tangupuder.

9. Luuvalupäev. Päev, mil ei tohi end palju liigutada (tööd teha, joosta, hüpata), muidu luud-liigesed valutavad kogu järgmine aasta.

16.-17. Kihlakud - liugupäev /vastlapäev/ ja tuhkapäev. Kihlakute nimi võetud vadjast - 'tðihlago'. 'Vastlad' on suhteliselt hiline laen (rts 'fastlag'). Liugupäeva kombestik peaks olema ütdtuntud - liulaskmine, seajalad, vurr. Soovitetav on sel päeval ka juustepügamine, -sugemine, hobuse laka ja saba lõikus jne. Tuhkapäeval pole viisakas külla minna (seda eriti naisterahvail) - viid teistele suveks kärbseid, loomale tõbe jne. Keelatud on juustekammimine (juuksed hakkavad kõõmama), samuti kõikmõeldavad villatööd. Kes hommikul kauaks magama jääb, on 'tuhkmunn'. Toiduks jahupuder (tuhapuder).

URBEKUU (linnukuu) /märts/.

9. Sirgupäev. Setu 'sorokasveet' ehk tsirgupäiv. 40 lindu keeravad nokad siiapoole (hakkavad tulema). Sirkudele küpsetetakse «vatsku» (paistekakku).

10. Eidepäev /paabapäiv/. Tuntud Setus. Ei lubata päeva ajal magada, muidu «paaba tule sälgä». Naiste püha, kõik kodused tööd teevad mehed.

20. Pööripäev.

25. Marjapunapäev /paastumaarjapäev/. Kõige tuntum punajoomise päev (õlu ja/või viin), millest saab palged punaseks kogu aastaks. Setus ja Vadjas söödi samal eesmärgil punaseid marju (pohlad, jõhvikad) ja tehti marjarooga. Võrumaal küpsetakse tänini sel päeval suuri ülepanni-pannkooke, et suvel kasvaksid suured kapsapääd. Algab hommikune linnupette võtmine, õhtuti ei võeta enam tares tuld üles. Tavakohaseks toiduks on veel kuivatet kala (haug). Süüakse selleks, et kala keeraks nina oja poole (alustaks kudemisrännet).

27. Urbepäev /palmipuudepüha/. Hommikul käivad lapsed nii omas peres kui küla pääl magajaid urvaokstega peksmas - urvitamas. Urvitetu peab kuidagi tasuma - munaga, viimasel ajal ka rahaga. Urvavits hoitakse alles ja sellega aetakse kari esimest korda välja. Traditsiooniline söök tangupuder, nimetet ka urvapudruks.

MAHLAKUU /aprill/. Tuntud ka 'sulakuuna'.

3. Munapüha /lihavõte/. Tänapäevalgi üldtuntud. Algab kiigelkäimine - kiige-püha.

14. Künnipäev. Tavaliselt on kündmiseks sel ajal veidi varavõitu. Aga ikkagi nõutakse (kas või lumega) mõne vao kündmist või siis vähematt adra aia pääle tõstmist. Üldlevind on kündja veega kastmine, talle antakse viina, muna jm. Päeva võiks nimetada ka kevadharjaks.

23. Karjalaseng /jüripäev/. Vana karjalaskepäev 1. mahlakuud on oma funktsioonid jüripäevale praktiliselt üle andnud. Karjalaskmine kogu oma rituaaliga - karja piiramine, karjase kastmine, jõulu aegu küpsetet leiva loomadele söötmine ja väga palju muud. Soele saavad päitsed pähe, poistel päitsed pääst. See tähendab lepingut metsaga: kuni kasupäevani (29. sügiskuud) ei tohi susi karja murda, vastutasuks ei tooda karjalaskepäeval metsast puid ega tehta metsale muud kurja. Poistel algab ehalkäimise aeg. Karjalasengust kasupäevani kestab põhiline suvetööde tsükkel, selleks ajaks olid ka suvilised tööle võetud.

LEHEKUU /mai/.

9. Ligupäev. Vadja 'likopäivä' on päev, mil tehakse ühiselt korda pesupesemiskoht (vdj 'liko'). Ka Võrumaal on tuntud ühine veevõtukoha korrastamine kevadeti.

12. Maahingaus /taevaminemisepüha, ristipäev/. Loetakse maa sündimise päevaks, mil maa puhkab. Keelatud on igasugused põllutööd, üldse puutumine maasse ja maast kasvavasse. Ei tohi korjata lilli ega raiuda puid. Päevakohaseks söögiks on kõiksugu piimatoidud.

22. Suviste (tõupüha) /nelipüha/. Keskne kevadsuvine tähtpäev. Enne kaskede tuppatoomist tehakse tares ka suurpuhastus. Teine suurem munavärvimise päev pääle munapüha.

LEEDOKUU (pärnakuu) /juuni/

Leedokuu nimi on tuletet leedopaevast.

23. Leedopäev /jaanilaupäev/. Päeva nimetus Muhust. Kombestik peaks olema üldtuntud.

HEINAKUU /juuli/.

2. Heinaleedo /heinamaarjapäev/. Tehakse tulesid nagu leedopäevalgi, ainult vähemaid, rohkem oma pere tarvis. Paras aeg värvitaimede korjamiseks ja saunavihtade tegemiseks.

13. Karusepäev (suvihari) /maretapäev/. Karusepäev on juba 300 nastat olnud kirjasõna vahendusel tuntud kui päev, mil ei tohi tööd teha, et karud ja soed karja ei murraks.

29. Jakepäev /olevipäev/. Jakepäevaks peab hein tehtud olema ning valmistutakse rukkilõikuseks-külviks. Lääne- ja Põhja-Eestis üldine lambatapmise-söömise komme. Kui pole tappa lammast, siis mõni teine loom, kas või kukk, aga noa peab veriseks saama.

LÕIKUSKUU (põimukuu) /august/

'Põim' on võru keeli rukkilõikus. Põline nimetus ka mädakuu.

10. Esimene rukkiemapäev /lauritsapäev/. Kuigi teated räägivad uudseleivast juba jakepäeva aegu, on põhiline rukkilõikuse algus ikkagi esimesest rukkiemapäevast. Üldine tuletegemise keeld. Tuleohtu peetakse sedavõrd suureks, et kastetakse sel päeval veega katuseid. Süüakse külma sööki. Tulemaagia on katoliikliku Lauritsaga seot, kuid kindlasti on päev sulandand endasse ka mingi vanema kihistuse - algab reheahjude kütmine seemnevilja kuivatamiseks, samuti hakatakse õhtuti tares tuld üles võtma. Vadjas nimetatakse suurt rukkiemapäeva tuli-maarjaks. Rõuges peetakse esimese rukkiemapäeva tööks korstnapühkimist ning truupide puhastarnist.

15. Suur rukkiemapäev /rukkimaarjapäev/. Selleks ajaks peab rukis olema lõigat ja külviga algust tehtama. Hiljem koristet vili ei kõlba enam seemneks. Suurema marjakorjamise algus. Küpsetetakse uudseleiba.

24. Viimane rukkiemapäev /pärtlipäev/. Külvitööd peavad olema lõpetet. Päev on tuntud ka meelõikuspäevana ja seenekülvipäevana. Arvatakse, et pärast seda mesilased söövad rohkem kui juurde kannavad.

SÜGISKUU /september/

Ka kanarbikukuu.

8. Ussiurguminemisepäev /ussimaarjapäev/. Sellest päevast lähevad ussid maa sisse. Kui ussi veel hiljem maa pä? näha, siis see on pahategija (inimest või looma salvand), keda maa ei võta vastu.

18. Pekopäev. Setude Peko-austamise päev, peetakse uudseõllega sügiskuu kolmandal pühapäeval (teise viite järgi suvalisel päeval).

22. Pööripäev.

29. Kasupäev /mihklipäev/. Sügisene põllutööde lõpu püha. Naistel algavad tubased tööd, meestel metsalõikus. Soel on päitsed pääst, kari jääb lauta või kodu lähedale. Veristetakse loomi, juuakse uudseõlut, süüakse sülti, sepikut, oina verest karaskit ja muud hääd-paremat. Parim aeg lauda ja tare seinte soojustamiseks.

2. Hingepäev. Hingedeaja algus. Kadunukesed tulevad kodu kaema, neile jäetakse söök ööseks lauale. Algab videviku pidamine.

10. Mardipäev. Päeva nimes on ühte suland katoliiklik Maritinus (katoliku-kiriku kalendris 11. kooljakuud) ja muistne koolja-nimetus 'mardus'. Samast tüvest ka soome 'marraskuu'. Tänini säilind sanditamiskomme on väga vana, kestnud omal ajal hingedeajast jõuluni. Kaugelt siia-tulnud mardid ei ole keskid muud, kui kadund omaksed ja esivanemad, kes elavaile külla tulnud.

24. Hanipäev /kadrilaupäev/. Muhus on kadrilaupäeva õhtut nimetet haneõhtuks. Erinevait martidest on kadrisandid valgeis rõivais. «Mart üle maa, Kadri üle karja». St et Mart on põllumeeste hoidja-kaitsja (meeste töö), Kadri valvab karja üle (naiste töö). Keelatud on jahipidamine, eriti linnujaht. Algab sügisene lammaste pügamine. Hingedeaja lõpp.

JÕULUKUU /detsember/.

    Tõnnipäev.

22.-24. Jõulud. Algavad pööripäevast ja lõpevad kristlikul jõululaupäeval, kuhu on koondund enamik rahvapäraseist jõulukombeist. Kombestik peaks olema laiemalt teada-tuntud.

25. Ajastaja päev. Uue aasta algus. Nimetus vanasi sõnast 'ajastaeg', mis aja jooksul muutund 'aastaks'. 25. jõulukuud algab aasta enamuses meieni säilind puukalendreis.

*

Meie aega jõudnud teated rahvapärasest kalendrist on segipaisat ja üksteisele vastukäivad. Üks tava on tihtigipääle laiali lagunend mitme tähtpäeva vahel, teinekord on üks tähtpäev endasse koondand töid-tegemisi, mis loogiliselt peaksid toimuma pikema aja jooksul. Pahatihi võib ühe ja sama tähtpäeva kohta olla ühes teates nõue mingit tööd teha, teises aga sedasama tegemist kategooriliselt keelatud.

Eks ole meie vana rahvakalender läbind aja jooksul suhteliselt leebe katoliikluse ja hiljem sallimatu luterluse kadalipu. Viimane suur rahvakalendri segipaiskamine toimus 10131. (1918.) aasta kalendrireformiga. Mingi vana tähtpäev oma kommetega on pidand leidma endale koha kas ühe või teise kristliku tähtpäeva juures. Muudel päevadel niiehknii püha pidada ei saand. Näiteks nimetavad lääne-eestlased pudrupäevaks küünlapäeva (2. radokuud), lõuna-eestlased hoopiski vastlaid (liikuv püha). Taolist uue ja põlise ühinemist on soodustand sisulised ja ka puht kõlalised kattumised (Tõnn-Antonius, eriti muidugi Mari-Maria jt).

Eeltoodud tähtpäeva-nimistus on antud meie meelest olulised tähtpäevad koos kommetega, mis tunduvad põlisemad just antud tähtpäeva juures. Tihtigi on need pärit ääremaadelt, kus omapära reeglina paremini säilinud (Setu ja Vadja lisaks veel luterlusest puutumata). 

*

Eraldi tuleb veel peatuda sirvilaudadel märgit kuufaasidel. Lisaks noorele ja vanale kuule on siin toodud ka nn kõvad ja pehmed ajad. Lõuna-Eestis on nad tänini tuntud ja arvestatavad, mujal teatakse neist vähem.

Jälgides oma töödes-tegemistes pehmete ja kõvade aegade vaheldumist, tuleks tähele panna kuuseisude vaheldumise kellaaegu. Vastasel juhul võib mõne tööga minna päris rappa.

Noorekuu pehme aeg algab koos teise veerandiga ning vanakuu kõva aeg koos viimase veerandiga. Vanakuu pehme aeg algab ligikaudu 48 tundi enne kuuloomist ning noorekuu kõva aeg 48 tundi pärast kuuloomist. Täiskuu kõva aeg jälle 48 tundi enne ja täiskuu pehme aeg 48 tundi pärast täiskuud. 

Üks kuutsükkel jaguneb kolmeks pehmeks ja kolmeks kõvaks ajaks.

Pehme (mäda) aeg on hää lagundaja ja määndaja.

Pehmel ajal lähevad haavad mädanema ja piim hapuks.

Mädal ajal jahvatet jahu ja suitsetet liha lähevad kergesti ussitama.

Pehmel ajal küntakse söödid (mätas laguneb hästi) ja veetakse sõnnikut.

Pesu läheb pesemisel hästi puhtaks.

Pehmel ajal (kuu vahepäeval) tapetud looma liha paisub keetmisel.

Pehmel ajal külvatakse-istutetakse kõik, mis alla kasvatab.

Kõval (kalgil) ajal rasv pritsib panni pääl ja põletispuud annavad kõvasti süsi välja. Kõval ajal lõigat puu ei mädane, haavad ei lähe halvaks (kuldilõikus). Kõval ajal tapetud looma liha annab palju rasva välja. Kõval ajal külvatakse teravili ja kõik muu, mis pääle kasvatab (kapsas täie kuuga). Aasta kõige kõvemad ajad on radokuu ümbruses, siis lõigatakse ehituspalk ja muu tarbepuu.

Lammast pügatakse noorekuu mädaga - saab hää pehme vill ja hakkab kiiresti uut kasvatama. Mädal ajal külvat herned keevad hästi pehmeks, kõval ajal mahatehtud ei lähe nii kergesti ussitama. Kõval ajal pandud sibul kasvatab päälseid, pehmel ajal pandu mugulaid. Madal ajal tehtud saunavihad on pehmed (ei poeta lehti), kuid võivad kergemini hallitama minna. Kirves pannakse varde vanakuu kõvaga.

Loomulikult ei välista kõvad-pehmed ajad laiemalt tuntud noore-vana kuu tähendusi. Kõik, mis kasvama peab (külv, istutus), tehakse maha ikkagi noore kuuga, mis hävima peab (võsalöömine, putukatõrje), tehakse vanaga.

Kalender on osa meie rahvuskultuurist. Võõrapäratsemine kultuurivallas, kus oma ja põline olemas, on mõttetu ja kurb: eelkõige kuunimed, aga ka palju muud. (Soomlased saavad oma tammi- ja helmikuudega päris kenasti hakkama.) Samas ei saa muidugi ühegi rahva ühtegi kultuurivalda puhastada kõigest võõrmõjulisest, nii et sealjuures vastavast kultuurist ka veel midagi märkimisväärset järele jääks. Rahvuskultuuri moodustabki viis, kuidas algselt laenulised komponendid on ühitet oma ja põlisega, samuti võõrkomponentide valik. Tõdemus ei keela aga kellelgi eelistada põlisemat, auväärsemat kultuurikihistust hilisemale. Piltlik näide - ka meie regivärsiline rahvalaul pole meie ainuomand, pääle sugulasrahvaste ulatuvad seosed kaugemalegi, näiteks germaani skaldi-laulud olid samuti algriimilised. Ei olnud võõrmõjudest vaba (ja ei saanudki olla) muinasiseseisvusaegne maarahva kalender. Ja loomulikult polnud ka pääle-tulnud kristlik- katoliiklik kalender mingi puhas algollus, rohkem ikka ideoloogiaga sobitet segu juutide ja paljude teiste rahvaste kalendrist. Pole võimatu, et osa meie rahvakalendrist, mida loeme praegu ristiusu-mõjuliseks, oli meile tuntud juba kristluse-eelselt - laenat samast allikast, kus kristlastelgi.

P.S. Ei saa päris mööda minna nii suuliselt kui kirjalikult meieni jõudnud kriitikast. Põhilised süüdistused - kalender pole tõsiteaduslik, meie muinaskalender kindlasti selline pole olnud jne. Ükski tegelikult tarvitetav kalender ei saa olla tõsiteaduslik, seda saab olla vaid kalendriuurimus.

Muinaskalendri taastamine peaks vist olema meie ajaloolaste töö, kuid kahjuks on need jäägitult hõivatud kivilosside ja kloostrite, rüütelkondade ja kuberneride ajalooga. Kui keegi võtabki ette käsitella maarahva elu, siis loetakse üles esimesi öid ja ränkraskeid teopäevi. Kõik see pole ju iseenesest paha, kuid teisejärguline. Mees, kes arvab, et eestlased on alati seisnud ajaloo näitelava ääremaadel, ei ole eesti ajaloolane. Eesti ajaloos on maamees alati keset lava seisnud, aegade algusest pääle. See peaks nagu enesestmõistetav olema, kuid kiputakse unustama.

Rahvariidest ja muustki

Rahvariie on mingis kindlas paikkonnas sajandite jooksul välja kujunenud riietus. Igale paikkonnale ainuomane, kogunud endasse mingid kindlad detailid ja mustrid, millel praktilise tähtsuse kórval on ka uskumuslik tähtsus.

Iga detail rahvariidest näitab, kust me pärit oleme, mis maid kaudu oleme siia jóudnud, kus me praegu oleme, kellega me oleme rändel vói paigas elades kokku puutunud.

Aastasadade jooksul kujunedes on rahvariie järjest muutunud, säilitades kóige ónnestunumad detailid eelmistest aegadest - kristalliseerunud, omandanud kirjade ja märkide kaudu jóu, mis kandub edasi kandjale.

Kóige tuttavamaks märgiks, infokandjaks, mis senini säilunud, võiksin nimetada näiteks kindakirja. Iga kindakiri tähendab midagi. Palju muinasjutte, lugusid ja laule on erilise kirjaga kinnastest, mis pidid kandjale andma mingi jóu; tugevuse vói ta hoopis jóuetuks tegema. Olete kindlasti lugenud raamatuid (kasvõi AHT “Tõde ja Õigus”), kus tähtsate toimingute juures (sulastega lepingute tegemine, jms) hoiti alati juures paar kindaid. Alateadvuslikult kootakse ka tänapäeval kinnnastesse-mütsidesse kirja, mis täis endisaegseid ruune, teadmata, et igal mustril on oma tähendus, mõte, kuid kudumisega on sisse pandud oma vägi- alati on käsitsi tehtud asjad paremad kui tehis.

Senini öeldakse- kindakiri.

Sissekootud-tikitud ruunidega kaitsti end kurja väe eest- vägi pääses sisse avaustest- sellest ka käiste ja kaeluse ümber kaitsvate tikandite tegemine.

Riietusega eraldati vanasti selgesti neiu ja naine, sest tanu ja pólle kandmine oli enamasti abielunaise eesóigus.

Põlvpüksid on ilmselgelt saksa päritoluga. Eestimaa kliima on selline, mis põlvpükse kohe kindlasti ei soosi.

Rinnaeheteks ja ühtlasi nööpide asemel kasutati sólgi, preese, mis olid tehtud vasest, uushóbedast ja hóbedast. Need pidid kandjat kaitsma ka ónnetuste eest.

Jalas kanti algul póhiliselt viiske ja pastlaid, hiljem nende kórval ka kingi.

Vanimateks rahvariieteks, säilinud meieni enam- vähem samal kujul peetakse Halliste riideid (vaip-seelik), millel on ka oma loogiline põhjendus: asus see ju kaugeimal sisemaal, kus käidi võõraste rahvastega vähem läbi.

Muistsel ajal oli suur soo ja mets Narva-Pärnu vahelisel alal ning kuskilt sellelt joonelt jookseb piir mitte ainult rahvarõivastes vaid ka käitumises, kommetes, asjades: põhja pool olijad said ohtralt mõjutusi skandinaavlastelt, germaanlastelt, lõunapoolsed jällegi vene ja läti hõimudelt; Põhjas-Eestis nimetati sugulasi pereks, Lõuna- Eestis rahvaks (naabrirahvas). Põhja-Eestis kandis neiu peas pärga, Lõuna-Eestis jällegi paela. Mida rohkem lõuna poole, seda tumedamaks lähevad meeste kuued: Põhja-Eestis sinised, Kesk-Eestis pruunid, (ka hallid) ja siis Lõuna-Eestis must (nn Mulgi kuub).

Vanimad värvid mida riietuses kasutati olid maavillane valge, pruun, must. Sellele lisandusid tikandites punane. Sinine tuli hiljem kuigi on ka vanemaid (kindakirjad) ja siis teised värvid. Neid värve on póhiliselt ka Halliste riietel.

Huvitav fakt see, et kui mees tõi endale koju naise, siis naine kandis elu lõpuni oma kodukoha rõivaid. Lapsed kandsid aga sünnist saati selle koha riideid, kus nad sündisid

Nagu juba eespool mainisin, oli soomeugrilastel oma kiri ruunide näol olemas. Mõned ruunidest olid võimsad, omades suurt väge, neid tehti kaitseks kurja eest, aga samuti ka kui sooviti kurja. Mõned olid jällegi kasutusel kui algeline kiri. Tänapäeval on ruunidest järgijäänud veel peremärgid. Üht-teist on üritatud taastada, aga keegi ei saa väita, et need ongi just needsamad.

Väge omavaid ruune kooti ka vöödesse, eelpool juba mainitud kinnastesse, samuti tagus sepp ruunid rauda.

Loitsud, lausumised, sajatused

Maarahvas teadis ja tunnistas sõna väge. Ütleja või kõneleja teati juttu või sõnasse panevat osa oma väest. Väega on aga võimalik teha kõike. Jutt nagu iga teine tegu on tagajärjega. Ta ei ole veiderdamiseks ega raiskamiseks. Tõsine, õige inimene ei mängi sõnade ega lubadustega. Nagu see seadus kehtis meie esivanemate, nii kehtib ta meiegi kohta. Mees kes annab sõna kellelegi, annab talle osa oma väest. Täites tõotuse, saab ta väe tagasi. Mehe antud sõna on tugev kui härjal sarved. Ta on olemas. Temast kinni haarates võib nõrga mehe külili keerata kui härjavärsi. Sõnu targasti kasutades võib teha kasulikke tegusid. Olenevalt kasutaja väest võib nende abil arstida, anda kellelegi jõudu, muuta kellegi mõtteid ja ilma ning isegi vaenlasele kahju teha. Vahel kutsutakse endale lausumistega nähtamatuid abilisi. Ja teinekord, kui ollakse piisavalt tugev, võidakse juhuslikegi sõnadega teha suuri tegusid.

Esivanemad on pärandanud meile meeletu hulga loitsusid. Paljud neist on osaliselt või tervelt laenatud, kuid paljud on ka puhtad. Sellised, milles on maarahva või maajumalate väge.

Ristiusu mõjud.

Ei ole saladus, et ristiusk põhineb juutide vanal iidsel usul. Püha raamat Piibel on kokku pandud mitmetest erinevatest legendidest.

Ristiusk on kõrberahva usk, kõrberahva filosoofia, rädhõimu mõtteviis. Ükski ristiusu nõue ei käsi elada kooskõlas loodusseadustega. Kui kõrbes sai üks koht ära lagastatud, liiguti edasi järgimisse kohta ja sealt jälle edasi. Metsarahva esindajad, meie, oleme selle koha peal elanud vähemalt 8 000 aastat: kauem kui ükski teine rahvas Euroopas - Peipsi järve nimetus on vanem kui kõige vanem Egiptuse püramiid.

Ka slaavlaste näitel, kes sisuliselt on indo-romaanlased, juudi tagapõhjaga, on seda lihtne Tallinna linnapildiski märgata: sihvkad sülitatakse kohe maha, sülitatakse niisama maha (NB! vanade uskumuste kohaselt pidi süljes palju väge olema, seega siis kaob vägi süljates ära), konid visatakse meelega prügiurnist mööda, eriti ei viitsita vaeva näha kodu korrastamisega ja põllutööga. - hea on seal, kus kotid on maas. Muidugi aitas taolist mõtteviisi kultiveerida NL - oleme üks suur nõukogude rahvas. Keegi väitis mulle, et slaavlane on nõus tegema ükskõik mida, et mitte midagi teha. Me võime küll arvata, et põhjus on vanemates, koolis, kuid eelkõige on ikkagi põhjus rahvuses, rahva mõtteviisis.

Ristiusk on ainuiskuliselt vastutav selle eest, mis praegu maailmas toimub: ei hoolita loodusest, tähtsaks peetakse mammonat, ristiusu meedia propageerib lodevat eluviisi.

Vastust ei tea küll vist keegi, kuid tundub, et midagi hakkab koitma. Et midagi on vale, et kõik mida lehtedes kirjutatakse ja TV näidatakse ei pruugi olla tõsi. Eesti nõiad ja targad olid keskajal väga hinnas, samuti Lapi ja Soome omad. Ka tänapäeval on teadjate kontsentratsioon Eestis päris suur. Ristiusku pole meie rahvas eriti kunagi olnud- vanadele uskumustele pani põntsu hernhuutlaste vennastkond- ligi 2-3 saj tagasi. Nad käisid külast küll, talus tallu, riietusid lihtsalt ja ajasid lihtsat juttu.

Viimaseid Tõnni ja Uku vakke leiti veel Pärnu Luteri kiriku korraldatud läbiotsimistel 1930ndatel- ei saa salata, et just siis kasva jõudsalt ka uustaaralaste arv- ja nii naljakas kui see ka pole, N Liit küüditas kõigepealt hoopis uustaaralaste hiislarid, seejärel alles ristisusu preestrid.

Eestlased peaksid tundma oma kultuuri ja oskama eristada nähtusi kategooriate OMA ja VÕÕRAS kaudu. Alles selle tundmise pinnalt saab mõista rahvusliku identiteeti,mõista MINA- MEIE- NEMAD seost (juudid- kõik teised on räpased goid, hiinlased- võõramaalased on saatanast, vene keelest mõ- ne mõà nemtsõ) alles siis saame aru, mida kasulikku saaksime teistelt üle võtta ja mida ise teistele anda.

Loodushingeline maarahvakultuur on eestlaste ainus oma tsivilisatsioon, mida peaksime hoidma ja edasi looma erilise hoolega. Mida inimene ei tunne ega tea, seda ta ei saa ka hoida, kasutada ning armastada. Ainult eesti keel, territoorium ja riik ei määratle kultuurilist identiteeti- meil on vaimsete väärtushoiakute ja hariduse mõttes hulgaliselt eestikeelseid sakslasi, ameeriklasi, venelasi jt rahvuskultuuride kandjaid, ka siinviibijate seas.

Koolides peaks õpetatama oma kodukoha legende ja kohalikku murret, kui see veel olemas on. Haldusjaotus peaks kinni pidama vanadest kihelkodadest, mis kujunesid välja juba muinasajal ja selle võtsid üle kirikud- seega on olemas nii sotsiaalne kui ka etnograafiline baas olemas.

Eestis on 21 looduslikult ja kultuuriliselt eristuvat regiooni, millest mitmed kattuvad muinasmaakondadega. Õpetada tuleb rohkem kohalikku keelt. Kes oskab kõneleda vaid riigikeelt võib juriidilises mõttes kodanik olla, kuid vaimselt on ta migrant, sest keeles peegeldub kodukoha-tunne, keele kaudu loob inimene ümbritsevat maailma. Kodukoha pere, metsa, allika, taime ja loomaga suhtlemiseks peab teadma tema kohaliku nime. Vana regilaulu meloodiagi on keeleline. Paraku on kõigil koolist jäänud mulje, et rahvalaulu deklameeritakse! Seda lauldakse.

Pea kõikidesse õppeainete sissejuhatuses saab enamasti esitada tagasivaate esivanemate kultuurile- nt astronoomia tunde saab alustada soome-ugri rahvaste maailmaloomise müütidega, muusikatunde regilauludega, kirjandustunde rahvaluulega, eesti keele tunde kohaliku keele näitega, kunstiõpetuse tunde rahvariidekirja ja taimevärvidega, loodusõpetust esivanemate metsa-, jõe- ja järvehaldjate tutvustusega, perekonnaõpetuse ja psühholoogia tunde esivanemate inimsuhete käsitlusega.

Ka ajakirjandus, mis on ühiskonna kangelaste/kaotajate tootja peaks muutma suhtumist. Praegu kirjeldatakse esivanemate pärandusest lugupidajaid ja nende soove kui mingiks talupoja-ihaluseks, pastlakultuuri- ja rehielamu propageerimiseks. Naeruvääristatakse rahvariide kandjaid, rahvalaulu lauljaid, tantsijaid, jne. Talupoeglik alge on üks paljudest, selle väärtustamine eesti kultuuris pole omaette eesmärk.

Hõimkondlikud sidemed- pole veel kirjutatud raamatut- Eestlane olla on uhke ja hää, kus hõimu- ja peresuhete nurga alt leiaksid käsitlust sünni-, nimepaneku-, täiskasvanuks saaamise, õitsilkäimise, proovi- ja vabaabielude, vallaslaste, pulmade, meheks/naiseks olemise, lastekasvatamise, vanaduse, teadmiste ja asjade pärandamise, surmaks valmistumise jms teemad. Rahva kestmise teema leiab vastuse ka mehe-naise suguelu- ja viljakuskultuuris.( Näit ehalkäimised- mida rohkem tänapäeva mõistes naisel vallaslapsi oli, seda tegijam ta oli- järelikult viljakas naine. Ristiusk on sisse toonud selle, et vallasemad on pahad Kõiks see on välja kujunenud sajandite jooksul ja on loomulikum kui praegu vohav porno-homo-transvestiidi-sex-vägivalla infovool.

Hooned kujundavad elukeskonda ja mõtlemist. Eesti koduses taluarhidektuur on väga vana ja auväärne, kujunenud just selle maa, selle kliima jaoks.

Maa-linn vastandamise lõpetamine

Rahvameditsiin

Eesti rahva vaimne tervis- ühiskonna põhikapital

Eestlase usulise maailmapildi korrastamine- sotsioloogiliste uuringute põhjal on eestlase usuline pilt valdavalt kahetasandiline: ühiskondlikes suhetes domineerib kristlik mõtteviis ja suhetes maaga, metsaga, taluga, järglaste ja surmaga domineerib maarahvale omane tähendusmuster.

Muistne tavaõigus, eelisata eestimaist, jne, jne

Eestlaste tuntuimateks iseloomuomadusteks on kõrgeltarenenud õiglustunne ja lõppematu meelekindlus. Kui meil pakitseb hinges nukker, kuid kustumatu igatsus oma järele, eks ta siis pärineb ju iidsetest vabadest päevadest. Ajast mil ei ahistand võõras. Miks muidu raius, lasi ja torkas läbi maarahvas mitukümmend aastat sakslasi, rootslasi, norrakaid, taanlasi, venelasi ja keda kõiki veel? Miks muidu ligi seitse sajandit peeti laulatust üheks suureks laulmiseks aga paari pani vaid pulm ja naiseks tegi vaid tanu? Miks muidu looduserüüstajas tunti võõrast, hiierüüstajas vaenlast? Vahel veel tänagi. Miks muidu ohverdati, maeti oma vanadesse kalmetesse hoolimata, et ähvardati valuga, vahel isegi surmaga? Miks muidu paneme lastele maarahva nimesid, koguneme iidse jaanitule ümber? Miks muidu tõmbab murdekeel, rahvalaul, rahvariided, tavad, kodu?

Kõik, kes on 800 a jooksul püüdnud meid võõrutada vabadest esivanematest, maast, hiitest, pühadest, lauludest, tavadest ja keelest on võidelnud maarahva vastu. On võidelnud Eesti maa ja eesti rahva vastu. Ükskõik, on nad oma arust tahtnud teha head või kurja. Ka täna: igaüks, kes tuleb pöörama meid oma usku või laadi, on meie maa, esivanemate, meie ja meie järeltulijate vastu. Keegi ei tohi meilt võtta meie tulevikku.

Tahame jääda endaks. Endaks jääme, kui säilitame oma rahva hinge st usu, tõekspidamised ja pühadused. Et meie rahva - maarahva hing säiliks täna ja siin, on meil mõistus. Mitte miski ei suuda meid takistada kasutamast mõistust loomaks elujõulist riiki, kus saame hoida oma usku ja kultuuri. Mitte miski ei suuda takistada meid kasutamast loomupäraseid arengueelduseid. Kui me vaid ise seda tahame.
Kasutatud kirjandus:2.      Meri, Lennart “Hõbevalge”, Valgus,

3.      Meri, Lennart :”Hõbevalgem”

4.      Ajakiri “Hiis”

5.      Internet www.maavald.ee , viimati 07.02.2002.

6.      Loorits, Oskar.”Eestluse elujõust” Toronto, 1954

7.      Loorits, Oskar “Meie, eestlased” Tallinn, 2001

Pärandus tuulde?

On alust arvata, et geneetilised eestlased jõudsid oma praegusele kodumaale koos mannerjää taandumisega 10000 aastat tagasi lõuna poolt, aga eesti keel oma algsel kujul 5000 aastat hiljem hoopis ida poolt.

tekst: Valdeko Potisep

Mida vastata, kui Narva venelane eestikeelset juttu kuuldes küsib: ”Otkuda võ sjuda popaali – na naðu stranuu?” (Kustkandist te siia meie maale sattusite?) Ega oskagi selle küsimuse peale midagi kosta, sest mida edasi teadlased eestlaste päritolu uurivad, seda segasemaks lugu läheb.

Alates juba XVII sajandist, mil M. Fogel avastas soome-ugri keelte suguluse, on püütud nende põlvnemise ja kujunemise probleemi lahendada. Ja kui siis paljude uurijate mitusada aastat kestnud töö viljana sai püsti pandud soome-ugri “keelepuu”, näis, et meie uurali päritolu on lõplikult tuvastatud. aga siis tulid geneetikud ja kuulutasid, et nende andmetel on eestlase tüüpiline geenipärand 18000 aastat vana. (A. Künnap, “Akadeemia” 1996/10). Kuna jääaeg taganes meie aladelt ca 10 000 aastat tagasi, siis geneetiline eestlane järelikult eksisteeris kuskil mannerjää piirist lõuna pool vähemalt kaheksa tuhat aastat, enne kui ta meie praegusele kodumaale saabus. Ta ei saanud kuidagi tulla Uuralidest. See ala oli tookord veel jääkatte all. (Vt skeemilt). Loogiline, et Eestisse liiguti taganevat jääd seirates just lõuna poolt, sest teekond Uurali kandist oli palju pikem ja vabanes jää alt tuhandeid aastaid hiljem. Mis keelt need muinaseestlased rääkisid, see on ajaloo saladus. Koomiline tundub mõne eriteadlase väide, justkui oleks minevikus uuralikeelne elanikkond asustanud kogu maa-ala Siberist kuni Briti saarteni. See jutt on võetud ilmselt Piiblisse sattunud müüdist, mille järgi enne Paabeli torni ehitamist kõik maailma asukad olevat rääkinud üht ja sama keelt.
Ometi ei sarnane meie arhailine sõnavara mitte eurooplaste, vaid hoopis kaugete idapoolsete rahvaste sõnavaraga. Üsna mitmed iidsed mõisted on eesti ja mari (tðeremissi) keele sarnased. Näiteks jumal on mari keeli jumo. Raske kujutleda, et vaid üksikuid sõnu kanti teatepulgana läbi kiviaegse ürgmetsa Uuralist Eestisse või vastupidi. Järelikult üks osa meie kaugetest esivanematest elas mingil ajaperioodil koos maridega ühel ja samal geograafilisel keelesaarel või olid vähemalt naabrid. Eraldumine on aga toimunud ca 5000 aastat tagasi, mis on piisavalt tõestatud nii keelealaste kui ka arheoloogiliste uuringutega.
Niisiis on meie ees mõistatus – geneetilised eestlased jõudsid oma praegusele kodumaale koos mannerjää taandumisega 10000 aastat tagasi lõuna poolt, aga eesti keel oma algsel kujul 5000 aastat hiljem hoopis ida poolt. Mõtlemapanev on seegi, et just emaliinipidi oleme sugulased Euroopa rahvastega. Isaliinide analüüsimisel Oxfordi Ülikoolis on aga leitud mutatsioonivariant, mis Euroopas puudub, kuid Siberis on see olemas ja umbes 50% ulatuses esineb ka soome meestel (Künnap, “Akadeemia” 1996). Küllap siis ka eestlastel. Kuidas seda seletada?
Üldjoontes võiks neid kaugeid sündmusi kujutleda nii, et eesti keele saabumisega praegusele asualale ei olnud tegemist mitte rahvaste rändega, vaid vallutusretkega, milles osalesid peamiselt mehed. Eluruum Uurali kandis muutus mingil põhjusel sobimatuks ja nii asus mõni suurem salkkond agaramaid mehi paremate jahimaade ja kalastusvõimaluste otsingule. Tõenäoliselt võis see retk kesta aastaid. Võibolla üritati ka korduvalt. Teekond oli ju ettearvamatu nagu Kolumbuse merereis, ohtlik ja raske. Nii jõudsid Peipsi äärde vaid kõige visamad ja vastupidavamad. Kuid Eesti oli juba asustatud (nagu oli eespool jutuks) ja võib arvata, et kohalikud neid lillede ja soolaleivaga ei tervitanud. Pigem tekkisid konfliktid. Kahtlemata piisas tulnukate väikesearvulisest, kuid karastunud ja hästiorganiseeritud “eriüksusest”, et suuremate raskusteta hõivata hõredalt paiknevate kalurite ja küttide kindlustamata külakesed. Mismoodi vanasti vallutusretki peeti, see on teada. XIII sajandil toimunud Eestimaa järjekordse vallutamise pealtnägija Läti Henrik pajatab oma kroonikas, et “tapeti kõik, kes iganes meessugu…” Niisugune lause kordub kroonikas kümneid ja kümneid kordi. Pole alust arvata, et meie kiviaegsed Uuralist ilmunud esiisad olnuks leebemad.
Pärast jõudude vahekorra klaarimist oli silmnähtav, et vallutajatel siit edasi lääne poole minna polnud võimalik – meri oli ees. Meresõidu kogemused aga veel puudusid. Mis edasi teha? Kutsuda sugulasi ja tuttavaid järele, nagu seda praktiseerisid venelased pärast Eesti okupeerimist möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel või pöörduda luuresõnumitega lähtekodusse tagasi? Aga milleks, kui siinsed elutingimused olid lahedamad ja naised nägusamad kui kodukandis.
Viimase väite tõestuseks võib märkida, et Virumaal 4000 aastat tagasi maetud nn “Sope naine” oli klassikaline kreeka iludus, nagu näitab foto Gerassimovi poolt tehtud rekonstruktsioonist (vt Lõugas & Selirand – “Arheoloogiga Eestimaa teedel”). Ju oli ka eelnev rännak olnud ränk. Ega’s ilmaasjata Jumalat (Jumo) meeles oleks peetud. Ja nii nad siia jäid. Oletamisi sel viisil toodi Eestisse meie tänase keele pookoks (poogend), kui kasutada aianduse terminoloogiat. Uute peremeeste keel aga kujunes siin “riigikeeleks”, nagu see hiljemgi tavaks olnud nii Venemaal kui Ameerikas.
Oletamisi on sellest keelelisest pookoksast ja geneetilisest eurokännust võrsunud praegune eesti rahvas. Segavereline nii geneetiliselt kui keeleliselt. Aga milles küsimus, milleks pead põõsasse peita – paljud euroopa rahvad, kui mitte kõik, on segaverelised, Ameerikast rääkimata. Võibolla just tänu oma keele ja geenide sümbioosile olemegi suutnud ajaloo karmides tõmbtuultes püsti jääda.

Olgu see oletus geneetilisest päritolust vaid kõrvalepõikeks. Selle teadmisega pole tavaeestlasel suut midagi peale hakata. Vaevalt et Narva venelaselgi. Oma minevikku ja geene me muuta ei saa. Hoopis olulisem oleks see, et eesti keel säiliks ka tulevikus. Kultuuri ja kombeid ei hoia elavana mitte geenid, vaid keel. Kui tohutu võib olla emakeele ja keskkonna mõju inimese käitumisele ja kui tähtsusetu osa on sealjuures geenidel, selle näiteks üks huvitav lugu lähiminevikust.
Pisut enne N. Liidu lagunemist näitas Moskva Kesktelevisioon saatesarjas Krasnõi Kvadrat dokumentaalkaadreid reaalsest kaasaegsest mowglist. (Mowgli oli ühe R. Kiplingi teose peategelane). Kasahstanis oli üks kaheaastane vene poisike sattunud huntide hulka ja elanud nende keskel kümme aastat, kuni kord geoloogid oma helikopterilt teda hundikarja keskel silmasid. Hundid tulistati surnuks, poiss võeti kinni ja viidi inimeste sekka. Ühes hooldekodus õpetati teda kahel jalal kõndima ja vene keeles rääkima. Filmi “väntamise” ajaks oli teda juba kaheksa aastat dresseeritud, ent meie mõistes inimest temast enam ei saanud. Kõndis kuidagi kummargil ja komberdades ning tönkas väga vaevaliselt üksikuid sõnu. Kui teda kästi midagi kaamerasse rääkida, siis silpe kokku veerides võttis ta oma ilmavaate kokku ühteainsasse lausesse:” Ja ne-na-vii-zhu tsheloveka”. (Ma vihkan inimest.)
Meie oleme olnud viiskümmend aastat teistmoodi kultuuri kasvandikud. Õnneks suurem osa eestlasi ei lähtunud põhimõttest, et huntidega tuleb ühes ulguda. Tänu oma keele säilitamisele nii kaugemas minevikus kui ka venestamise ajal, on meil nüüd oma riik ja võimalused normaalseks arenguks. Säilinud on meie kultuuriruum. Kuid selle lammutamist üritavad nii vene kolonistid kui ka meie oma anglofiilid. Midagi peaks ju Eesti riik ja rahvas tegema oma keelelise pärandi hoidmiseks. Midagi ju tehakse, aga vähevõitu tehakse. Paljud küsivad – milleks ja kellele on vaja eesti keelt? Okupatsiooni ajal seda mõtet üritati ka teoks teha. Igal pool, kus iganes võimalik, anti vene keelele eelisseisund, et hõlbustada maa koloniseerimist venelastega ja põlisrahva venestamist. Ei räägitud sellest siis ega tihata praegugi rääkida, et niisuguse okupatsioonipoliitika tulemusena tungis Eestisse koos vene keelega ka massiline kuritegevus. See on fakt. Allilm on praegugi, peale okupatsioonivägede lahkumist, põhiliselt venekeelne. Mis juhtuks, kui neil nüüd õnnestuks kuulutada vene keel siin teiseks riigikeeleks? Kardetavasti ei lähe siis palju aega, kui vene keel muutub Eesti linnades valitsevaks. Seoses sellega suureneb kriminogeensus veelgi ja ühinemine “emakese” Venemaaga toimuks nii või teisiti. Euroopa kontekstis tähendaks see, et koos eesti keele ja eestlase kadumisega on vene “eripära” Euroopa südamikule sammukese lähemale jõudnud. Peeter Esimese ja Jossif Stalini unistused võimsast impeeriumist pole ju veel maha maetud. Seepärast oleks ka demokraatlike lähinaabrite huvides, et Eesti püsiks eestikeelsena kui sanitaarkordon kahe kultuuri vahel. See on üks põhjusi, miks on eesti keele säilimine oluline ka muule maailmale.

Aga praegu on inglise keele rünnakud meie keelele isegi ohtlikumad. Sest paraku on eestlastel orjaaja pärandusena jäänud alateadvusesse sakste kummardamine (mache ein knicks, Marichen). Nüüd on see koogutamismaania kandunud üle inglise keelele. Midagi ei saa olla võõrkeelte oskuse vastu, kuid inimeseks kujuneme eelkõige emakeele toel. Lapsena kuuldud-õpitud esimesed laused määravad tulevase eluhoiaku ja nii sõltub emakeelest olulisel määral ühe või teise rahva iseloom ja kultuur. Kas rahvaste paabelis isiksus areneb või hoopis mandub, tont seda teab. Vanad eestlased arvasid, et moonakast saab inimene alles kolmandas põlves. Aga kui Georg Ots oli (Moskva) moonakas, kas siis Blacky on nüüd rohkem inimene kui Ots – laulab ähkides-puhkides inglise keelt ja ajab sealjuures oma keelt pikalt suust välja?
Just nooremal põlvkonnal oleks nagu mingi häda kedagi või midagi kummardada ja järgi ahvida. Vaimse moonakluse tundemärk. Kui meil kniks-mariihenluse soosimiseks ja välismaalaste ees pugemiseks püütakse järjest rohkem ameeriklasi ahvida, siis mõne aja möödudes võib siin kohalikuks suhtlemisvahendiks kujuneda hoopis pidþin. Ja olemegi jõudnud rahvusena Kesk-Ameerika tasemele. Kas me niisugust Eestit tahtsime?
Globaalselt võttes – ega maailm sellega palju ei kaota, kui eesti keel kaoks. Või siiski, mine sa tea. Kui mingi kõrgema programmiga (või iseenesest?) on kehtestatud mitmekesisus nii elus- kui ka eluta looduses, nii taimedele kui loomadele, miks peaks see rahvuste puhul teisiti olema. Kui kõik lilled oleks ühte värvi, kõik majad ühesuurused, kõik inimesed võrdsed, siis oleks meie maailm üsna näotu. Mitmekesisus ongi see tegur, mis muudab maailma võluvamaks ja annab valikuvõimalusi arenguks. Kes enda omapära ei hoia, seda pole maailmale tarvis. Liivlased ei hoidnud oma keelt ja nad on ajaloo areenilt välja tõugatud. Aga eestlased, elades samades tingimustes liivlastega, suutsid läbi sõdade, nälja ja katkude oma keele säilitada. Just tänu oma keelele on üle elatud paljud suurrahvad, loodud oma riik ja omakeelne ülikool. Ka maailma asjadesse on antud omapoolne panus. Seda kuluks välismaalastelgi teada, et üks väikeriik, mida gloobuselt ilma luubita on raske leida, sundis Vabadussõjas (1919) oma pasteldes sõjaväega enda ette põlvili sajakordselt suurema riigi metsistunud punahordid. Sundis ülbe vastase nõustuma rahuga, alla kirjutama Tartu rahulepingule. Aga Tartu rahuleping oli tollases ilmas esimene kirjalik kriips Lenini-Stalini maailmavallutusplaanidele. Praegu ei taha Moskva seda meenutada. Piinlik muidugi.
Veel ühe panuse maailma sündmustesse andsid eestlased oma võiduga Võnnu (Cesise) lahingus. Oleks sakslased tookord võitnud ja suutnud Eesti aladele tungida, siis selleks juhuks oli neil juba olemas plaan moodustada Balti aladel Saksamaa satelliidina Balti hertsogiriik. (Lätis oli juba olemas saksameelne valitsus). Nii oleks kakskümmend kaks aastat hiljem, “Suure Isamaasõja” esimestel päevadel saksa väed alustanud marssi Leningradi peale juba Narva lähistelt. Ilmselgelt teisiti oleks siis lõppenud Teine maailmasõda. Aga Laidoneri mehed rikkusid sakslastel selle võimaluse ära. Kas eeltoodud sündmused siis polegi panus maailma arengusse? Meie tegelased võiks seda maailmas selgitada, mis päev on kalendris 23. juuni, juhul kui nad ise seda teavad. Eks komsomoliaegadel sellest ju vaikiti.

Üleolev suhtumine eesti asjadesse on sovetiaegse kasvatuse umbrohi. Rahvusvahelises suhtlemises pole teadagi eesti keelega midagi teha tema vähese leviala tõttu. Selle eest on tal teisi väärtusi. Tihtipeale hinnatakse asju just selle järgi kui vähe või palju on seda saadaval. Näiteks puhast õhku on praegu küllaga ja me ei maksa (veel) selle eest punast krossigi. Aga mõne vana kirjamargi, haruldase putuka või inkunaabli eest makstakse oksjonil hingehinda, sest niisugust kraami on vähe. Sellise hindamistava puhul võib ka eesti keelt lugeda harulduste hulka. Kuigi esemetega võrreldes on keelel vaid sümboolne väärtus, välismaalastele seda maha müüa ei saa, kõhutäiteks ka ei kõlba, aga normaalne inimene rariteeti prügimäele ei tassi. Teiseks on eesti keel oma kõla poolest suurepärane. Ning kolmandaks – ei taha ju eesti valitsus ka töötuks jääda. Sest kui pole eesti keelt, siis pole eestlast, siis pole vaja ka eesti valitsust. Niisiis peaks olema just valitsuse mure teha eesti keele heaks midagi rohkemat kui seni. Seda enam, et valitsuse käes on rahakotirauad.
Eesti keele miinuseks peetakse tema keerulist grammatikat, kuid kas pole see omadus meie jaoks hoopis vastupidise märgiga. Just tänu oma keele keerulisele struktuurile saavad eesti lapsed juba maast-madalast, esimeste sõnade õppimisel teha oma ajudele gümnastikat. Õppustel raske, lahingus kerge. Nii on seaduspärane, et eestlased muukeelsetega võrreldes omandavad võõrkeeli palju hõlpsamini.
Arvatavasti on nüüd juba piisavalt tehtud sõnu eesti keele kiituseks. Muidugi mõista on igal keelel oma väärtused, aga subjektiivselt võttes on eesti keel parim.

Kergemeelne oleks tuulde lasta seda varandust, mida nagu Looja kingitust on meie esivanemad hoidnud ja arendanud ligi kahesaja inimpõlve.